Memento vivere!*

 

*Ära unusta elada!

Imperare sibi maximum imperium est

Seisan sillal. Mul on jalas villased sukapüksid, mille peale on tõmmatud hallid dressid. Sallid-mütsid-joped. Öine apaatia pole kuhugi kadunud. Teeksin kõik, et lõpuks nutta või midagi tugevat tunda. Päike paistab, aga on külm.

Eile oli telekast Catch me if you can. Vaatasime perega. Naersime. Impressive, noh. Tihti on nõnda, et film on äärmiselt muljetavaldav ja tekitab lootust ja vabadusetunnet. Nagu kõik oleks võimalik. Pärast filmi lõppu saab selle tundega peaaegu tunnikese ringi käia, aga ikka saabub odav low ja in comparison on kõik halb. 

Vahin ringi. Ilm on traditsioonilises mõttes ilus. Aga kedagi pole. Ma olen üksinda.

Kui me Paadiga pärast BaltoScandalit koju hääletasime, olid mõned autod juba mööda sõitnud. Aga tal oli kindel tehnika, kuidas järgmine auto RAUDSELT peale võtab - suits ette ja kohe ilmub keegi välja, et sa oma uue sigareti peaksid ära viskama. Töötas. Kui vaja pole, tuleb ikka. Maailmas on kõigega nii. Ajab vihaseks, eks?

Emotsioonitu näoga võtan seljast jope, keeran pika patsi krunniks. Eemaldan pluusid ja püksid. Kisun sokid ära. Psaikonaer. Suudan esile kutsuda ärevuse. Peaaegu. Ta beebivenna? Olen paljas. Lips juustes ja käevõrud randme ümber jäävad. Olen sulpsti jääkülmas vees.

Meil olid kunagi jänesed. Nad olid küllaltki rumalad. Ühel talvel närisid nad oma kuudi võre puru ja pagesid õue. Kui nad hommikul leiti, olid nad jõudnud ainult paari meetri kaugusele uksest ja liikumisasendis ära külmunud.

Ma ei kahtle, et jõuan kenasti redelini, aga tardumine käib mõtetest läbi küll. Olen uuesti sillal. Olulist emotsiooni pole. Vette. Välja. Vette. Välja. Toetan kivinäoga redelile, mis viib II pukile. Jalga alukad. Selga rinnahoidja ja hunnik pluuse. Võtan sukapüksid. Vasak jalg. Parem... Sellele on mulle sõnum jäetud. Minu poolt. Eile, kui kohvi- ja külmavärinates unetust leevendasin. Muie.

In nocte consilium

Öös on nõu. Öösel on kõik vait ja rahulik. Saab üksinda mõelda ja endaga aus olla. Pole kedagi segamas, aga pole kedagi teist Su meelt lahutamas. Oled üksinda. Mina isiklikult muutun öösel alles kasulikuks. Maalin oma pilte ja loen. Bioloogia eksamiks õppisin, näiteks, peamiselt öösel. Koristan. Ja valgus on lihtsalt võluv. Ühel ööl seisin just sellise valguse käes SF reelingu vastas Paolo-Nutini-ilusa päevitunud noormehe käte vahel. Libistasin oma lumivalged käekesed ta kaela ümber ja sosistasin, et Kuu on parim asi taevas. Ta ütles, et Päike on. Kuidas ma ikka ei mõista selliseid inimesi. Sellest tõsiasjast polegi varem kahju olnud. Tookord hakkas.

Mul oli kahe hea sõbraga tekkinud sarnane olukord: nende valikud oma eraelus olid minu ajule täiesti kiimased, valed ja talumatud, mistõttu ma mõtlesin antud isikuid ignoda surmani. Üht rohkem, teist vähem. Erinevus oli ainult selles, et esimese elu ja tegemiste kohta kuulsin suvalistelt inimestelt, aga teine ütles mulle ise. Ühega rääkisin asjad nii selgeks, kui vähegi saab.  Rääkisime peaaegu non-stop esmaspäeva õhtust kolmapäeva pärastlõunani. Jah, ka öösel.
Teise päeva öine sessioon, mis neljani hommikul kestis, oligi see, mis enam vilja kandis. Kõik sai selgeks ja asi polnud üldse reeturlik ega räpane ega muud sellist. Lihtsalt mõni tont rääkis rohkem, kui tegelikult teadis. Või jutlustas hoopis seda, mida polnud olemas.

