30 December 2010

I koha auhind: Sony a55 + 18-55mm Kit. Väärtus 14 499.- (926,65€)

Pilt, mille ma saata tahtsin, on see:
Konkursi jaoks oleks sipsu teravamaks ja kontrastsemaks teinud. Vee laseb peale see, et ta on pisike; pole õiget kasvu.
Muidu ma jumaldan seda pilti. It's majestic.

Nüüd hoidke kõik pöialt, et pilt, mille ma tegelikult saatsin, mulle kaamera koju toob :)
Homme lõppeb vastuvõtt ja 10. jaanuaril on võitja teada. Senikaua tegeleb asjaga žürii :)

29 December 2010

fk PARIM TALVEFOTO


Käin iga hommik/lõuna/õhtu jalutamas, fotokas käes, südames soov võita uus ja parem kaamera. Kaamera, mis avab mulle uued võimalused. Ka uued väljakutsed. Mis tähtsaim - rahuldab mu aina kasvavad vajadused.
Hommikuti ärgates riietun soojalt. Riietun teadmisega, et tuleb olla mobiilne ja märkamatu. Piilun aknast ja ukse vahelt. Olen valli otsas ja selle taga. Vajadusel sees. Lõdisen parimaid poose ja emotsioone oodates. Talun imehästi külmahammustusi ja pean kannatlikult vastu ka alla sajavad lumesahmakad ja jääpurikad. Teen metsa samblast ja läbiimbunud kuusepuukoorest tule elus püsimiseks. Jahin mäkru ja kopraid. Pildistan seda. Joon energia saamiseks nende verd. Ei söö lihast kõhtu täis, et säiliks tugev primaarvajadus. Ei või hakata mugav. Liha, sisikonna, naha ja kondid vean järve keskele tekkinud söödale. Istun suvise hüppepuki otsas lumevaiba all ja proovin fotole saada mõni uluk, kiisu-miisu või lind, kelle talv on nälga jätnud.
Külm roomab mu luudes. Kangena otsustan võtta ette teekonna kodu poole. Vahetan mälukaarte ja retk võib alata. Pidev hirm tühjeneva aku ees ahistab. Surun pisaraid alla. Põlvedeni lumes sumbates kujutlen erakordseid kompositsioone ja paigutusi. Juba eemal varitsen pereliikmeid, kui nad õues oma igapäevaseid ettevõtmistega tegelevad.
 
Ronin puid ja maju mööda. Vajan parimaid vaatenurki. Vajan erilisust. Võtan taskust verist liha, millega kodukaslase enda juurde meelitan, seon 3250 ja lõngaotsa talle selga. Alati, kui sarivõte läbi saab, tõmban Lipsteri nöörist tagasi ja sätin selle algusesse. Kass proovib kogu hingest põgeneda ja ma saan jälle mõne hea pildi. Geniaalne. Jälgin seda kõike veel oma imelise Olympusega. Ei või kordumatut raisata. Kõigest pildid!
Kui jään õue üksinda, viskan lumepalle akendesse ja lõikan läbi elektrijuhtmeid, et nad vaid üle lume jalutaksid. Kasvõi korra. Pistaksid pea ukse vahelt välja, parandaksid värisedes midagi.

Ma hingan fotograafiat. Ma ei suuda garanteerida, et ma ei lähe ühel hetkel sellest nii segi. Ma armastan seda.

27 December 2010

low :(

Järgneb mingi depressiivne pask. Võib ka lihtsalt kuulata Freddie Mercury Living on My Own'i.
Sitt on olla. TÜRA RAISK. Tahan sisekond välja oksendada ja anesteetilist eetrit tarbida. ...ohh olid ajad...
Kõik on nii nõme ja vastik.
Lähen magama. Äkki muutun hommikuks normaalseks.

23 December 2010

★pakkija!

Saaksin ma maailmas ükskõik kellena töötada, oleksin kingituste pakkija. Naerataksin ja pakiksin inimeste kingitusi.

Kui Rakveres seda tööd päriselt tegin, armastasin seda. Pakkisin igasugu imekujuga asju. Pidin oma pisikese leti peale kitarri, vibu ja üliraske serviisikasti sisse pakkima. Lesbiporno komplekti (DVD; dildo; erinevad asjad, mille otstarvet ma ikka veel ei tea) pidin ka karja naerda kihistavate noormeeste ees ära pakkima. Nojah, punastasin ja ketrasin tsellofaani ümber. Üks punt poisse käis mul heeliumi õhupallide sisse ostmas. Lasid suhu ja ma pidin jälle need punnitama ajama. Mõni tingis iga lipsu ja teibiriba. Ei hakanud ütlema ka, et ega olulist inventuuri siin ei tehta ja ükskõik palju pakkimine hinnakirja järgi peaks kokku tulema, küsime tavalise (pole väga suur, kerge pakkida jne) asja eest 25-30 krooni. Tema lasi kõike mõõta ja täpselt hinnata. Üle 40 krooni läks.
Alati naeratati ja oldi mõnusad. Vanamutid käisid peldiku jaoks 1-krooniseid vahetamas. Vingeid lõhnaõlisid sai ka näha. Igasugu peent pudi-padi.
Tore, et mul selline oskus ja teadmine on. Pluss, mulle tohutult meeldib teistele asju kinkida.

Kodus on selline komme, et tõmbame loosiga nime, kellele jõulukingi teed. Siis paneme kuhugi üles plakati kõigi jõulusoovidega.
Shamelessly advertising my own merch. ...gift? :D

Tänavune detsember on dream come true. Nii palju pakkimist! :)
Rõõmsaid jõule kõigile! :)

22 December 2010

Piparkoogimehike Draamateatris

Karjun ema peale.
Ignon väikest venda.
Common sense ajab voodist üles. Jalga sukapüksid ja terava ninaga kingad. Selga sebimiskleit ja mantel. Lokirullid maanduvad peeglilauale, näkku meik ja juustesse lakki. Superilusad kõrvakad kasutusse. Lähme teatri.
[Aavo tuli ühel päeval mu juurde ja ütles, et tahab mind endaga teatri. On jee mind keegi endaga teatri kutsunud. YES! tuli kohe ära.]
Täna hommikul leian ennast Kadrina Keskkoolist koos kahe 2. klassiga. Laste jõuluetendus. Okei. Vend räägib klassi- ja koolikaaslastest, keda koridoris näeme.
"See suur poiss on T. Ma löön teda vahepeal jalaga."
Vahin suurte silmadega ega ütle sõnagi. Pööran tähelepanu piltidele seintel.
Järgmisel hetkel vibutab mu kallis vennake eelmainitud suure poisi, kes parasjagu seina ääres maas istus, näo ees jalaga. Oh noorust! Kõige saikom on see, et nad mõlemad naersid, nagu nende tegevus oleks normaalne. Jookseb minu juurde ja käsib aknast vaadata alumiste korruste kaunistusi. Katab käega naerusuud ja ütleb: "NEED KÜÜNLAD ON PEENISE KUJUGA" Tunnen end vanana.
Laste juures on huvitav see, et nad muudavad tegevusi sekundi murdosa jooksul. Sest järgmine hetk oli ta juba oma klassivennaga hakanud mingil põhjusel vastu kõrgel asuvaid pilte käega plakse lööma.
Sõit teatrisse on täiesti uus kogemus. Istun keset kaagikarja ja hoian naeru tagasi. Väga vaimukad lapsed. Pole midagi paha öelda. Ainult seda ehk, et nad on oma talendi, ande ja oskuse suuremal osal rakendanud üksteise tögamisele. Thank God, et mitte otseselt norimisele. Mõlema klassi inimesed saavad hästi läbi. Nende intiimsustase lausa üllatab mind: poisid mängivad teineteise kätega, istuvad basicly süles ja poisid-tüdrukud istuvad koos ilma teiste ilkumiseta, suvaline inimene vajub kahesele istmele kolmandaks, hiiglaslik seljakott teistele näkku surumas, ja kõik on sellega okei. Nad pakuvad üksteisele oma sööki. Mingeid jagelemisi ega tülisi lihtsalt ei ole. Ühed nusserdavad kottide ja jopedega, et neid õigesse kohta saada. Ütlen: "See oleks meganaljakas, kui need kotid sealt alla sajaksid (mitte üldse paha pärast, olukord oli selline)." Mina naeran. Aavo naeratab. Vaatab mulle silma ja ütleb: " KOTID!!!" Järgneb psühhonaer tema sooloesituses.
Teater on ilus. Pole enne Draamateatris käinud.
Näitlejate pildid seintel... oijah. Mõnus. Armastan näitlejaid ja teatrit. Kahju, et nii vähe mõlemaga neist kokku puutun. Teate, mis on paha selle päeva juures? Kõikjal on pildistamisel mingid piirangud. Ma ei saa pildistada etendust; ma ei saa pildistada võõraid lapsi. Aga nendest kahest asjast mu päev koosneski ju.
Etendus iseenesest on kihvt. Soovitan. Ma olin telekas midagi sellist pisikesena näinud. Ajas ka praegu naerma ja haaras kaasa. Ma küll ei räusanud: "TA TULEB!" ega "MINA ARMASTAN SIND!" nagu paljud lapsed tegema juhtusid. Creeped me the fuck out alguses. Mida etendus edasi, seda rohkem hakkasin hindama nende väikeste inimeste võimet niiiii sisse elada ühte väljamõeldud asja.
Tagasiteel varastasid mingid rotid meie koha ära, aga ma ei leidnud, et pisikeste poistega koha pärast jageleda oleks ilus. Seega istusime vennaga bussi lõppu, kus ma odavalt magama jäin. Bussitäis hüperaktiivseid lapsi, 3-4 jutukat õpetajat/lapsevanemat ja üks magav 19aastane.
Jääme 12 minutit hiljaks Kadrina jõudmisega. Meie poole viiene buss on läinud. Sibame jääkülma ilmaga tädi poole, et Udot oodata. Kui kohale jõuame, hakkab hull fun pihta. Aavo müttab nagu segane, ma mängin kassi ja titadega. Millegipärast hakkavad viimased mu läheduses alati nutma, seega keskendun kassile. Pureb mu käsi. Awesome.

