LOVE YOU LIKE KINGS LOVE QUEENS

As I was browsing through this atlitšna blog, I felt bad for discarding it. And you, my silent and unknown reader. 

So, come. 

Susanna Päike on imeline!

Kõige ilusamad ja elegantsemad ehted!

Photo evidence

People are great. They do stuff they shouldn't, and then they laugh and take pictures. How cocky do you have to be to take photos of the stuff that would sink you in shit neck deep. You're THAT proud?!
I'm not going to tell you the stories behind these seemingly mild and oh-so-very old pictures. These two are innocent without the story, I admit. The thing I can tell you is that they included huge adrenaline rushes :P

I have a request. People that

• are reading this
• have a blog (you can always make one now)
• have pictures of their mischief or how they've fucked something up

should post those beautiful pictures.

Also, if I have no idea that your blog even exists then write a comment and I'll check it out, because I'd love to see the shit other people have been so proud of that they've had to take a picture to immortalise it. Absolutely lovely.

Väikene küsimus:

Miks keegi ei öelnud mulle, kui hullupööra parem on wordpress???

telefonimüügiajapildiparemik 1

byebye, Samsung!

"Varsti" on nüüd käes :)

Inbox:

Voodisse minnes ei tulnud mul kohe und ja siis ma mängisin SUDOKUt. Ühel hetkel pidasin mängu nii multifunktsionaalseks, et hommikul poolunes uskusin, et kui minna menüüs viimase valiku peale ja siis veel korra alla vajutada, tuleb lahti msn. 

Natuke feil pealkiri... mu uus telefon on ka Samsung :D

Honestly

I can see

The giggling virgin overlooking me

Trying to put together what to say

Although it wouldn't matter anyway

Teofrastus Totem

Kui Teofrastus ära suri, mõtlesin, mida temaga teha. Leinas oli soov paljaste kätega auk kaevata ja ta sinna istutada. Ja koha peale magama jääda. Talvel, Ellu? Hmm, siis vist mitte. Põletamisel mõte peaaegu ei peatunudki.
Hakkas otsast juba kuivama

ja mulle meenus, mida ütles Mai-Liis. Ta ütles, et kui meie teod ära surema peaksid, siis kuivavad nad sealt välja ja kojad jäävad alles. Saab riiulile panna ja värki. Naersime.
Nüüd olen dead serious ja panen Teofrastuse laiba Pantsi kingitud kaktuse potti hängima, et ta välja kuivaks.

Miks?
No, plaan on umbes selline:

Iga päev võtan Teofrastuse kätte ja kahetsen. Emotsen taga üks päev laua ääres ja silma hakkavad pintsetid. Osa, mis teokarbist näha paistab, tundub ülikõva. Kinni naksates tunnen, et see on välimusest hoolimata väga pehme, välja tuleb kollakat löga. Visuaalselt on mulle kõik okei, aga ta haiseb hullemini kui ükskõik mis korjus või pea, mis issil kuskil kunagi roiskunud on. Eraldub kojast üllatavalt kergesti. Teen armastavalt Teofrastuse ülirõvedalt lehkavale lägalaibale, mis kojast välja tuli,

samasse kaktusepotti haua. Vaikne leinaseisak. Koda ahju otsa päevaks. Võime alustada. Kuna mu isa on jahimees ja paneb igasuguste loomade koljusid alustele, siis viisin Teofrastuse talle näha. Tema teab raudselt, mida karpi valada, et see tugev jääks. Vaatab koda, seirab mu joonist. Hakkab asjalikult selgitama: "Mhmh, mine tuppa. Seal on see kollane klaasustega kapp, mine selle juurde. Seal ülevalt teisel riiulil on pruun karp. Võta see. Tee lahti. Ja pane oma tigu sinna."
Sellega lõppes jutuajamine. Olen mures. Mu isal on seal karbis igasugused teised teokarbid. Ta natuke kogub neid. Vist võttis Teofrastuse mult endale :S

EEK, someone still loves you!

