SuccESS!

SIIRIOVIIR

Kui ma pisike olin, arvasin, et inimene nagu Sirjo Viir on mees. Tuli välja, et Siiri Oviir on naine.

Kui ma uitmõtte ajel omale Aafrika hiidteo
soetasin, arvasin, et hermafrodiidile sobib sirjoviir nimeks panna. Segaduse mõttes kõlbab kirjapildis ka SIIRIOVIIR. Seega mitte liialt karta-muretseda, kui ühel päeval on postituse pealkirjaks: MATAPSINSIIRIOVIIRIOMAPERSEGAÄRA!!! ta käitub juba praegu nagu sooviks ta surra. Ma olen natuke hirmul ta pärast. Istub oma karbi sees ja ignob mind. Ma pillasin ta korra maha ja täna rappus ta terve päeva kotis, kui ma meeleheitlikult koopia kolme otsisin. Oijah. Can I blame SIIRIOVIIR?

Mõtlesin ta nimeks panna veel Jackie, Lady GaGa, TÜRAMAIVÕIRAISK, KusSaNüüdOled?, Andres, Oih!, Gil(nagu kill ja chill)... and then there was SIIRIOVIIR. Seda nime peab ütlema sisse hingates ja hästi kiiresti. Siis on õige.

Ta tekkis ühest isendist. On siis nagu kloon, basicly. Üks õde/vend/kloon läks veel M-Lile. Selle nimeks sai Aino. Tuleb välja, et ta arvas, et Aino Pervik... well, oli mees M-Li lapsepõlves). Lahe, et me nii sarnaselt mõtleme.

Kui SIIRIOVIIR seksiks selle M-Li omaga... kas ta masturbeeriks, oleks lesbi/gei, ema(klooni)nikkuja... või mis?

Giant African Snail

I got one

Fatality!!

Eile kell oo:11 keset kodumetsa.

Feels so safe :)

Muumi ja punainen pyrstötähti

Kõrvetan hommikusöögiks eilseid keedukartuleid. Saen parasjagu käntsakat, mis praest alles jäänud, et ka natuke liha pannile saada. Raadio teatab mulle riiulist, et kinno tuleb MUUMITROLL JA PUNANE KOMEET. Sniff hüüab järele: "Appi, kui suur see on" või midagi samaväärselt nilbelt. Järgmine info sellest reklaamist: welllll-hello-3D. Ma lähen seda vaatama. Ostan kokporni ja suure spraidi ja m&m'si komme. Liigutan käsi läbi õhu, et komeeti ja trolle ja Sniffi katsuda. Naeran ja nutan korraga. Olen fänn. Homsest on kinodes. Lähme.

Minu jalgratas

9. klassi lõpetamiseks (ehk aaaaastaid tagasi) ostis issi mulle 1000 krooniga ühelt sõbralt kasutatud jalgratta. Sõitsin sellega terve suve, sügisel kooligi. Elasime ~2 aastat aktiivset elu. Armastan seda ratast. Ühel hetkel hakkas talle mingi viga külge (varsti hakkas mullegi :S) ja jäi seisma. Antud momendilgi seisab kuuris.

Eile tulin mõttele. See on üks nendest vabadus- ja kõik-on-võimalik-ideedest. Tahan selle ratta korda teha. Ja kuhugi suvalt minema sõita. Niimoodi joogipudeli ja pangakaardiga. Suvel mainis mu vanem vend kohta nagu www.veloclubbers.ee ja et seal saaks jälgida-vaadata äkki keegi pakub soodsalt (või annab lausa vaid õllepudeli vastu) mingi mulle just vaja mineva jupi. Saaksin arutada-küsida, kuidas midagi teha kasvõi. Nimi ununes. Sest tol hetkel tema juba teadis, et ratas tuleb korda teha. Minul oli vaja enda küljes midagi korda saada. Muu oli teisejärguline.

Täna helistab Karl, mu vanem vend. Esialgu seoses sellega, kuidas ma näitust tahan teha. Jutt liigub sellele, et ta ostis omale TÄNA megakorraliku jalgratta. Nimelt oli seal samas velo clubbers'i lehel üks öelnud, et one morning only: müüa jalgratas 500 krooniga. 21 käiku, pidurid töötavad, kõik töötab&korralik. Tartus ka veel. Score. Võttiski ära. Saan innustatud.

Kohe, kui ma PUBLISH POST vajutan, tõusen siit arvuti tagant üles, kõnnin oma tuppa, panen soojalt riide. Jalutan kuuri. Leian oma jalgratta. Lükkan ta käe kõrval üle õue elumaja ukseni. Peatun. Naeran, sest mõistan, et KUIDAS-TAEVAS-KÜLL-MINA-SELLE-TREPPIDEST-ÜLES-SAAN. Arvatavasti on isa kuskil lähedal. Ta on skorpioni tähtkujust, seega ma ei tea, kas ta vinnab selle ise üles ja kiidab takka või omab, et ma suvalt midagi sellist teha tahan. Ma ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab, kui ta mängu tuleb. But I love it. Okei, nii või teisiti on ühel hetkel täna see ratas mu toas. Lasen tal vajuda mu voodi najale. Istun sinna kõrvale ja ei tea, mida edasi teha.

Edit(19:03). I feel like WonderWoman:

PUNANE LAMP (ehk kui lahe on Aavo)

Väike vend jalutab sisse sinaka kingikotiga, mis on megarääbakalt kinni kleebitud rohelise isoleeriga. Ta näos on kaval naeratus. Ei ütle midagi. Kumbki meist, siis.

"See on Su varajane jõulukingitus."

Uurin pakki kahtlevalt. Käsib lahti teha. Nusserdan-jaman-nusserdan.

...tahan nutta. Heldimus- ja muidusuperheatunne. Kallistan vennat. 

Teeme pilte.

Mis eriti awesome... on see, et ta ma olen ~korra maininud, et tahan ise ka pilte ilmutada. Mul on keemiat ja fotopaberit. Filmikaameraid ka. Aga muude asjadeni polnud jõudnud veel. Nüüd on lamp ka :)

Ja see pole kõik. Ta on ALATI ülilahe. Üldiselt nagu kõik poisid: lõhub-lammutab-omab. Aga hetkedel, kui vaja ja loeb, on niii kallis ja hea. Kui ma esimest korda haiglasse jäin, siis ta saatis mulle (kirjavigadest kubisevaid) sõnumeid sisuga "millal juba koju tuled" ja "ma loodan, et Sul valus enam pole"
Koju jõudes leidsin, et oli lauale suurelt kirjutanud TSAU ELLU ja pisikese "venna tegi" selle kohal. Hunnik südameid oli ümber joonistatud. Ta sai alati aru, kui mul valus oli(/on) ja kallistas mind, et lohutada. Kui siis taastusravile ja uuesti haiglasse läksin, sain jätkuvalt sõnumeid :)
Viskas mind kunagi paberlennukiga näksi. Oleksin ta peale juba peaaegu karjunud, aga lennukile oli kirjutatud ELLU ON KALLIS (ja lennuk polnud seega üldse kiusu pärast visatud). Kraapis kriidi peale ELLU ON PARIM. Joonistab mu toa seintele lahedaid asju, veab konni mulle voodi ja always makes sure, et kui on šokolaadikreemi, siis mulle saaks ka vähemalt üks sai.

Siin peres on vist maailma lahedam.

2 years of blogging

It's now 2 years since my first post.

tln

pühap

esmasp

 teisip

kolmap

neljap

reede

Behind the fringe of a whiskey high

...dõ-dõ-dõ-tõ cat-like eyessssssssssss.

Ma vajan juba Kings of Leonit kuulata. Ei mäleta sõnu.
Homme kojuminek. 18:3o Tallinn-Rakvere rong.
If you meeeeeet me...

hey,

i think this could be the beginning of something... :)

you should see the huge grin on my face

yes. yes, you should

Neeruti sügis Anule :)

 

Ära šokolaadi sööma hakka, see kõik ootab Sind kannatlikult.

Foreign affairs

Hi. I had a really beautiful experience 2 months+ ago with a russian-latvian and the foam of pink champagne&smokes&ships&freedom&love&dancing&music&you know.. the beautiful stuff. I couldn't get it out of my head. So I made a painting.

2/sept/2o1o

When the first stage was over, it looked like this. The painting sat there for over a month. Until last night :)

I finished painting around 3 in the morning. It isn't an artsy one. It's something I had to get out of my system. Really hope I can be a normal person again. With this behind me :)

When I woke up today a bug had flown onto the picture. Picked it off and left for dead.

Let's try again: What do you think?

where thrills are cheap and love's divine

just for me elustatakse üks vestlus: 

arst: aga miks te nii kaua ootasite, et aega kinni panna?
naine: no, ma selline rumal inimene, et lootsin, et tsinksalviga määrides läheb ära..
arst: armas proua! kes siis tsinksalviga vähki ravib :D

naerame nagu vanade sarjade lõpus. Nagu MacGyveri, Rannavalve jne.

hate it or love it :)

[---]
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:18):
 küsi blogijatelt
 see küsimus
 et mida nad arvavad
 lugejatelt*
Lif. says (22:19):
 mille kohta?
 näitusest?
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:19):
 jah
 see on lihtsaim viis promoda hetkel
Lif. says (22:19):
 ära kaasa ennast praegu sellesse, mis ma ütlen, aga ma usun, et mu lugejad on idioodid.
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:20):
 või lih
Lif. says (22:20):
 ausalt, neid käib niiiii palju ja keegi ei ütle sõnagi
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:20):
 nojah sest sa oled high culture ja nad on mass culture
Lif. says (22:20):
 ma peaks iga postituse lõppu 20000 küsimust kirjutama, et neid enam-vähem mõtlema saada
 et nad tunneks, et ma olen neile nii lähedal
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:20):
 kirjuta blogisse 
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:21):
 idioodid
 VASTAKE KA!
Lif. says (22:21):
 nad tulevad kohale, tarbivad ja lähevad youtube'i muusikat kuulama, facebooki stalkima ja msn-i teiste samasugustega rääkima
 ma ei saa
 sest nad solvuksid
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:21):
 no aga nemad on sind ka solvanud
Lif. says (22:22):
 ja nii ego olen ma küll, et ei taha, et nad mind maha jätaksid ;
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:22):
 kui neile su blogi meeldib siis neid see ei heiduta
 või print screeni see mis ma ütlesin
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:23):
 meie vestlus praegu üldse
 ja kleebi blogisse
Lif. says (22:23):
 see, et ma usun, et mu lugejad on idioodid
 don't think so 
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:23):
 see võta maha
 
Lif. says (22:24):
 ma ei muudaks seda 
 see ajaks nad nii närvi
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:24):
 hahaha
Lif. says (22:24):
 äkki hakkaksid kommenteerima ka
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:24):
 lisa lõppu IN YOUR FACE
Lif. says (22:25):
 mu ainuke nõme kommentaar ongi Levilt
 oleks aeg
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:25):
 jah
 siis saad kriitikat ka
 terve tegevuse eest
 
Lif. says (22:25):
 
 einoh, mul on paar lugejat, kes häält ka teevad
 neil oleks sitt lugeda ju
"I tried making sense of it, and then I realized I should be trying to make sense as to why I was even trying to make sense... " says (22:25):
 ja siis kui keegi mingi lameda postituse postitab siis vasta nii: Look at your post, not to mine. Now back to your post, now back to mine. Sadly your post isn't mine, but if you stopped trolling and started posting legitimate posts it could look like mine. Look down, back up, where are you? You're scrolling through forums writing the post your post could look like. What did you post? Back to mine, it's a reply saying something you want to hear. Look again, the post is now diamonds! Anything is possible when you think before you post.
[---]

Dexter is an asshole (contains spoilers)

I was watching the last episode of  Dexter's 1st season. DO YOU WANT TO SEEEEEE ME CRY? who the fuck would kill his own brother? eeeeeven if he really wants to kill your sister... you make it work. Have your brother arrested and everythings great again
This made me so disappointed and sad. I wasn't sure if I wanted to see the other seasons.
Did some reading-researching. I'm going to continue watching Dex, but I'm going to try to get the books.

1. Darkly Dreaming Dexter
2. Dearly Devoted Dexter
3. Dexter in the Dark
4. Dexter by Design
5. Dexter is Delicious

 There he doesn't killll his brother. Which makes the books really good.

Vabatahtlikuks?

Ma tahan millestki ilusast osa olla.
Surfasin netis ja leidsin üht-teist.
Eriti meeldis mõte vabatahtlik olemisest. Üllatusena selgus, et on lehekülg, kus sellistest asjadest aint räägitaksegi.

PÖFF, kultuuripealinn... vangid, puuetega inimesed, TAASTUSRAVIKESKUSE PATSIENDID. FFFFFFFFFfffyea, kui ma saangi paari kohta, kuhu tahtsin.

Olukorra teeb nii palju ilusamaks see, et kui minna vabatahtlikuna, siis on selge, et inimene ei oota selle eest otseselt midagi. Ei ole ahnust ja muud krääpi, mis mõnes süsteemis inimest võib innustada. Vabatahtlikuna teab ta, et ta saab megahea emotsiooni, ilusa mälestuse ja kogemuse, tutvusi. Ta naudib, mida ta teeb. Ta naudib protsessi ja üritust, mitte raha, mis laiali minnes kätte jääb. Beauuuutiful.

Also. Natuke creepy, natuke lahe oli nüüd sattuda vaatama Dexteri I hooaja 11. osa. Kuupäeva pärast.

Kings of Leon - Velvet Snow

leave it up to me and I'll just drown you
out into the city where you came fro-o-o-om

1st exhibition

Õhtul astub neiu-Ellu kööki. Ema annab ühe verivorsti ja pool kruusi kohvi. Muud lihtsalt pole. Toitumine ongi ülehinnatud. Satun hirmsasse coffee-high'sse.

Enda toas. Valmistan joonise, mis peaks selgitama issile, milliseid riiuleid ma endale riidekappi tahan. Joonise kõrvale kirjutan veel paar asja, mille jaoks isa abi vaja. Üks neist on:
HUNNIK VALGE TAUSTAGA ALUSEID. MINU ESIMESE EXHIBITIONI TOORAINEKS.
Olen üllatunud. Kui nii, Ellu, siis nii. Toon veel kohvi. Valmivad mõtteämblikud ja tabelid, kavandid ja jaotused. Sorteerin vanu kritseldusi ja kuivatan lambi all uusi. VEEL KOHVI! Vuristan emale ette geniaalsed ideed näituse kohta. Ta on tõsiselt impressed. SCORE. Joonistan oma toas. Naeratan. Naeran. Külastan Udot. Blokib ja on igav. Lähen minema. Vahetan riideid. Proovin kleite ja kujutan ette, kui kihvt oleks kõndida galeriis, kus on üleval MINU TEHTUD PILDID ja INIMESED JALUTAVAD OMA VABAL AJAL SISSE, et neid näha, saada mingi emotsioon või mõte, VARASTADA neid, juua ennast odavalt täis, teha kultuuripede pilte, skoorida. Olen üüüüüüüüüberexcited. Värisen. Detaile teha on raske. Ajab kohutavalt naerma. Nägu valutab kramplikust naeratamisest. Sunnin ennast magama. Olen voodis 3 tundi. Mõtted tiirlevad asukohtade, inimeste ja raamide ja fotode ümber. Vajun magama.

Bass taob. Kõrvad valutavad. Tõusen vihasena voodist, marsin teise tuppa ja panen muusika vait. Udo paneb sama kõvaks tagasi. Poen teki sisse, Kings of Leon telefonist käima ja mõtlen unisena kõigele, mida saaks lugeda ebaõigluseks minu suhtes. Alustades minu printeripaberite kasutamisest (pathetic, i know) kuni pärisasjadeni välja.
Ilmub ema. Tahab, et ma Äti maja kütma läheksin. See maja ei huvita mind enam peaaegu üldse. Tore, et vanaisa sellise asja tegi, aga kui teda ennast ei eksisteeri seal sees, siis mis ma sinna ronin? Aa, ja siis selline asi ka, et mis jõu või tervisega? Ja-jaa, kõike teen. Teeb akna lahti, et ma värsket õhku saaksin. Arvab, et ma magan palju. Ta lihtsalt ei tea, et ma magama jään siis, kui teised tõusevad. Ei ütle ka. Uinun.
Tuba on odavalt külm. See ei lähe hästi kokku minu mulle-meeldib-varbad-teki-alt-natuke-väljas-magada-poliitikaga. Vihastan. Telefoni aku on tühjaks saanud. Voodist üles. Saadan mobla sirgjoones laua peale  puruks. Aken kinni. Muusika käima. Istun kaktuste juures ja leian, mida fakki ma öö otsa tegin. Kõik kohad on igasugu plaane täis. Neid hammastega mehi ja plaane-nimekirju. Olen vedanud ühe suure maali ka keset ööd oma tuppa. Muus olukorras ajaks see ratsionaalne segadus naerma. Laud on värve ja veepurke täis. Sinna lennanud 3250 ajas mõne ümber. See ei pahanda. Ongi ilusam. Teen ahju tule. Mossitan. Näen megakole välja võrreldes sellega, kui armas ma võin olla, kui naeratan. Kasvõi nii nagu eile.
Ma ei taha täna kedagi.
Peale Dexteri ja Rudy.

