Eile sai 3 nädalat opist.
Kõik oleks imeline-001.jpg)
ja ma oleksin rahul-002.jpg)
ka selle aeglase paranemiskiirusega, mis mind iseloomustab. Ma ei muretseks, et mul on iga kraadimiskord erinev temperatuur, parem labajalg ja säär ikka tuim, mingi tundmatu valu kõhus ja mõningane seljavalu.
-001.jpg)
ja ma oleksin rahul-002.jpg)
ka selle aeglase paranemiskiirusega, mis mind iseloomustab. Ma ei muretseks, et mul on iga kraadimiskord erinev temperatuur, parem labajalg ja säär ikka tuim, mingi tundmatu valu kõhus ja mõningane seljavalu. AGA. Kui ma esmaspäeval ennast iga hinnaga kooli ei vea, siis saab perearst jälle tulla oma sa-oled-hull-jutuga. Et oli jah opp, aga peaks ju nii palju parem ikka olema. Et ma ei saa kunagi terveks ja olengi mõttetu eit. Simulant, raisk.
Oleks ma kunagi halvasti taga käitunud, talt midagi nõudnud, teda solvanud, ta pere kiusanud... ÜKSKÕIK MIDA! Ei. Ma olin alati viisakas ja täitsin religioosselt kõiki ettekirjutusi... Selline ebausaldus, põlgus, viha? ainult selle pärast, et eelmisel aastal sinna varemena paar korda sattusin. Jätsin suvalise nutuäärel emo mulje, kui tegelikult 6 surma mu õudsel kombel ja hoiatuseta imeilusast lapsepõlvest välja rebisid. Ma lihtsalt ei maininud seda, kui mind koolist sinna saadeti, et psühholoogi jaoks saatekirja kerjata.
Ja et nüüd oh-no VALU! kurtsin. See ju niiii tühine asi. Selle taga ei või ju kunagi midagi tõsist olla.
Kui ma pean suhtlema oma suure suu, halva mälu (vandega seoses) ja olematu diagnoosimisvõimega perearstiga, tahan kaaaa võtta midagi, mis asjaolude ebamugaval sunnil minust täielikult sõltub ja mu peale loodab, usaldabki, ja seda alandada ning ära kasutada. Kogu oma võimu kasutades ta nulliks vajutada. Kusta ta peale ja läbi peksta. Talle sööta kõikvõimalikke tablette, mis sahtlitest leian. Solvata ja riielda. Pinnapealselt ja hoolimatult ta vajadusi demonstratiivi mõttes rahuldada.
Aga mina ei saaks. Sest mina ei värele orgasmiliselt teiste abitusest ja lootusetusest. Ei naudi ainult minule usaldatud lugude levitamist.
Olete kuulnud karmast? Mul on väike ettekujutus, kes mu tutvusringkonnast kuskil surmapiinades kogu täiega üle lastakse. Näiteks vana ja abituna. You know... kogu selle reeturlikkuse eest :)
Mul on veel selline küsimus: kui ma oleksingi kõike oma peas ette kujutanud.... miks muga halvasti käituda? Miks jutlustada minu langusest ja kasutusest? Kas vaimuhaigetest ei pea hoolima? Pole nad seda väärt?
Paat ma tean, ta on halb ja veel kord halb. Ära lase pead norgu, võimle ja ära mõtle halbu mõtteid, sest ma tahan, et sa terve oleksid ja minuga koos selle jama seal koolis ära lõpetaksid. Ja et me siis Juuni lõpus saaksime printida pühendatud flaiereid ja neid visata koolipeale tuhandetes eksemplarides, a'la :" Dear Hegi, kiss my (graduated) ass! "
ReplyDeleteMa eeldan, et see arst on muldvana või lihtsalt vale eriala valinud?
ReplyDeleteSoe soovitus - närvi kulu vähendamiseks, enesel vähem peavalu, vaheta perearsti. See ei pruugi lihtne olla, kuid rahulikult suheldes (nagu Sa seda seni teinud oled) on uue arstiga igati mugav, ma eeldan...
Seniks päikest ja Kiiret paranemist!:)
Mainin ära, et ma ei kahtle oma lõpetamises üldse. Ma lõpetan 12. klassi nagu kord ja kohus. Enne seljajama olid mul kõik neljad-viied mõne harva ja üksiku õnnetu kolmega. Ma saan ilusti hakkama.
ReplyDeleteMa tahan seda arsti niiiii väga ära vahetada, aga kõik nad on thick as thieves ja kui ma ühe juurest teise juurde läheksin, ei salliks see mind samamoodi. Vähemalt ei peaks ma midagi uuesti jutustama :S
Plaan on saada puudumistõend ja vabastus ning siis eriarstide juures käia kuni ma ära kolin :D