ORANŽID JUUKSED

Mul on nii jumaltaevasküllpiin, et ei vastuta oma sõnavaliku eest. Mu viisakus hääbub närvilõpmete pitsitamisel.

Öösel teen valmis kirjandi. I sel aastal. Pool loost on sitt, teine improvisatsioon. Kirjand ongi riistapuu, millega mõõdetakse õpilase võimet ümarat paska ajada. Kole.
Pasariistapuu valmistamine kuses mu vene keele õpingud täis. Saan kindlasti kahe. Omab mind, sest jutustamine on vastamata. Okei, vabandust, et ma ~3 nädalat kasutu olen pidanud olema.
II tund ajab kõik kirikusse. Jõulukuu algus või midagi. Kössitan klassis. Kuigi on kohustuslik. Tunnid, ma ei tea. Ei hooli. