Ultraheli.

Kui elektristimulatsioonid läbi said, määrati mulle uus protseduur. 6 minutit sõidutab üks tädi mu selja peal mingit ultraheli jullat ja ma tunnen ennast sitaks hästi. Kuni mingi kella kaheni öösel. Twist and turn, aga valu on märgatavalt vähem.
What's more... eile rääkis muga siinne psühholoog ja ilmneb, et ta on tõeliselt asjalik ja hea. Viimase sõna kõige siiramas ja otsesemas tähenduses.
Veel! Mulle tuli külaline! Tõi mulle hamburgeri ja juua. Imeline oli maitset tunda. Pean tunnistama, et siinsed söögid on nagu paremaks läinud. Saame maasikaid ja vahukoort magustoiduks, noh. Kuigi olin juba võtnud hoiaku, et ma ei taha, et keegi mind siia vaatama tuleb, kui ma pole normaalse inimese riietes ja siban mingi abivahendi najal liikuda, siis olin ikkagi südamest rõõmus, et ta mind siia tondilossi otsima ja vaatama tuli.
Kogu päev läheb ülesmäge: kõige uuem onu, kes mulle pervari mulje jättis, on lihtsalt naistesse, kalandusse, lugude rääkimisse/luiskamisse äärmiselt kiindunud. Napsitamisse ka. Kokku võtvalt FUN! Loo juurde: kuidagi sattusime sööklasse ainult kahekesi. Nojah, tänan õnne, et ma naeru kätte ei lämbunud. Vaatasime veel mingisugust allveelaevafilmi ja ta valetas mulle karude ja tulistamise ja joomise jne kohta, kuni magama aeti. Väga lõbus.
Veits creepy oli, kui avastasin, et olen terve oma osakonna peale üksinda alles jäänud. Mina ja 8 tühja palatit ... Tee või pidu.

Alla nädala on jäänud :)

Winter Olympics at Rehab.

Kõige siiram vabandus heatahtliku lugeja ees pika eemalviibivuse pärast.

Sain ilusa avalduse esitamise läbi nädalavahetuseks välja, õe juurde.
Enne veel, kui ma selleni jõuan, et mu toakaaslasel pole varbaid, selgitan, kuidas ja mis toimub:
Sees olen peaegu 4 nädalat. 4. märtsil saan koju. Tundub ülejärgmine neljapäev olevat.
On 3 osakonda. Mu iseseisvus (hahaha) paigutab mu kolmandasse. Vaatamas saab käia tööpäeviti 10-19, nädalavahetustel 10-14. Hommikusöök on 7:3o-8:oo. Minu füsio algab 9:15. Venitab ja piinab mind. Üliebameeldiv. Näen tublit vaeva suu kinni hoidmisel. Ja jalaga ägemisest hoidumisel. Järgmine protseduur - elektriravi - 1o:5o. Kestab ~15 minutit. Kõige okeim protseduuridest. Lõunat saame 12:3o. Reedeti saab head sööki. Kahtlustan, et siis on perel hea mulje, kui vanamees vastab pojale, et ja-ja kõht paksult täis, pole midagi vaja enne koju jõudmist osta. Muidu jagavad mingit lahjat jama. Massaaži saab 1:oo. Huvitav on see, et kõigega siin kaasneb valu või tugev ebameeldivus. Aga lihased kasvavad, lähen nagu sirgemaks. Kaotan jälle kaalus. Mõni ime, onju. Painduvust on sipsu tagasi. Häda ja vaev ikka.
Nüüd siis olemegi varvaste juures. Kõik siin on puru ja haiged. Kõik piinlevad, loivavad. Kui söögiaeg on, siis me liigume üliaeglaselt söökla poole. Nagu kari zombisid. Sellise tühja ja väsinud pilguga ka veel. Vastuvõtu juurde pargitakse ratastoolid. Inimestega, kellel on sondid. Seal on tavaliselt ka üks gorillamõõtu mees, kes ei räägi, aga jõllitab. Alati jõllitab. Ja kui ta ei näe mind hästi, siis ta tõuseb püsti või kallutab ennast nii, et näeks. Ta silmad on kae moodi heledad. Sellise pilguga, et midagi ei loe välja. Kas ma vihastan teda või talle meeldib, kui ma teleka juurde lähen? Kas ta kahtlustab mind? Miks, noh? Veel on siin üks uus tüdruk või poiss. Nooor. Täielik vegetable. Ehk paraneb. Ega peale tema, minu ja ühe 15aastase poisi polegi siin rohkem noori. Vanamuttidel on üks näopool lössis ja liikumatu. Mõni mõmiseb rääkimise asemel, käed värisevad. Siin on sama palju meeleheidet, kui on lootust. Mõlemat kubinal. Ma olen ise ka näinud inimest, kes tuleb ratastoolis ja nüüd kõnnib hooldajaga käevangus omal jalal.
Aga see kõik on mu närvidele hakanud. Viha kasvab sees. Toanaaber ajab hulluks: ma jõuaksin ilusti söödud kui ma ilmuks sööklasse ka 7:55. Millegipärast ajab ta poolpaaniliselt mu 8 minutit enne poolt üles. Jumal, kuidas ma ei salli seda. Siiski naeratan ja feigin. Ma igatsen muuuuusikat. Sõnad mu peas on teemaga kattuvalt: SHE WAS PRACTICED AT THE AAAAAART OF DECEP---------TIOOOOOOOON. WELL I COULD TELLL. BY HER. BLOOD-STAINED HANNNNDS. I fucking love it. Rolling Stones ja Kings of Leon. Vajan. Koridorides on aga mõnikord tunne, et keegi jälgib. Kõle. Lugesin igasugu raamatuid, nüüd on sellised poolõuduslikud ööd. Ristideta hauad, see Lembit ju mu pisikese armastusväärse vennaga ühevanune. Teised teosed hakkasid niisama ajus ringi käima. Nagu muu peale polnud mõelda. ...I got you meaning between the lines....
Sellest võib olla raske aru saada, aga 2 nädalat sellises keskkonnas teeb kõik kõigeks. You know?