20 December 2010

Jõulurahu Teofrastuse moodi

Teofrastus, mu aafrika hiidtigu. 
Mäletab keegi? Mina olin ta näiteks täiesti unustanud, sest
ühel päeval oli ta nagu: "fuck you, bitch, siin on odavalt külm, ma olen parem talveunes"
Siis kasvatas omale mingi kooriku/kile peale.
Viha/nördimushoos tahtsin ta päris tõsiselt ära süüa. Aega muidugi selleks on :)
Ho-ho-ho, merry christmas to you too. Millega ma nüüd oma bioloogiatudengist venda impressin?
Vähemalt ei taha ta ise süüa, kui koomas on :) SKOOOR!

19 December 2010

Stats

Kuigi Stats tuli juba mõne aja eest (suvel?), olen jätkuvalt selle üle kohutavalt tänulik. 
Kuidas muidu teaksin, et täna leiti minu blogi järgmiste search keywordside järgi: 
  • türa tätoveerimine(2) 
  • kristiine kurema(1) 
  • pornokas.hen(1). 
Ilus maailm. Läbi aegade on populaarsed olnud
  1. tales of liffe
  2. "elu anagramm"
  3. kristiine kurema jäätunud võõras
  4. valuvaigistid ja alkohol
  5. autokooli raamatud
Ei saa hästi pihta, miks nii palju inimesi 3. punkti otsivad, aga mis mul selle vastu saab olla. Tulge muidugi siia. Nende puhul on enamasti referring site google. See on ka kõige populaarsem. Blogidest on totu- siia toonud inimesi 84. korral. Veel on arvestatava osa andnud:
Flag Counter, mis on olnud oluliselt kauem, räägib, et pageview'e on 16080, aga total unique visitors on 2588. Enimkülastunud top3 riiki (alates suvest) on
  1. Eesti - 5352 (flag counteri unikaalseid külastajaid 2164)
  2. Ameerika Ühendriigid - 136 (fc u 111)
  3. Austraalia - 117 (fc u 39)
 Norrast on ka palju. Flag Counteri järgi 123 erinevat külastajat. Love Norway lihtsalt. Request:  
CAN ANYONE SUGGEST AWESOME NORWEGIAN BLOGS? 
Thanks a bunch :P

