appteit

Vaatan Dexteri ja kuulan raadiot. Eile rääkis Kristian Kirsfeldt oma uuest raamatust. Täiesti normaalse inimese mulje jättis. Viksi poisi häälega ja naeris ka nii kenasti. Olin natuke pettunud.

Postiga tuli issi jõulukink kohale.

Pean õige karbi leidma ja ära pakkima. Ma tahan seda hästi lihtsat läbipaistvat karpi valge põhjaga. Ta peaks olema tavalisest suurem, et kõik ilusti mahutada.
Raudselt leian.

Teofrastus räkkas mu viimast pilti.

See pole otseselt valmis. Ei tea, kas selle ära lõpetangi. Akrüüle pole. See joonistamine on üldse ebamääraseks ja kaugeks muutunud. Mõnus tunne oli ikka, aga vana head palavikulist kihku pole tundnud juba ammu. Äkki kogun jõudu mingiks eriti tugevaks amokijooksulikuks faasiks?

Mis veel? Homme või neljapäeval Kadrina, reedel Saku mõisa, laupäeval Teeviidale?, pühapäeval Soome.

Põhjala

Ööga läks tuba nii külmaks, et mu kallid pisikesed varbakesed olid hommikuks täiesti punased, paistes-kõvad ja niiii valusad.

Kuu aja pärast 20

Mida peaks inimene tegema teismelisena? MIs on sellised GOTTA DO IT! asjad?

Mul on terve kari õdesid ja vendi. Olin kõige noorem ~11 aastat. Nemad väga ei naera enam, kui keegi ütleb "panema" jne sõnu, mida saaks kuidagi vasakule tõlgendada.
"MA OLEN VEEL TEISMELINE"
on minu selgitus, kui mingi jesus-christ-mis-sul-viga-on-pilgu saan. Siis naeravad küll :)
Täpselt kuu aja pärast saan 20.

Ma tean, et tegelt ei muutu sellest mitte midagi, ma ei tunne eriliselt vanemana, küpsemana, targemana jne. Aga. Tahan midagi teha. Et ma saaks võimalikult palju tuua vabanduseks MA OLEN TEISMELINE. Ja sellega puhtalt pääseda.

Plaan on super. Kõik lollakad ja pure awesome ja ebaseaduslikud asjad lähevad loosi :) Let me know :D

Advendilaupäevakingid

Eestlased on toredad inimesed. Nad lepivad kokku mingi kindla päeva nt jaanipäev, I jõulupüha jne. Ja siis teevad oma pidustused päev varem ära. Panevad lihtsalt laupäeva nime alla ja kõik on loogiline ja hea.
Seoses armastusega kalli eesti pärandi vastu astusin sammu edasi. Et mitte alustada pidustusi kõigest päev enne, vaid lausa nädalaid: jagan (jõulu?)kinke advendi puhul. Muidugi ei saa seda õigel päeval teha. Ikka päev enne. Ja laupäeva nime alla.
Mu awesome õed käituvad samamoodi. Sain omale sämmmišikarbi

ja jõulutuled. Praegu panin viimased päris kaunistuse moodi. Hooajale kohaselt.

 Hiljem lähevad voodi kohale nagu kõigil ilusatel inimestel tumblr-is.
Mulle meeldib, kuidas Pants mu mõtteid lugeda oskab. Üks T ütles, et ma teeksin nimekirja asjadest, mida ma tahaksin jõuluks/sünnipäevaks. Aeg-ajalt täiendan seda. Seekord saan midagi maha võtta, mitte lisada. 1. paiku avaldan.

Look down memory lane.

Ühel hetkel oli postitus Picasa albumitest.
Ma ei jaganudki linke nendele. Teen seda nüüd (:
Tales of Liffe I
Tales of Liffe II

Äkki leiab siit keegi mõne pildi endast ka, sest kõiki neist pole ma otsustanud blogis avaldada.
Enjoy!

Lumepallisupp

Ärkan ema külma pai peale. Tuba on iseeneselt palav. Asjaolu teeb ta kalli käe eriti külmaks. Ütleb, et saatis venna bussile ja nägi teel lumepallisuppi. Mina pidavat seda vaatama minema. Okei. Magan.