Järgmise juurde.
Oijah. Ütleme nii, et pal I-ga rääkimine pani mu ajju arusaama, et kui inimene on Sulle hea ja mõnus companion olnud, siis on pohhui, kelle ja millal ja mis oludes oma ellu võtab või sealt välja heidab. Ka muud moraali- ja eetikanormid võib ka sõprade puhul üle lasta :) Pal II-ga jäingi selle juurde, et (kui pal I oli tegelikult ilmsüüta, siis) pal II sobib mulle ka just nii nagu ta on.

♥

I'm going to Tallinn today. 

Epistula non erubescit

ehk "kiri ei punasta" ja "paber kannatab kõike". Nii ütles, muide, Cicero. Of course oli tal õigus. This is also the reason why I love to write letters. Those actual letters with envelopes and stamps. They're so much more personal and honest. And could you feel more privileged when you get one? The person had to take the time to write the letter; they had to find an envelope and buy a stamp and get the fucker to a post office. That's commitment.
STAMPS! Have you seen the one they made for the European capital of culture 2010? Priceless. There's a whole other world when it comes to stamps. If I had less to do I'd join the ranks of the people that collect them and subscribe to every new one so i'd be sure to get every last one.

Omnia vincit amor

please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-please-

Si vis amari, ama

Kui tahad olla armastatud, armasta

Ei proovigi ümberjutustada Saladuse raamatut ja külgetõmbeseadust, karmat ja kuidas need, kes alati vinguvad, veel sügavamale kuhugi auku vajuvad ja kuidas armastus armastust sünnitab.
Ei, seda ma ei tee. Ma ütlen ainult seda, et kas pole nuss, et kui mõnel eluhetkel lastaks sul peaaegu ära surra oma vaevas ja õnnetuses, siis võidukana ja sellest üle saanuna ja (kõigest hoolimata) armastavana oled äkki hirmus lahe ja sobiv suhtlemiseks ja su juurde ujub kari inimesi, kes tahavad äkki midagi. Tahavad puruks rebida.
Siiski, it's not all bad. Igasugune armastus on ju ainult tore ja ma mõtleks mingi lause välja ka siis, kui neid inimesi poleks või käituksid teistmoodi.
:)

Pärast oma Läti-Rootsi reisi võtsin raamatukogust sellise teose nagu Suurte heliloojate armuelu. Nigel Cawthorne'i kirjutatud. Loen ja imestan.
Esiteks seda, et neil oli armastust igasuguste jaoks ja nii normps oli igale mehele-naisele, kes meeldis, kirjutada lõõmavaid armastuskirju. Ilma mingi häbi või pelguseta.
Teiseks, olukorrad, millesse satuti, käitumine ja suhtumine, sõnad, mida kasutati. Näiteks, ühe põhjus, miks mitte Beethoveniga abielluda oli, et viimane on "väga inetu ja pooleldi hull". Viisakusega väga ei vaevutud ka. Samas, see on kuidagi väga ilus. Siiras ja aus.

*

Tädi ütles mulle, kui siin käis ja mu õitsvaid kaktuseid nägi, et suvalt nad õitsema ei lähe. Ainult hoole ja armastusega. Nagu nad armastaksid vastu ja oleksid tänulikud. See meeldis mulle. Täna õitseb ka üks.

Ei garanteeri, et nüüd ei räägi imalast ja kurvast armastusest tükk aega, sest keegi on ennast mu ajju elama sättinud. Pärismaailmas aga kuskile väga kaugele.