Muidugi on raha ka eurodena tore, sest jaa ljubljuu deneg. ...aga noo, meie Eesti kopikaid lugesin oluliselt  suurema armastusega.
Et näidata üles austust, võtsin peotäitega Udol allesjäänud rahast 50- ja 20sendiseid. Tahan võimaldada neile väljateenitud koha mu ehetekarbis. Esialgsed kavandid-plaanid:

Idee poolest on nad kõik kõlisevad-läikivad. Suured ja uhked. Ma ju vana mustlane - armastan selliseid asju.

Kunagi pidasin lahedaks ühte poissi, kes kogus 5sendiseid. Vedasin talle aeg-ajalt neid kooli. Üheks sünnipäevaks ajasin talle kokku nii 20 tükki. Seoses sellega, et ta tellis sünnipäevaks mult midagi väga konkreetset (ja midagi väga teistsugust), jäi see kingitus ene pidu klassiõe korterisse. Olen valmis nt 20 euri peale kihla vedama, et ma ei näe neid sente enam kunagi. Sest ma tean, et need jäid sinna korteri. Aga tema ütles hiljem, et need jäid ta sõbra autosse. Nii kahju. Neist saaks kõige kihvtimad kõrvakad.

Paberraha mul enam pole. Aksessuaarimaterjalina teda niikuinii hinnata ei oska. Las ta siis jääda südamesse ja fotodele :)

Kevadine suurpuhastus

Koristan oma tuba juba mingi 3 nädalat järjest. Peaaegu täiesti tulutult. Ainuke tulu on see, et saan oma aja kasutatud millegi peale, mis pole superebatervislik.

Ma vajan Teilt nõu. Järgmised ~10-15 postitust (juba pooleldi valmis ehk laetud piltidega draftid) on viimased võimalused kunagi üldse siia blogisse kommentaar kirjutada. Miks mitte nüüd, kui ma vajan Teie abi?
Kuhu teha uus blogi? Kus oleks unlimited space? Kas ma peaksin siia lingi ikkagi jätma, kui uus püsti on pandud?
Eile jalutasin privaataudientsilt kell 3 öösel koju. Naeratasin. Ja mõtlesin uue nime välja. Tuli ise mu juurde.

Kõik on parem jälle.

Ma tahan, et te teaksite, et kõik on hästi. Uue blogiaadressi annan inimestele pigem isiklikult, eks. Küsige, kui näete mind :)

Tegin ennast terveks. Kohe selgitan. Istusin bussis. Kaks vaba kohta oli ainult: minu juures ja poisi, kes mu taga istus, kõrval. Ta oli kuskil vennavanune või pisem. Tal oli megasuur seljakott+spordikott. Tuleb peale mingi hääg, kõnnib mööda minu pingist ja tahab istuda selle väikse poisi kõrvale. Ütleb, et ta koti eest võtaks. Poiss keeldub. Ei taha. Eit lõugab üle bussi, et poiss talle VASTU EI HAUGUKS. Poiss mattis ennast siis selle kotikuhja alla ja eit sai istuma. Hetk hiljem sai ta kõne ja läks bussist maha. Ja siis selle eide tuttavad bussi lõpus vingusid ja naljatasid terve tee, et "kasvatus või asi" jne. Poiss nuttis Rakvereni. Kirjutasin talle kirja.

Läksin taga koos Teatri peatuses maha, et see üle anda. Vajutasin selle ta kätte ja kõndisin kiiresti tööle. Terve päev oli imeline. Inimesed ei ajanud närvi ega midagi. SA oli 5midagi.

Nüüd on küll kahjuks mu ruum selles blogis kulutatud ja kolin ära.
Pisike kuhi piltidega drafte mul on, aga all in due time.

Oi. Kas nüüd ongi lõpp?

You are currently using 1023 MB (99.99%) of your 1024 MB.

Viimane? album ka: AWESOME. I LOVE TO WATCH YOU WHEN YOU'RE DANCIN'. FAKE A SMILE LIKE IT'S YOUR BIRTHDAY.

SA 0

Teate, mida võiks teha? Kill Billid ära näha. Ja siis Fierce People'it uuesti vaadata ja seejärel Four Roomsi ja Pulp Fictionit. Hästi suurel ekraani kuskil metsa sees. Sääski poleks. Ainult šampat. Õues oleks soe.