Teen omale internetipõhist kultuuriprogrammi. Et mitte öelda "vahin samu ja erinevaid venekeelseid muusikavideosid". Üks osa Dexterit ka. Joon kohvi. Infarktikas. Awesome.
Akna taga tõmbab tähelepanu sahk. Vahin seda nagu suurte silmadega plikatirts karnevalil. Tahan õue. Lume sees roomata. Fuck off, Ellu! :D Obviously olen ma need asjad kirjutamiseks hetkeks ära teinud a.k.a. praegu kirjutades olengi käinud õues ja tuppa tagasi tulnud. Ja nüüd.... JA NÜÜÜÜÜD! Tahan ma uuesti õue. Okei, ignome seda tunnet ja jääme rahulikuks ja kirjutame blogi edasi. Kuhu ma jäin? Nii. Panen hunniku soojemat asja peale, päiksekad ette

ja lumepallisuppi pildistama.

Täna ei olegi halvatud hirmust, et võin kukkuda. Aju paraneb selles mõttes. Jess!

Veel aju paranemisest. Mul oli vanasti sihuke reegel, et ma PIDIN päevas ainult ühe postituse tegema. Ja pildid, mis ma postitasin, võisid olla ainult samal päeval tehtud. Läksin odavalt närvi, kui ma sain arvuti mingi 23:56, aga olin päeval midagi megaawesome'i teinud ja seda n.ö salvestada tahtnud. Siis ma lihtsalt ei saanud seda postitada. Kui ebakindel peaks üks inimene selleks olema? Praegu ma saan sellest põhimõtteliselt aru, aga miks tekitada endale väljamõeldud kasutute reeglitega stressi ja enda peale vihaseks saada ja ennast karistada ja piinata mingisuguse süütundega??? Kindlasti ei pea ma silmas seda, et karju parem teiste peale, vaid... miks üldse luua selline probleem?
Lahe on kasvada ja areneda ja ennast analüüsida, seega kõik on hästi. Point on siis selles, et loen hästi palju raamatuid enesearendamise jne kohta ja need on superpraktilised. Praegu on pooleli näiteks Kvaliteediga Naine. Veel on üldiselt nii olnud, et kui ma oma tuppa astun, võin täpselt öelda, mida on seal liigutatud, kui ära olen käinud. Nüüd suudaks vist ka. Nüüd ma lihtsalt ei lähe sellest nii kettasse. Ei hakka süüdlast otsima, kui ehetekarbi äär ei ole täpselt paralleelselt peeglilaua servaga. Väga palju lihtsam, nauditavam ja mõnusam on nii elada. Ma ei suutnud inimeste järgi oodata. Ei suutnud normaalselt vestelda. Ignosin. Solvusin. Enam mitte. Nüüd olen tubli ja tugev ja rõõmus. Täis ambitsioone ja eesmärke. Uskumatu, et kunagi oleksin sellest kõigest lahti lasknud. Hoidke oma lähedasi, palun :) Ja ennast.

Let's get this thing going!

Tuba on voodist tõusmiseks liiga külm. Meenub Teofrastus

ja fakt, et see poissneiu võib ju nii külmas lihtsalt ära surra. Ta sipsu nagu ongi. Surun külma koja omale pihku ja puhun peale. Hakkab liigutama. Ta oli pooleldi karbist rõvedalt väljas. Tõesti kartsin, et midagi halba võib olla juhtunud. Panen ta nr 1 karpi ja viin alla. Seal on alati soojem.
Riidesse ja Udoga Kadrina. Panen omale paar megaametlikku outfit'i kokku. Väga kenad. Poes saan teada, et Nokia tegi alguses kumpareid. Miks mina sellest midagi ei teadnud?

Üritus, mille jaoks ma kostüümi üldse otsisin, jäi ära. Okei. Üks inimene küsis mult nende asjade kohta, millest seal räägitud oleks. Lõpuks oli nii, et ma seisin tahvli ees ja tegin talle selle ürituse. Kuigi ta poleks pidanud sinna tulema ja mina poleks päris kindlasti pidanud esinema. Ületasin ennast. Super.

Jõulutunne

Elu on nii mäng ja lõbu. Imelik värk see vivanté. Sobib küll.

Hea lugeja, kellele ma meeldin: osta mulle, palun, läpakas. Blogida on hea ja tore, aga mida rohkem ma elan, seda vähem ma jõuan. Läpakaga saaks kuskil autos loksudes hästi seda teha :)

Kas kellelgi on veel iga asja peale JUBA jõulumeeleolu?

Wasted? No. Spent? Soon.

The feral child of the land of eyes

I bought tons of new make-up by Artistry and Beauty Cycle. I've fallen in love. I want everything else gone.
I had all this old shit (read: products that were not good enough for me to use up and they expired). I felt weird and bad about throwing stuff away, so I whipped out my good old 3250 and had myself some fun.

This little shoot was bound to happen: I've been addicted to Quest Pistols' Революция. I've been watching it every day since I stumbled upon it. LOVE Nikita's gorgeous huge eyes. They were definitely part of the inspiration.