!!! Uus lemmikajakiri !!! Vanasti tegi sarnase tunde Muusa, kelle paberkandja ära suri enne 2aastaseks saamist. Muusa oli kultuuriajakiri ja ma päris igatsen teda, sest tal oli selline spark! ja meeleolu. Soe. Aga ajakirja, mis huviorbiiti nüüd tunginud on, kutsutakse ilusa nimega POSITIIV. Ta ei ole enam täitsa värske, juba paar numbrit ilmunud. Huvi korral saab lugeda tema tekkeaegsemat arutelu. Olen kaht esimest numbrit lugenud ja mulle meeldis. Soovitan :)
+ check out the lahe fotokonkurss, mida positiivi lehel promotakse. Päris uhked auhinnad :P

Fuck Latin Day(even though it's Latin Month): Monopoly

Errare humanum est

Ma olen teinud inimestega suhtlemisel kaks viga. Ja parandan mõlemad, raisk, nii hästi ära, et need inimesed ei saa aru ka, what hit them. Love-love-love. Nüüd läheb elu kohutavalt toredaks. Even more so, ma mõtlen :)

In vino veritas, in aqua sanitas

Mis sai mu ärkan-pool-tundi-enne-kui-peaks-kodust-välja-sõitma?! 3 minutit 30 asemel on ka okei. Jätan ära meigi ja juuste kammimise ja normaalselt riietumise. OCD kulub ikka marjaks ära: käekotis on kõik olemas ja 20 korda kontrollitud. Rongile! Baltijaamas saan kokku ühe endise sõbraga. Paneme ta nimeks Andres. Räägime mõnusalt juttu ja ostame mu Minoltale korgi. Läheme Andrese korterisse. Kõrged laed ja ilus harmooniline kujundus. Mine või kadedaks. Piirdun siiski keskkonna nautimisega. Näen endise klassiõe toa seinal kaht minu joonistatud kaarti. Oijah, ma olen loll olnud. Tuletan siinkohal meelde, et hoidke kinni inimestest, kes alati on olemas olnud. Whatever happens, noh. Aga edasi: arutame asju. Ma soovin nimelt osta Nokia telefoni, millega saab kuulata muusikat ja pilti teha. Midagi ilusat. Midagi sellist. Küsib ja teeb kõige nõmedama arvamusavalduse ühe mu pereliikme kohta, aga unustab fakti, et need on ju inimesed, kelle eest ma oleksin valmis kasvõi Jeesuse ja Jõuluvana ja hulga erinevaid pühakuid ja haldjaid ära tapma. Mingist suvalisest jorsist rääkimata. Siiski jään (pealtnäha) rahulikuks. Jalutan esikusse. Panen jaki selga ja saapad jalga. Pomisen köögi uksel: "Head aega..." ja sammun välja. Õues on isu oksendada/nutta/suitsetada/karjuda. Varem on ainult Allar Lakson mulle kallitest inimestest rääkides sellise tunde tekitanud. 2 korda lausa. Tema ma jätan oma maailmavaatesse alles, Andrest mitte. Jalutan Coca-Cola Plazani. Mina, kes ma eksiksin igal pool ära. Kohast, kus ma enne tänast käinud polnud. Mulle meeldib mõnikord vihane olla. Makes me sharper. Vaatan ära Võluri mantlipärija. Söön Hesis topeltjuustuburgerieine. See on asi, mis võimaldab WORLD DOMINATIONi. Rahunen lõpuks enam-vähem maha. Ohh, või WORLD PEACE'i. Lähen õe juurde. Vaatame Perepead ja räägime juttu. Coolest person ever. Saan kõne. Sõidan trammiga. Siin tuleb uuesti mängu see, kuidas ma ei ole tegelt võimeline orienteeruma. Jalutan Viru Keskuse juurest Vineeri peatusesse. David naerab mu üle. Et ma trammiga ei sõitnud. Tema korter on ka ilus. Hästi korralik. Liiga? Lähme õue tagasi. Siin tulebki in vino veritas. Hästi lõbus õhtu oma koleda pudeli, välguka, laulvate narkomaanide, ma-ei-oska, põõsaste, infoliini, pargi, trepi, naermise, Kings of Leoni, peldiku põranda, arutelude, sõnumite, diivani, postkaardi ja kõige muu lahedaga. Kes kõike ikka mäletab :P Hommikul tuleb in aqua sanitas. Päev on lõbus, aga kulub peamiselt toibumisele :D