Keegi meie juurde tööle tahab tulla? Hästi mõnus töö on. Meil on paus ja. Ööseks saab koju.

Jumalast hea ju. Mida Sa veel ühest tööst ootad? Ma teen šampa välja järgmisele inimesele, kes minu kutsumise peale tööle tuleb. Iga teist inimest võin ka kallistada, kui ta tööl nutma hakkab. Ja iga viimne kui üks, kes võtab seda tööd tõsiselt, aga saab SA 0

ja tahab töölt ära minna ja metsas üksinda oma häbis ära surra ja/või karjuda (nagu mina täna), võib mulle odavalt lõuksi tõmmata (või selliselt läbi peksta, et jälgi sellest ei jää, aitäh). Verise suuga paluksin vabandust. Et ta 4 ja pool tundi kontoris kopitas ja 50+ korda erinevatelt inimestelt omatud sai. Et ta peale karjuti. Ta üle naerdi. Teda mõnitati ja solvati. Tasuta.
Aga, jah, muidugi kandideeri tööle.

Vahepeal oli fun, kui täditütar ka tuli. Põnev jne.

Aga ta on haiglaselt võistlushimuline + tal läheb pingutamatagi ülihästi. Ta tulemus on nii hea, et ta võib märkida rohkem töötunde, et tasakaalustada seda, kui hea ta tulemus on. Ja siis ta küsib mult, palju mul on. Alati vähem kui tal. ALATI. VÄHEM. Teda motiveerib see. Tal on mõnus, fun, hea. Aga minu paneb see ennast vihkama, et ma terve kontori peale kõige odavam olen, et mu pingutus ei loe sittagi, et minu MINE-PALUN-VITTU-JA-TAPA-ENNAST-ÄRA S.A NULL on. Ja ainuke inimene... vabandust, asi... Asi, kellele seda rääkida on, on bloggeri dashboard.
Ei tea. Kas see töökoht oli viga? Eesmärk oli saada paremaks. Aga nüüd ma isegi ei usu endasse. Võiksin homne päev ära surra ja suurim saavutus oleks ikka terve mu elu peale, et 4. klassis oli mul parim inglise keele tasemetöö. Fuck it. Make it today. Oleks aeg.
Teate, mis on naljakas? Kui ma esimeses-teises klassis lugeda ei osanud ja parasjagu hindele lugemine hakkas, küsisin peldiku. Sest ma ei suutnud taluda, et kõik mu üle naeravad, et ma lugemisest ikka veel aru ei saanud. Ma oskasin õigesti kirjutada, aga ma ei suutnud sõnu pärast kokku ladusalt lugeda. Ja siis oli kogu sellel munnikarjal tore ja meelelahutuslik kuulata, kuidas ma feilin. Kui palju paremad nemad olid. Okei, las see haav immitseb mujal praegu edasi. Point on selles, et ma põgenesin minema peldiku, et ta lihtsalt ei saaks mind vastama kutsuda. Täna tegin tööl sama. Jalutasin WC-sse. Toetasin seina vastu ja proovisin mitte millelegi mõelda. Midagi meenus. See, kuidas õpetaja mulle tüdrukute vetsu järgi tuli. Viis mu klassi tagasi. Vastama. Nii ma siis kõigi ees veerisin. See, kui väga ma seda teha ei tahtnud, tegi asja nagu magusamaks. Nii jumalast kihvt, et selles nii koba olin. Et ma nii püüdlikult seda alandust vältida proovisin. Nagu ma ei oleks ise tahtnud parem olla. Nagu ma poleks iga jumala päev harjutanud. Nagu mul oleks julm kasu sees olnud, et ma ei oska. Ja kõigil oli kohe nii lõbus.
Miks on inimestel nii mõnus, kui teisel läheb halvasti?
Nägin öösel unes ennast. Kaameramees-mina olin enda toas. Tõstsin tekiääre üles, et magama minna. Leidsin eest enda. Nagu päris mina. Aint pisem ja armsam. Natuke lainelised-lokkis ilusad juuksed. Ta naeratas kergelt. Suunurgad tõusid natuke. Õnnelik-armastavalt. Unine oli. Tegin talle musi ja pöörasin ka magama. Me ei rääkind ega midagi. Ta lihtsalt oli seal. Nagu kõik oleks nii nagu peaks.
Enda unes nägemine tähendab halba, aga tuttava inimese suudlemine head. No ma ei tea. Ennustas nulli? Sümboliseeris seda, kuidas mu kest ainult tööl käib? Kuidas mu hinge väljaspool seda kodu näha ei saa?