Memento vivere!*

 

*Ära unusta elada!

Imperare sibi maximum imperium est

Seisan sillal. Mul on jalas villased sukapüksid, mille peale on tõmmatud hallid dressid. Sallid-mütsid-joped. Öine apaatia pole kuhugi kadunud. Teeksin kõik, et lõpuks nutta või midagi tugevat tunda. Päike paistab, aga on külm.

Eile oli telekast Catch me if you can. Vaatasime perega. Naersime. Impressive, noh. Tihti on nõnda, et film on äärmiselt muljetavaldav ja tekitab lootust ja vabadusetunnet. Nagu kõik oleks võimalik. Pärast filmi lõppu saab selle tundega peaaegu tunnikese ringi käia, aga ikka saabub odav low ja in comparison on kõik halb. 

Vahin ringi. Ilm on traditsioonilises mõttes ilus. Aga kedagi pole. Ma olen üksinda.

Kui me Paadiga pärast BaltoScandalit koju hääletasime, olid mõned autod juba mööda sõitnud. Aga tal oli kindel tehnika, kuidas järgmine auto RAUDSELT peale võtab - suits ette ja kohe ilmub keegi välja, et sa oma uue sigareti peaksid ära viskama. Töötas. Kui vaja pole, tuleb ikka. Maailmas on kõigega nii. Ajab vihaseks, eks?

Emotsioonitu näoga võtan seljast jope, keeran pika patsi krunniks. Eemaldan pluusid ja püksid. Kisun sokid ära. Psaikonaer. Suudan esile kutsuda ärevuse. Peaaegu. Ta beebivenna? Olen paljas. Lips juustes ja käevõrud randme ümber jäävad. Olen sulpsti jääkülmas vees.

Meil olid kunagi jänesed. Nad olid küllaltki rumalad. Ühel talvel närisid nad oma kuudi võre puru ja pagesid õue. Kui nad hommikul leiti, olid nad jõudnud ainult paari meetri kaugusele uksest ja liikumisasendis ära külmunud.

Ma ei kahtle, et jõuan kenasti redelini, aga tardumine käib mõtetest läbi küll. Olen uuesti sillal. Olulist emotsiooni pole. Vette. Välja. Vette. Välja. Toetan kivinäoga redelile, mis viib II pukile. Jalga alukad. Selga rinnahoidja ja hunnik pluuse. Võtan sukapüksid. Vasak jalg. Parem... Sellele on mulle sõnum jäetud. Minu poolt. Eile, kui kohvi- ja külmavärinates unetust leevendasin. Muie.

In nocte consilium

Öös on nõu. Öösel on kõik vait ja rahulik. Saab üksinda mõelda ja endaga aus olla. Pole kedagi segamas, aga pole kedagi teist Su meelt lahutamas. Oled üksinda. Mina isiklikult muutun öösel alles kasulikuks. Maalin oma pilte ja loen. Bioloogia eksamiks õppisin, näiteks, peamiselt öösel. Koristan. Ja valgus on lihtsalt võluv. Ühel ööl seisin just sellise valguse käes SF reelingu vastas Paolo-Nutini-ilusa päevitunud noormehe käte vahel. Libistasin oma lumivalged käekesed ta kaela ümber ja sosistasin, et Kuu on parim asi taevas. Ta ütles, et Päike on. Kuidas ma ikka ei mõista selliseid inimesi. Sellest tõsiasjast polegi varem kahju olnud. Tookord hakkas.

Mul oli kahe hea sõbraga tekkinud sarnane olukord: nende valikud oma eraelus olid minu ajule täiesti kiimased, valed ja talumatud, mistõttu ma mõtlesin antud isikuid ignoda surmani. Üht rohkem, teist vähem. Erinevus oli ainult selles, et esimese elu ja tegemiste kohta kuulsin suvalistelt inimestelt, aga teine ütles mulle ise. Ühega rääkisin asjad nii selgeks, kui vähegi saab.  Rääkisime peaaegu non-stop esmaspäeva õhtust kolmapäeva pärastlõunani. Jah, ka öösel.
Teise päeva öine sessioon, mis neljani hommikul kestis, oligi see, mis enam vilja kandis. Kõik sai selgeks ja asi polnud üldse reeturlik ega räpane ega muud sellist. Lihtsalt mõni tont rääkis rohkem, kui tegelikult teadis. Või jutlustas hoopis seda, mida polnud olemas.