Okei, tsau. Palun, Ellu, teeme nüüd autokooli...

Amor tussisque non celatur

Olen viimastel päevadel selles ütluses (armastust ja köha ei (saa) varjata) üha enam veendunud. Näiteks:

• Üritan inimesega normaalselt vestelda, aga köhin talle oma kopsud näkku.
• Üritan AUTOKOOLiks ikka ja alati õppida, aga joonistan selle asemel megavärvilisi ja rõõmsaid ja... tolerantseid? pilte. (kui jutualune valmis saab, näitan. Õde oli natuke skeptiline seda nähes. Eestlane, mis teha...)

Ühe pildi sain eile valmis küll. Alustasin eile ja sain eilse jooksul valmis ka. Tegin ta musta markeri ja akrüülidega. Need, mis pooleli on, on õlivärvidega.

Lasen isal panna musta megaformal raami, mille järel kaotan teadvuse pildi awesomenessi ees. Can't wait.

Also, happy b-day, dearest Freddie!

Experientia docet - kogemus õpetab

Ma olen nüüd 2 päeva seeni korjanud & I love it. Tean juba miks ja mis on head seened. Oskan puhastada ja MEGAheaks kasteks teha. Kupatada oskan ka. Kolmapäevani plaanin nüüd seenel käia. Issi ütles, et ma peaks marineerima ka mõned. Yes, sir.

Ut sementem feceris, ita metes

Mida külvad, seda lõikad. Ehk antud juhul: ära saa oma venna tütrega lapsi, sest nad tulevad natuke defektiga :S
Keegi kassipoegi tahab? Võime ära anda :D

Memento mori!*

Öösel tuleb peale väga ilus inspiratsioonihoog. Paha uudis on see, et mul pole enam millelegi joonistada. Küsisin isalt paar päeva tagasi, aga kuskilt midagi ilmunud ei ole. Asenduseks loen raamatut heliloojate armulugudest. Loen ladina mõtteteri. Esineb inception. Areneb mõte, et ma võin kõike teha. Käsi haarab paksu markeri järele. Põrandale ilmub suur õhupall, mille nöör ukseni viib. Paela kõrvale kulgeb tekst ARS LONGA, VITA BREVIS EST, mis tähendab, et "kunst on pikk, elu lühike". Heidan magama. Unes külastab mind üks uuem tutvus, keda ma varsti ka lähemalt tutvustan, kui ta ka edaspidi mu unenägudes ja mõtetes nii suurt rolli mängib.

Lõunani magamine paneb üldjuhul ennast vihkama, aga mitte täna. Täna see sobib. Täna olen rahul ega vihasta millegi peale. Päike paistab mu õhupalli peale. Kallistaks seda, kui ainult saaks.

Koolist saabub koju mu kallis vend. Ta läks nüüd teise klassi. Jookseb trepist üles mu tuppa. Tuleb mulle täitsa lähedale ja annab oma pisikeste käte vahelt mulle suure konna. Suure täpilise konna. Jah, ma elan kuskil Himaalaja otsas, järvede ja soodega, aga sellist konna ma näinud ei ole. Tarkade raamatute järgi on ta järvekonn. Kuigi meenutab haid filmis The Life Aquatic with Steve Zissou. Made my day.

*Meenuta surma. Pea meeles, et oled surelik. Minu tõlge: Surelikkus vabandab kõik välja; tee, mis praegu vaja.