Aagua-Marii

Jalutan siin ükspäev koju ja tee peal on viinamäetigu. Siin. Lääne-Virumaal. Korjan ta oma teomaanias üles. Kõige ilusamat sinakas-rohelist värvi. Hõõreldab näljaselt mu kätt. Võtan kaasa. Ta on nüüd minu.

Toiffiga saavad hästi läbi.

Kartsin, et söövad äkki ära teineteist või poeb kumbki neist igaveseks karpi ära.

Venna vahib neid ja pistab kisama. Silmad punased, räägib, kuidas ta peab uue teo ära tapma ja aknast alla viskama, sest see näeb nii rõve välja. Ei suuda vaadatagi enam. Tahab kääridega "punne" ta pealt ära lõigata. Ja et see ei tohi Kristoifferseni juures olla. Sest Kris on "normaalne" ja Aki vastik.

Kui saan põhjalikult selgitatud, et üks tigu ei ole parem kui teine, leiab ta, et kaugelt vaadates on uus tigu okei. Huuh. Oleks Mari kohe hommikul minema viinud, kui venna poleks maha rahunenud ja temaga leppinud.

ps. muidugi ei oleks venna Aaguale viga teinud. ta ju hea poiss. 

2011. aasta Maijooks

Kaugelt tulijatena peaksime ärkama juba kuuest. Tööinimesena viivitasin sellega 48 minutit. Seitsmest välja. Kaheksa-midagi

oleme rongi peal. Paksult naisi täis. Hästi kihvt.

Tallinnas saame kokku ülejäänud meie pundiga ja suundume Lauluväljaku poole. Jalutame erinevate putkade vahel ja uurime asju. Registreerime ka Ööjooksule Rakveres. Väga optimistlikud neiud. Praegu on vist õige koht mainida, et mina läksin ainult kaasa oma perega. Mitte üldse jooksma, eks. 7 km on palju veel. Aga 5 ööjooksul on siis okei? Aega selleni õnneks on. Kui natuke harjutan, võib täitsa meeldiv üritus tulla.

Seadsime end rohule sisse ja ootasime jooksu.

Venna käis korjas superstaaridelt autogramme

ja tegi isegi pildi nende kõigiga koos. Meie Anuga pildistasime umbes iga maskoti juures.
Venna käib ära lastejooskul; õed ja ema lähevad oma ringile. Mina vedelen kottide ja kompsudega rohu peal. Päike paistab.

Koit Toome eriti ei motiveeri, et sinna jääda. Jalutame rannas.

Hästi mõnus ja hästi chill. Kellelgi pole kiire ja keegi ei vigise. Aavo on super, sest ta ei vingunud ÜLDSE. Peatume Anu korteris, kus ta lubas mul natuke oma Austraalia teokarpe võtta. Rongile! Magan, et veel need kodutee 5-6 kilti vastu pidada. Aga see pole kunagi raske, kui tean, et koju magama saab. Ühel teelõigul oli õhk sääskedest paks. Panin fotokale välgu peale ja tegin õhust pilti. Vastik :D

Maijooks 2011!

Kallid, ma lähen nüüd magama, sest tänane päev on olnud küll supervinge... aga ma olen lihtsalt väsinud. Homme teen sellest ühe korraliku postituse :)

Keskpärane tööpäev

Aga mis täna erilist oli? 

Ühes ajalehes oli ilmunud negatiivne artikkel ühe firma kohta, keda me ka esindame. Sellest firmast on nii rumal, et neil mingit normaalset esindust siin Eestis pole. Jätab ülikahtlase mulje. 