Kõige populaarsem kuu on siiani olnud oktoober oma 1500 külastajaga.
Populaarseimad postitused on
  1. Questions&Suggestions
  2. SIIRIOVIIR
  3. Killing Loneliness
  4. Picasa veebiALBUMID&Google
  5. hate it or love it
Keskmiselt loeb mu blogi päevas 50 erinevat inimest. Pole mingi maailmaklassitase, Eestiski kesine, aga see ei ole tähtis ega oluline. Usun, et kui ma oleks mingil põhjusel hirmus lahe ja populaarne, siis käiks see blogi alla ja oleks leim wannabe-bullshit. Loodan lihtsalt, et panen kedagi(gi) aeg-ajalt mõtlema/ julgustan ajama oma asja, armastama seda. Näitan enda eeskujuga, et jumalast okei on feilida ja asju uuesti teha/tegemata jätta.

Niikaua, kui oled elus, oled surematu. Tegutse vastavalt. 

Saavuta oma unistused ja ole selline, nagu olla tahad, nagu sulle sobib ja sulle meeldib. Mina tunnen, et nii on ainus viis elada.

AITÄH KÕIGILE HEATAHTLIKELE LUGEJATELE :)

18 December 2010

Mida teha, kui tarkusehambad valutavad ja on viltu?


ps. see ei olnud õpetus. I'm no doctor.
I really want to know, mida teha. Kunagi hambaarstil soovitati ortodondi juurde minna. Ja siis tädid midagi sosistasid, aga ainuke sõna, mida ma ära tabasin, oli *kirurgiliselt*

Ma ei pea silmas MIDA TEHA as in MINE ARSTILE, SA DAUNER! vaid  KUIDAS MA SELLE ISE KÄTTE SAAN? 
Mõtlesin, et võiks uisuga välja taguda nagu Tom Hanks kuskil saarel tegi. Võib olla pole kõige kindlam tee, mida minna. Aga ma kaalun seda.
Need hambad on nagu pisikesed vastikud jäämäed. Nad vahivad ainult natuke su lõualuu seest välja. Nagu magamiskotis. Aga see on piisav, et ajudele käia. Ja enam kui küll, et keegi sealt neid kätte ei saaks.
Mida ma teen?

Laibakott


ehk kuidas me skänneri lõpuks saime :)

17 December 2010

What kind of qualities do you like in men?

This question was in the comments of a post a while back. It's only useful I finally answer it :)

Loves watching films and series. Is rude when need be. Smokes and drinks. Loves making out when really drunk. And lipstick stains. Gets along with his&my family members. Really good at what he does. Has a life; is his own person. Wants to travel and experience strange things. Stands blood. Trusts me and I can trust him. Taller than 175 centimetres. Smart/wise eyes. Dances (like a crazyperson). Is into photography like me. Sees beauty. Has been  through shit. Reads books. Loves me. DOOD PAARDs with me. Carries the stuff I can't lift. (I prefer) dark hair, dark eyes, light skin. He needs to be courageous. Cares. Wears nice clothes or lets me dress him. Is OK with me sometimes making him wear soldiers' outfits/tights.
Meessoost mina?


If there's love/chemistry none of the above matter.
Not. One. Bit.

15 December 2010

Aasta eest | pärast 1. oppi

Kuidas Karl mind motiveeris* ja mina haiglas aega veetsin:

Ma ei tea, kas ta rõhus teadlikult kõige kallimale asjale minu maailmas või tegi ta seda kogemata/intuitiivselt. Nagu auasi, et ma pean saama terveks, sest ma olen sellest superperekonnast ja meid ei või miski murda.