The Meaning of Liffe.

I just discussed the meaning of life with a 79-year-old. Our views are quite alike.

10 000

Küllaltki hea tunne, kui semi-võõras inimene, keda isiklikult ei tunnegi veel, pakub mu taastusravi kinni maksta.

Dreaming of Revelry.

Odav tsensuur on odav.

Tšauki.

Ondřej Sekora "Sipelgad ei alistu"

Ideoloogiline ajupesu või mitte, minu lemmikraamat pisikesena. Riiuli pealt tuli see mulle ise kätte ja poolautomaatselt vajusin voodile ja hakkasin sirvima. Ema oli seda mulle alati uneloona lugenud. Minu üllatus oli korralik, kui Orjaperemeesteni jõudsin.Kes ütles, et lapsepõlv ei mõjuta alateadvust :)

Pisikese hüvastijätu algus.

Emme viis ära ankeedi, millega mind saab kuulutada töövõimetuks. Et meil jätkuks raha, millega mind ravida. Seda oli vastik täita. Nihukesed küsimused, et meel läks päris haledaks.

Tasapisi koristan tuba ja sorteerin asju, et kõik must ilusti maha jääks. Valmistun. Jätan väikestviisi hüvasti. Ma pole vist kunagi nii pikalt kodust ära olnud.

Ema rääkis, et taastusravilt on inimesed öösel ära põgenenud, sest seal on hirmus raske. Eks ta ole.Aa, ja ma võtan sinna kaasa vist vanadele meestele mõeldud helesinise pidžaama. Pretendeerin kõige moodsamaks inimeseks seal :P

Ebatavaline tavaline.

Ma räägin sellest vist kõigile, aga ükskord ammu juba näitas Pants mulle deviantartist hundipilte. Ühel inimesel lihtsalt oli kodus hunte ja ta pildistas neid. Tema jaoks normps asi, kui ema hunte toidab ja aretab. Võiks mõelda, et no mis ma sellest tüütust jamast pilti teen. Long story short: enda tavalisi asju jäädvustades võid occasionally blow someone's mind sellega, kui ebaharilik see talle on. You know?

Minul on selleks Eesti. Mu isa on jahimees. Tulenevalt olen paljut näinud. Mu ema on ühe thrift store'i juhataja. Ta on ka usklik, mis paigutab mind mõnikord kirikutesse jne appi. Mu õed-vennad on nii erinevad ja niii ägedad. Mul on mingi kalduvus haigustele. Ja ma teen oma kätega ise asju. Kõik elu, noh. Combine all that ja juurde panna natuke kirge and we might have ourselves a blog.

Täna toodi isale ära 41 latti suitsuvorsti. Paljud saavad seda öelda?

KKK 50. lennu A-klassi lõpusõrmus.

Dorkington Hackers.

Fuck yeah! Magame mingi 7:47, which is awesome! Mind visatakse nii täpselt koolimaja ukse ette kui võimalik. Ma ei jõua kuigi hästi matemaatikat järele vastama. See-eest on kõik inimesed imelised. Teen raamatu ettekande ära. 5-. Poetan ka klassijuhatajale, mis must saab paariks nädalaks.

Loen 22 leheküljelist ankeeti. Kui ma oma au olen ära söönud, ehk räägin.

III ujumine nagu Cruciatus curse

Ujun ilusti ja hoolsalt konna. Suur bassein on mõnus. Jahe, aga mõnus. Paras jagu otsi tehtud, lähen pisikeste basseini. Supp mis supp. Unelen, kuni 2 plikatirtsu kogu täiega sisse hüppavad ja agaralt merineitsisid mängima hakkavad. Aeg minna. Niikuinii ajas valule.

Mu ajju ilmub viimasel ajal tihtitihtitihti mälestus ühest Harry Potteri filmist. Ühest kindlast stseenist. See on see, kui klassile näidatakse 3 andestamatut spelli. Võetakse mingi ämblikukene. Tehakse visuaalsuse mõttes kripsu suuremaks. Õpetaja juhib teda nagu ise soovib. Ja teisena ta teda piinatakse. Nii, et füüsiliselt keegi teda ei lõika ega peksa, aga tal on nii valus, et võib hulluks minna. See pisike kohake ongi, mida ma ette kujutan, kui kramplikult oma asju muljun või närviliselt näpin. Kuidas ta pikad koivad liiguvad ja kuidas ta piinleb... Lõpuks ta tapetakse ära. Lihtsalt.

Pool tundi pärast ujumist otsin ämbliklikult käekoti voodri seest viimast tabletti ja ahmin suvalisest rõvedast kraanist vett peale. Roostemaitse suus, mõtlen: "Odav."