I've got fuckloads of crap make-up left... so there's going to be more of posts like this. Hope you like mimes, whores, fairies, clowns, zombies, geishas, KISS, superheroes, corpses and all that.

Artistry

Kas ma olen täiesti jalust rabatud? JAH! Miks? ARTISTRY!
Eile jõudis minuni pakk, mille sisu tellisin juba 2+ nädalat tagasi. Olen terve selle aja põlenud excitementist.
Naersin nagu vaimuhaige (või lihtsalt tüdruk, kes sai kastitäie meiki ja kreeme) ja tegin pilte.

Udo skooris mulle samal ajal osta.ee-st issile jõulukingi. Mingid jahimärgid ja värki. See on selline kindel asi. Mingeid plaate-filme-riideid ma ei oskaks talle elu sees valida.Värvin silmad oma uute imeasjadega ära ja näen välja nagu milllllllllljon dollarit. I shit you not, noh. Ma oleks nende silmade eest ennast kohe naiseks võtnud. Ja armukadesust keldrisse lukustanud, et ennast ainult endale näidata. Laupäeviti võin pere näha.
Täna tõusin jälle vara. Mulle nii meeldib see õigel ajal magama-õigel ajal üles värk. Söök-riided jne. Naerame-räägime juttu.
Kas ma olen rääkinud, kuidas haiglas kirurg mu haava kontrollis? Ta ütles, et ma ennast rahulikult/vigastamata kõhuli pööraksin ja pluusi üles tõmbaksin. Siis võttis ta imehellalt ja hoolitsevalt plaastri poolenisti pealt. Andis teada, et kõik on bien. Siis vajutas ta suvalt plaastri peale tagasi. Jõuga. Sain haiget.
Kui emaga peegli ees pilte tegin, juhtus midagi analoogset. Ühel pildil tegin haavale musi

ja järgmisel vajutasin oma rumala pea selle vastu. Jõuga. Sai haiget.
Sõidame Udoga Kadrina. Paneb mu postkontori ees maha.

Müüsin maha ühed kõrvarõngad. Kullast :D Posti ja Narva, raisk. Huvitav päev see tänane. Kõik naeratavad ja küsivad, kuidas mul läheb. Ma arvan, et see on jällegi mu miljonisilmade pärast. Kell 12 on vennal hambaarsti juures aeg. Hiilin sinna, et teda üllatada, kui välja tuleb. Natuke üllatub ja ütleb: "Ellu. Sa oled nii lahe"Oh, boy... see väike poiss teeb juba praegu kõik õigesti :D
Koduteel mõtlen ja kuulan Kings of Leoni. Kohale jõudnud, vaatan Dexteri ja värvin küüned.

Kõige mõnusam küünelakk so far, noh. Ma olin enne kuulnud, et kui korra Artistry asju saad, siis muu lihtsalt ei kõlba. Ei saanud siis aru, kui tõsi see on. Sellega juba ei võistle. Lugesin netist, et artistry on 3 maailma parima luksbrändi hulgas. Ei imesta :P

LOODUSVAATLUSBLOGI

Go diamond!

Kuhu, palun, läks mu mot?

Mul on mingit inimest vaja. Nagu sõpra või kedagi. Kellega KOOS teha. Et olekski fast&fun.

olud@Neeruti

Mul on nähtavasti seda mantlit vaja :)

Pesin katelt ja vahtisin niisama. You can't compete.

Ära kunagi mine koju kurva näoga!

On reede. To Tallinn!
Õe juures vaatan telekat. Saan uue lemmikvideo. Viimane A oli ka venelane. Vene päritolu, whatever. Nad liigutavad kuidagi teistmoodi. Ja vaatavad ka. Julgemalt.
Saadan ema rongile. Hiiule peab minema. Seal on haigla.

Jalutan

külla M-L-ile. Õhtul lähen õue.

Mees-T. Vaatame Ameerika supermodelle ja sööme pitsat, piparkooke ja šoksimingeidjunne. Überfun. Nais-T liitub. Solarise ees on diivaniga bussijaam. Joome suvaliste inimestega sellel. Viina. Hes.

Millalgi pärast keskööd M-L. Magan nagu kott 3 tundi. Ärkan kainena erinevate juhtumite peale.

*ei-postita-pilte-mis-mu-sõpru-alandaksid-poliitika*

Arvan, et naisT tuleb pärast tööd rongile saata. Sõnumeerime :D Kohtan kell 5 hommikul suvalisi joobes inimesi. I'm impressed by Tallinn.