Järgmise juurde.
Oijah. Ütleme nii, et pal I-ga rääkimine pani mu ajju arusaama, et kui inimene on Sulle hea ja mõnus companion olnud, siis on pohhui, kelle ja millal ja mis oludes oma ellu võtab või sealt välja heidab. Ka muud moraali- ja eetikanormid võib ka sõprade puhul üle lasta :) Pal II-ga jäingi selle juurde, et (kui pal I oli tegelikult ilmsüüta, siis) pal II sobib mulle ka just nii nagu ta on.

♥

I'm going to Tallinn today. 

Epistula non erubescit

ehk "kiri ei punasta" ja "paber kannatab kõike". Nii ütles, muide, Cicero. Of course oli tal õigus. This is also the reason why I love to write letters. Those actual letters with envelopes and stamps. They're so much more personal and honest. And could you feel more privileged when you get one? The person had to take the time to write the letter; they had to find an envelope and buy a stamp and get the fucker to a post office. That's commitment.
STAMPS! Have you seen the one they made for the European capital of culture 2010? Priceless. There's a whole other world when it comes to stamps. If I had less to do I'd join the ranks of the people that collect them and subscribe to every new one so i'd be sure to get every last one.

Omnia vincit amor

please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-

Si vis amari, ama

Kui tahad olla armastatud, armasta

Ei proovigi ümberjutustada Saladuse raamatut ja külgetõmbeseadust, karmat ja kuidas need, kes alati vinguvad, veel sügavamale kuhugi auku vajuvad ja kuidas armastus armastust sünnitab.
Ei, seda ma ei tee. Ma ütlen ainult seda, et kas pole nuss, et kui mõnel eluhetkel lastaks sul peaaegu ära surra oma vaevas ja õnnetuses, siis võidukana ja sellest üle saanuna ja (kõigest hoolimata) armastavana oled äkki hirmus lahe ja sobiv suhtlemiseks ja su juurde ujub kari inimesi, kes tahavad äkki midagi. Tahavad puruks rebida.
Siiski, it's not all bad. Igasugune armastus on ju ainult tore ja ma mõtleks mingi lause välja ka siis, kui neid inimesi poleks või käituksid teistmoodi.
:)

Pärast oma Läti-Rootsi reisi võtsin raamatukogust sellise teose nagu Suurte heliloojate armuelu. Nigel Cawthorne'i kirjutatud. Loen ja imestan.
Esiteks seda, et neil oli armastust igasuguste jaoks ja nii normps oli igale mehele-naisele, kes meeldis, kirjutada lõõmavaid armastuskirju. Ilma mingi häbi või pelguseta.
Teiseks, olukorrad, millesse satuti, käitumine ja suhtumine, sõnad, mida kasutati. Näiteks, ühe põhjus, miks mitte Beethoveniga abielluda oli, et viimane on "väga inetu ja pooleldi hull". Viisakusega väga ei vaevutud ka. Samas, see on kuidagi väga ilus. Siiras ja aus.

*

Tädi ütles mulle, kui siin käis ja mu õitsvaid kaktuseid nägi, et suvalt nad õitsema ei lähe. Ainult hoole ja armastusega. Nagu nad armastaksid vastu ja oleksid tänulikud. See meeldis mulle. Täna õitseb ka üks.

Ei garanteeri, et nüüd ei räägi imalast ja kurvast armastusest tükk aega, sest keegi on ennast mu ajju elama sättinud. Pärismaailmas aga kuskile väga kaugele.

!!! Uus lemmikajakiri !!! Vanasti tegi sarnase tunde Muusa, kelle paberkandja ära suri enne 2aastaseks saamist. Muusa oli kultuuriajakiri ja ma päris igatsen teda, sest tal oli selline spark! ja meeleolu. Soe. Aga ajakirja, mis huviorbiiti nüüd tunginud on, kutsutakse ilusa nimega POSITIIV. Ta ei ole enam täitsa värske, juba paar numbrit ilmunud. Huvi korral saab lugeda tema tekkeaegsemat arutelu. Olen kaht esimest numbrit lugenud ja mulle meeldis. Soovitan :)
+ check out the lahe fotokonkurss, mida positiivi lehel promotakse. Päris uhked auhinnad :P

Fuck Latin Day(even though it's Latin Month): Monopoly