*pärast narkoosi hajumist jõudis mu kätte Karli diktofon. Ei mäleta, kes-kuidas-millal, aga seda ma kuulasin. Seal rääkis Kristi superaeglaselt. Üliarmas, et ta oskas arvestada sellega, et antud kiirus oligi maksimum, mida tuvastada suutsin. Siis tuli Karli jutt. Ta rääkis mulle loo, kuidas vanaemal 3 selgroolüli megarääbakad olid ja isegi pärast oppi olid ta väljavaated kehvad. Ta suhtumine oli täiesti temalik okei-siis-ma-tegelen-sellega. Läks koju ja tegi igal vabal hetkel ettenähtud harjutusi ja käis kasvõi käpuli, et lülidele mitte liigset survet avaldada. Kuu aja pärast pidi minema arstile, et näha, mis on saanud... "ja siis tahtsin rääkida seda lugu. See lugu jäi selleni, et ta nagu oli üllatuslikult paranenud. Aga... Selle loo point nagu on selles, et-et meie... kui Mummid, et me teemegi niimoodi et, nagu meile hea on. Mitte nii, nagu meile mugav on. Eks?"
Elu lõpuni kordan seda, kui liiga raskeks läheb.

14 December 2010

Fotokoolitus, sünnipäevad, kui lahe on Udo

Reede
Ärkan ubervara (pool 7), et saata venna bussile ja ise rongiga Tallinna jõuda. kolmveerand lippan alla, et Aavo öelda, et võiks ennast riide hakata panema. Avo ütleb selle peale, et Aavo võib edasi magada, sest sellise ilmaga ei lähe ta kuhugi. Venna laseb selle peale ilmsüüta: "Tsau, Ellu!"
Okei, tsau siis. Probleem. Ma ei jaksa ust lahti lükata. Tuleb issi, teeb seda minu eest. Liiga palju lund oli ees. Küsib, kas ma lähen ikka. Vastan, et pean. Tee ei ole üldse lahti lükatud. Lappan mingites vallides ja hingeldan. 3 kilomeetrit ja tund aega kopsude maitset suus, hääletan bussijaama kõrvalt Kadrina. Koolimaja juurest ruttan rongijaama poole, et täditütrelt kaamerat laenata. Tema ukse taga seistes on rongini 2 minutit. Kadrinast läheb viimane rong nimelt 8:28. Kõnnib mu poole kaamera peos. Tahan naerda. Sest järgmine asi, mis ütlen on: kas sa saaksid koti ka tuua. Võtab miljon aastat, mis reaalses maailmas on vaidf minut. To the vaksalje! Kui keegi on Maijooksul käinud, siis teab seda lõpusirget, kus sa isegi pärast 7 kilomeetrit spurdid ja naeratad. Ma ei tea, miks see nii on, aga nii on. Tee midagi sarnast. Erinevused oleksid: olen oluliselt aeglasem ja ettevaatlikum, sumpan, pilk on maas, hingeldan ja ütlen saikohäälega "MA JÕUAN"
Vaatasin Dexteri ükspäev ja seal üks mõrvar kuulas enesearendamissalvestust, kus ta ütles kaasa "TAKE IT!"
Tagasi teemasse, perhaps? Jõuan hingetuna rongijaama ja seal on mingi 5 inimest peale minu. MA JÕUDSINGI! 20 minutit hiljem ütleb keegi, et võime minna jaama sisse, et sooja saada.
????
Moskva rongil on puu ees ja kuskil on veel kaubarong ja pöörmeid tuleb puhastada. Veedan 9-13 Kadrina rongijaamas lumevangis. Lõbus on. Räägime juttu ja joome teed. Vahime aknast, tormi ja ronge :P
[photo]
Kui kunagi rongile saame, siis ütleb piletimüüja, et Balti jaama Travel restoranis saab 100 krooni eest tasuta süüa. Ma sain sellel päeval omale sõbra. Miljon sarnast asja taga elus juhtunud nagu minul. Võtame koos päevapraed ja sööme ja räägime ja naerame nagu eelnevad ~6 tundi. Laekun Pantsi juurde ja vaatan Misfitsi.
Laupäev.
Ärkan vara nagu harjumuseks saanud. Tripi eesmärk avaldub nüüd. Nikoni fotokoolitus Euroopa kultuuripealinna vabatahtlikele. Algab 12 hotellis Tallink. Saan paar päris lahedat asja teada. Kaamerat pole peaaegu üldse vaja. Muudab mu rabelemise natuke mõttetuks. 5 tundi hiljem söön üksinda Hesis ja helistan inimestele. Keda ei saa kätte, kes tahab, et ma tema sünnipäeva puhul ikka jooma läheksin. Okei, teeme siis nii. Rongiga Kadrina tagasi. Kaktused jäid jälle maha!
Pühapäev.
Öö on lahe ja diip. Räägime elust.
Ühel hetkel jõuan koju. Issi räägib, kuidas tema reedel terve päeva elektriga jamas. Ja teistelt kuulen, et issi näitas neile, kuidas ta siblingutega väiksena elektripostide maitiamiskohast saltosid lumme hüppas. Poleks issi minuga mingi 10 minti rääkinud, tunneksin külma torget tuksija piirkonnas. Katsun puhata ja värki, aga meenub, et olen vennat odavalt üle lasknud ta kingiga (lubasin kinki ja räägin kui vinge see on, aga tegelt pole sittagi). Helistan Udole, et ta tooks paugukaid :D Vaatame filme ja vajun magama.
Esmaspäev.
Early bird! Unisena näen, kuidas venna istub oma sünnipäevakink-paugukate peal. Ei sega. Kui kooli juures maha läheb, ajan kotti :D
Rakveres anname auto Udo sõbrale ja läheme selle korterisse.