Mulle kingitakse kastanimuna. 2 naist ja üks geikutt. Räägime Hesist. Lähen edasi. Jõuan eesmärgini. Pean sipsu ootama. T peab koristama veel. Istun pingil. Suvaline kutt tuleb roosiga. Kingib selle mulle.

Kallistab ja ütleb, et talle meeldib naeratus ja et ma ei läheks kunagi kurva näoga koju. Ma ei usu, et siis kurb välja nägin. See oli vist üldine tarkustera.
Rongile!
Lähen laevale. Ja tulen sealt maha.
Läll ülejäänud päeva ja öösel 3-4ni.

*hästi palju pilte, mis on niiiii naljakad :P (ja kompromiteerivad)*

Hommikul vaatan-kuulan eeeelmainitud lemmikvideot ja räägin Anuga.

 ME!

INIMESED, KELLEGA ERINEVATEST 

 (well, megaebasündsatetest) 

ASJADEST RÄÄKISIN... 

I MMMM...

...M-MEANT EVERY FUCKING WORD.

It's just that I wouldn't do or say those things now.

Rongiga koju, et issile kalli teha ja head isadepäeva soovida. Joonistasin talle maailma kõige naiivsema pildi. Sellise ma-olen-igavesti-sinu-pisike-tütar-ja-sa-oled-nii-lahe. Loodan, et talle meeldib.
[edit algab/jõudsin koju (postitust alustasin Tallinnas]: Tal on suva. Noogutab korra, kui ma teda nii väga impressida püüan. Ei lähe isegi kingituse vastu. Ütleb, et ma paneksin selle lauale. Ma naeratan talle nagu idioot; nagu mul oleks põhjust rõõmus olla. Ta vaatab telekat edasi.
Vähemalt ei pea ripsmetušši eraldi maha võtma.

Olen saavutanud 'hea joobe'

Odavalt lõbus on.

MINU ISSI SÜNNIPÄEV!

Ema äratab. Sosistab. Blokin ja ütlen suvalt "mhmhhh" kõige peale. Kui mu aju eraldab sõna "issi": jagan matsu küll ja hüppan voodist välja. Sean sammud külmkapi poole. Seal pesitseb mu famous küpsisetort.

Koosneb küpsistest, halvaast ja erinevatest banaanivärkidest. Üldiselt nii magus, et põsed hakkavad valutama.

Jõuame kõik kuidagi tuppa. Issi juba ärkab ja ronib voodist välja.
"ÕNNE SOOOO_VI_ME SUL!
ÕNNE..."
"Te juba laulsite"

I fucking love him :D:D:D:D
Parim asi, mida öelda. Peaks sama tegema, kui minu aeg kätte jõuab. Kallistavad emme, mina, Udo, venna ja Udo uuesti õe eest ja annab õe kingituse üle. Issil on hea meel.
Lõpuks söömegi köögis torti ja oleme lahedad.

Kui issi koju jõuab, pean teise õe õnnesoovid edasi andma.
Varsti on isadepäev ka. Eile mõtlesin plaani ka välja, mis ma talle teen. It's a painting ;)
(või ainult kaart, sest maalimine viib mu depressiooni and i haven't done it in a million days)

I LOVE TO WATCH YOU WHEN YOU'RE DANCIN'!!!

KÕIGIL ON MIDAGI. Midagi, mis ta sõnatuks võtab; mille eest kõike annaks.

Iiri päritolu näitlejad, for starters. Saite vist aru, kuhu ma tüürin :D

Need eelistused on isiklikud. Suvaline teine inimene ei saa neist aru.
Toome sellise näite, et kui kutile öelda: "happy birthday! ma olen terve päeva su sleiv: teen kõike, mida tahad, ja sina võid mulle teha kõike, mis pähe tuleb"
Mõtleks päris kindlasti 80% ajast, et ta on vaimuhaige ja/või kumiseks peas lihtne MIKS????!
Aga. Kui keegi ütleks mulle sama... Vaevalt ta mind kunagi vana hea pilguga vaatab, kui ma ta korra dood paardiks riietan, isoleerist vuntsid endale ja talle ette kleebin, kaamera välja võtan ja Green Wingi taustaks mängima panen.
Kunagi ei tea. Proovi. Have fun.

Oli põhjus ka, miks sellest räägin: vaatasin filmi The Men Who Stare at Goats. Üks stseen hõlmas ~millljoooni nüanssi, mis mind lihtsalt rabasid. Hunnik eelistusi oleks nagu kokkutuleku teinud. Sõjaväelased, mundrid, megapohhuilt tantsimine, salapära, TEADMINE, TUMEDAD JUUKSED, pervovuntsid. Muusika. Ülbus. Need pilgud. Kõik, noh.
I LOVED IT.