Boss küsis, kas tean üht noormeest. Kandideerivat meile tööle. Tean küll, jah. Kiitsin/iseloomustasin teda siis natuke, müügijuht kohe helistas talle ja kutsus töövestlusele. Esmaspäevaks vist. Minu üllatuseks hakkas kõnealune noormees täna mu blogi jälgima. Tere tulemast! :D

Teate, kui armas ma olen?

Ma olen nii armas, et isegi vill mu jalal võtab südame kuju, kui puru läheb :)

Tsau, Äti :)

Sõidan bussiga tööle ja kuulan mugavalt taga istuvate laste juttu pealt. Räägivad vaimudest. Õuduslood. Üks räägib, et kui tunned külma, kui ilm ise okei ja/või oled soojalt riides, on kellegi (paha) vaim su juures. Ja kui tunned sooja kohalolu, siis on see Su kaitseingel. Mõtlesin kohe Äti peale. Olen ta peale üldse terve päeva mõelnud. Ma ei saanud küll ta hauale minna, aga ühistes mälestustes tegin ühe tripi ära küll.
Veel sai täna ühe vana sõbra peale mõelda. Selles küll-ma-ikka-olen-üks-isekas-munn-toonis. Tal on sünnipäev. Oli. Kell on mingi 1:35. Seega eile. Me saimegi siis väga hästi läbi, kui ma oma vanaisa kaotasin. Kui ma järjest sügavamale depressiooni ära irdusin, kaugenesin ka temast. Aga iva on selles, et kui ma veel okei olin, olin nii pime ja/või munn. Ta nagu ilmus mulle töö juurde, et mind üllatada. Lasi oma megaisiklikke laulusõnu lugeda. Viis kenasti koduukse ette ära, et kuskil tee ääres jalutama ei peaks. Kirjutas must laulu. Ja ta ei raatsinud öelda, et tal on sünnipäev, kui ütlesin, et paar tundi tagasi nägin enda vanaisa täiesti elutult voodi peal vedelemas. Lihtsalt täiesti surnud. Kõik ta teadmised, ilu ja elu läinud. Paratamata. Valuks pöördunud.
Aga ta oli väga hea. Hoolisin tast küll ja tahtsin, et tal hästi läheks. Aga see oli ka kõik. Nüüd on mul lihtsalt hea meel, et ta on kellegagi, kes teda hinnata oskab.

Rakveres oli täna laat. Olin megasocial, et keegi paha nägu ei teeks, kui pilte klõpsin. Küsisin igasugu asju ja kiitsin kõike, mida nägin. Jõle pull värk. Sest kõik oligi ülilahe. Voolaks pappi taskutest üle, oleksin kõik tühjaks ostnud :)

Ostan kuskilt vildikad. Suvine joonistamisisu vist peale tulnud. Ei tea, kauaks teda jätkub. Vildikad ise on imelised. Nad on lastele mõeldud, lähevad veega kenasti laiali.

Tegin oma ristilehe ka vähem depressiivseks.

Ostsin nad üldse Elerini kollase highlighteri järgi. See tüdruk hoiab mul tuju üleval. Ma ei tea, kui rõõmus ta selle üle on, et tast nüüd siin kirjutan, aga ta on super ja ma tahan selle välja öelda. Sest ma usun, et esmapilgul võib ta sellise pöörase party&football-whooo-hoo! -mulje jätta (mis poleks muidugi vale), aga minu üllatuseks ta arvutab igasugu asju kogu aeg välja. Arvestab nagu. Et mis kellaks peaks kui palju tellimusi olema, et norm täis saada jne. Väga tark ja sellise superkiire taibuga. Ja ta teab ajalugu. Inimene, kas saab aru reference'idest. Aitäh, Jeesus! Ma lihtsalt naudin temaga rääkimist. Ja ta ajab naerma, kui olen telefoni otsas masendusse vajumas. Ja siis imestab, et miks ma talle erinevate asjadega olen valmis vastu tulema. Tal pole vist aimu ka, kui hädavajalik ta praegu on :D