Söön külmkapist kalapulki ja magan 12ni. Pihlakasse. Räägime ~5 tundi MINUST. Minust ja minu rollist erinevates asjades-aegades-oludes.
 Üldiselt ma ei eelista enda sellist lahkamist, aga eks seda on vaja. Naljakas, et teame teineteist terve elu ja elame koos, aga nii olulistest asjadest pole enne rääkinud.
Valime labidaid ja Aavole veel ühe suurema ilutulestiku moodi pauguka
ja kojuminek. Venna kallistab mind ülikõvasti, kui kingi lõpuks kätte saab. Laseme pisemaid kohe õhku. Quality time :)Teisipäev.
Sittagi elektrit pole, nälgin, külm on. Meeldin uuele kassile. Hea päev küll .)

13 December 2010

Fotoka-ripats*

Monteerisin külge kuldse ketijupi
ja panin kohe kaela.
*III advendikink Pantsilt

10 December 2010

Olympus e-420

 Olen vist armunud. Hing tahab kinni jääda ja siis megasügavalt ohata, kui seda kaamerat näen. Laenasin Elerinilt tema oma. Nii pisike, nii ilus. NII HEA. Võiks arvata, et iga peegelkaamera võtaks mind põlvist nõrgaks, aga no... see!
Ma tahan seda. Elerin võib nüüd muiata ja mind ahvipärdikuks kutsuda, aga palun vabandust, kui Sul õige lahedamad asjad on :D

Veel põhjusi:
  • Kallis-kallis-kallis fotokas, mis mul praegu on, on Olympus. Jumalast rahul ja kiindunud.
  • Mu nimi hakkab E-tähega.
  • Mulle meeldib 420. Mitte, et ma suvaline stoner oleksin, aga see kõlab nii hästi ja kuupäevana on ta mulle ka sümpaatne.

08 December 2010

1. jõulupidu>EFA>BBS>koolitus>AAVO SÜNNIPÄEV!!!

Kes peab oma jõulupidu juba 3. detsembril? Eks ikka kõige kiiremad ja tublimad! :P
Super tunne on seista imeilusa mõisa suures saalis, kui väljas sajab pehmet lund ja ümberringi on rõõmsad plaksutavad inimesed ja kõiksugu värvi küünlad, mis koostöös peeglite ja aknaklaasidega õhtu unustamatuks teevad. Vaatan üles vana kaunist lühtrit, vaatan enda ette... Naeratada Udole, kui ta aplausi saatel mulle märki rinda paneb... imeline! Tähistame ja veedame aega vingete inimestega :) Emme teeb pildi :P