BOY

when you party with Teofrastus

1.orgia

2.(valib soo, siis) armukade

3.killib

4.skoorib

business-look, my

X-largeTeofrastus

We changed the name.

"Teofrastus" has just the right amount of awesome in it.

Picasa veebiALBUMID&Google

Augustis käisin ühel tripil, kus (nagu ikka) oli mul kaamera käes ja tegin erinevatest mollidest ja värkidest pilti. Mu tädi oli kaasas ja nõudis, et ma tehtud pildid kindlasti kuhugi üles laeksin, et ta ka neid näha saaks.
See nv ma tegin ka pilte, mida võiks inimestega jagada.
Nii.
Kuhu panna?
Picasa web albums?
Jah, okei. Kõik mu kontod on google'i omad.
Why not?

Lähen sinna
ja
MUL ON JUBA VIIS ALBUMIT OLEMAS!

Esimeses on 12 pilti. Kõik, mis ma kunagi ise kellegi scrapbooki olen üles laadinud. Okei. Kinda creepy.
Vaatan järgmisi: 772, 1, 500 ja 133 pilti.
WHAAAAAAAAT?
Tales of Liffe'e 3 albumit ja blogger. Nüüd juba usun.
Avangi bloggerinimelise. Profiilipildid. Täiesti algusest peale. Isegi pildid, mis ma olen laadinud profiilipildiks, aga pole kasutanud. Natuke ebamugav on näha pilti, kus ma poolülbelt kaamerasse vahin, suits hambus.
Kuidas ja miks on need siin olemas?
Tales of Liffe'i 1273 pilti ma mõistan. Need on jumalast teadlikult üles laetud ja siis postitatud... praegugi blogis ju olemas, aga näha asju, mida ma ei tahtnudki avalikustada... feels like rape: Okei, mulle meeldivad üllatused, aga see pole päris see, mida ma tahaksin :D

Don't get me wrong. Otsingust neid ei leia, selleks on õiget linki vaja.

Mingid Orkutid ja Facebookid ja sihukesed asjad said minu silmis omale väärtuse.
Ma olen muidu ikka mõelnud, et inimesed, kellel on Orkutis mingi 200 000 000 albumit reise, on... nõmedad.
Aga! See on kõige praktilisem asi ever. Notice, kuidas ma järgmine kord sinna suvalisi trippide pilte üles laen, sest nähtavasti on picasa web albums koht, kus talletuvad mu blogi pildid ja ma ei saa seda kohta ju umbe ajada mingite suvakate reisipiltidega.
1024 MB-st on vaba alla poole.

Päris kurb oleks blogi kinni panna, sest mul pole enam ruumi piltide jaoks. 5 dollarit aastas ja saaksin 20 GB-d, aga... you know what? ma ei taha asjade eest maksta.

Mida soovitab hea ja kasulik lugeja?

Millisesse kohta peaksin panema kõik need pildid,
mis ma reisidel-üritustel teen ja siis kuidagi inimestele toimetama PEAN?


Illustratsiooniks ka midagi... some from the vaults. Need on pildid, mis bloggerinimelises kaustas olid. Kuigi kõik neist on kuskil kellegi kommentaarides megapisikeselt mu nime kõrval näha... i didn't have them anymore.

 Lugesin kunagi artiklit, mille teemaks oli Google ja kas ta on evil villain või mitte. Google teab meist kõike: meie meiliaadressist kui selleni välja, mida me kus saitidel teeme. Viimane hirmutas mind juba siis. Aga see, et mul märkamatult 5 albumit kogunenud oli... like stalking, but less flattering.


Okei, I admit, et olen idioot. Sest kuskil peavad need pildid ju olema ja elama. Ja nad ei ole avalikult kõigile võtta-jätta.

Kas ma olen juba maininud, kui väga ma ei salli uut bloggeri compose-süsteemi? Well, see on nõme. Ükskõik, kui suureks sa pildi määrad, läheb ta ikka nii suureks, kui ta ise tahab. Paned, et ta oleks center, läheb ikka suvalisse serva. Ja siis ta näitab küll, et on keskel ja reaalsuses hoiab ikka kummagi serva poole. Oijah, kuidas see mind ei rõõmusta.

Nüüd tahan teada erinevaid asju:

1. Kas heal lugejal on kuskil mingi koht, kuhu pildid laeb?
2. Mis see on?
3. Mida ma peaksin kasutama?
4. Miks?
5. Millal oleksid nõus (semi-)paljaks võtma, et ma nuudi-pilte teha saaksin? :)