Sõidame Sakust Tallinna naeru ja naljaga. Lipsan autost välja, et M-Li juurde ööbima ilmuda. Hommikul vaja Olümpia hotelli vabatahtlikuks laekuda. Mul on mulje, et asjad, mida seal tegema hakkan, on sellised:
  • seisan improviseeritud putkas
  • naeratan
  • näitan näpuga ukse/baari/liftide jne poole
  • vajadusel vaatan kavast mõne kellaaja
  • lällan ennast surnuks
See ei lähe nii. Ei-ei-ei! On sellised EFA külaliste grupid, kes lähevad nt linna peale sight-seeing tourile, mõned šokolaadivabrikusse jne. On konkreetsed giidid kaasas, kes räägivad oma objektist ja ka nt mis kell kuskil olla. KUMUs on giidid kohapeal. Sest aint seal nad töötavadki. Kui mind kunstimuuseumi bussile pandi, arvasin, et see oli lambist. Pool minutit enne seda, kui mul soovitati üle KUMU kõigile teada anda, et pool 1 on vaja bussis tegelt olla, sain aru, et mina olen kõige vastutavam isik, keda need inimesed täna näevad. Mõtlesin välja ja esitasin erinevaid teateid neli korda. Adrenaliin ja eneseületus all the way!!! Hea, et süda sisse jäi ja ma end pingest täis ei urineerinud. Vahepeal jõudsin pilte ka seirata. Ilmar Kruusamäe Kevadine koolivaheaeg on jätkuvalt mu lemmik.
Vabanen mitmeks tunniks. Kasutan aega M-Li juures tšillimiseks.

See tüdruk näeb väga palju vaeva, et kinkida kallitele inimestele, mida nad tõeliselt tahavad:
Tagasi tööpostile. Ülesanne on lihtsam, mehhaanilisem. Pean vaatama, et kõik külalised saaks bussile. Lihtsalt seda. Külalised saavad hotellis otsa, üritus algab, ülesanne on täidetud. Korterisse jalutades näen search lighte pilvedel. Käed surevad ära ja süda tuksib. Vähemalt ei seisa, eks?
Otsustame ma-ei-tea-mida tähistada. Või hakkasime tõesti niisama jooma? Who cares enam...
 
Ehmatan üles hirmus, et ei jõua laevale. Äratav kõne on mulle. Aga M-Li telefonile. Selgub, et ma olen enda oma ära kaotanud ja Udo on 20 helistanud juba. Aga aega on. A-terminali! Rebin märkmiku vahelt pisikese Tallinna kaardi ja orienteerun kohale. Sõidame Soome. Sinisel tekil külma käes seistes võiks nostalgiast nutma hakata. Hirmus libe on. Meri on ka superilus. Polegi seda varem nõnda näinud.
Terve päev on väga kihvt ja hariv. Tallinna tagasi jõuame pool 11. Hakkab meelelahutusprogramm :P

Tšillime ja oleme toredad.
 TRIIN SAI 20AASTASEKS! :)
Käin erisuguste T-de juures erisuguste tegevuste jaoks. Teisipäeva õhtul veel üks koolitus. Selline, mis normaalselt raputas/selgeks tegi, et on vaja liigutama hakata. Jäin õe juurde. Vaatasime Misfits'i. Megakihvt sari. Soovitan igal juhul. Terve hommiku pesen nõusid ja vaatan veel eelmainitud sarja.
Rongile! Pole vist kunagi niii kõvasti eyefucki kellegagi teinud. Absoluutselt kartsin teda, sest ta nägi selline jultunud ja ülbe ja munn jne välja. +Telefonis rääkis, kuidas tal mingi narkari nime on teada vaja, et temaga *midagi* teha *mingi* asja varastamise eest. Rääkis ja ropendas ja vaatas mind. Vaatasin teda. Ma naeratasin, ta naeratas. Kui awesome peab olema, et võõras inimene Sind kardaks ja peaks samal ajal kõige huvitavamaks inimeseks maamunal, kui Sa LIHTSALT ISTUD rongis? Mulle meeldib, kuidas mõni inimene lihtsalt mõjub kuidagi. Midagi kindlat tegemata. Enda olekuga. Nagu tal oleks mingi uberaura, mis on unfailing.
In other news:
AAVO SAI 9AASTASEKS! :) 
Loobib pauguherneid ja naerab. That's great :D

02 December 2010

So where is the hope?

And where is the faith?
And the love?

Tuss, noh. Mul on vaja digipeegelkaamerat. Sest ma valetasin, et mul on. Aga mul ei ole. Seega mul on kiiresti vaja. Et oleks.
Elu on üks kott sitta.
Leidsin sellise. Järelmaksuga suudaksin selle ka päriselt osta.
Olin nagu:
Tere!

Soovin osta Canoni EOS 1000D kaamerat. Tootekood on a02805.
Kas on laos? Kui kiiresti selle kätte saaks?

Ellu
Vastas nagu:
Tere,

Antud toodet ei ole kahjuks hetkel pakkuda.
Tarneaeg 2-3 nädalat.

Ette tänades ja
meeldivat koostööd soovides,
**********************
Merily Üprus
 
Aga mis siis, kui ma leppisin kokku, et mul pole mingit probleemi seda 11. detsembril tarbida? What then, chief? What then?

Do I put on a blue shirt or do I kill myself? I ALWAYS put on a blue shirt.

01 December 2010

Kinkevara, [edited]

mille üle see jõul/sünnipäev rõõmu tunneksin:
  • Olympus e-420/digitaalpeegelkaamera
  • Paabulinnu sulest kõrvakad
  • Nokia E72
  • St. Peterburg ja/või Moskva
  • Musta värvi tintekad
  • Riiga
  • mandakad
  • aegunud filmirullid
  • Mumm šampanja
  • vene keele rääkimise õpik
  • Mundri moodi jakk
  • -1 prillid musta raamiga
  • kinopilet
  • Roosid ja kõiksugu megailusad lilled
  • läpakas
  • megasupp mannapuder suhkru ja võiga hommikusöögiks
  • raha
  • liibukad
  • grammofon
Ma armastan kõike, mis südamest tuleb. Feel free to improvise.

      30 November 2010

      appteit

      Vaatan Dexteri ja kuulan raadiot. Eile rääkis Kristian Kirsfeldt oma uuest raamatust. Täiesti normaalse inimese mulje jättis. Viksi poisi häälega ja naeris ka nii kenasti. Olin natuke pettunud.

      Postiga tuli issi jõulukink kohale.
      Pean õige karbi leidma ja ära pakkima. Ma tahan seda hästi lihtsat läbipaistvat karpi valge põhjaga. Ta peaks olema tavalisest suurem, et kõik ilusti mahutada.
      Raudselt leian.

      Teofrastus räkkas mu viimast pilti.

      See pole otseselt valmis. Ei tea, kas selle ära lõpetangi. Akrüüle pole. See joonistamine on üldse ebamääraseks ja kaugeks muutunud. Mõnus tunne oli ikka, aga vana head palavikulist kihku pole tundnud juba ammu. Äkki kogun jõudu mingiks eriti tugevaks amokijooksulikuks faasiks?

      Mis veel? Homme või neljapäeval Kadrina, reedel Saku mõisa, laupäeval Teeviidale?, pühapäeval Soome.

      28 November 2010

      Kuu aja pärast 20

      Mida peaks inimene tegema teismelisena? MIs on sellised GOTTA DO IT! asjad?

      Mul on terve kari õdesid ja vendi. Olin kõige noorem ~11 aastat. Nemad väga ei naera enam, kui keegi ütleb "panema" jne sõnu, mida saaks kuidagi vasakule tõlgendada.
      "MA OLEN VEEL TEISMELINE"
      on minu selgitus, kui mingi jesus-christ-mis-sul-viga-on-pilgu saan. Siis naeravad küll :)
      Täpselt kuu aja pärast saan 20.

      Ma tean, et tegelt ei muutu sellest mitte midagi, ma ei tunne eriliselt vanemana, küpsemana, targemana jne. Aga. Tahan midagi teha. Et ma saaks võimalikult palju tuua vabanduseks MA OLEN TEISMELINE. Ja sellega puhtalt pääseda.

      Plaan on super. Kõik lollakad ja pure awesome ja ebaseaduslikud asjad lähevad loosi :) Let me know :D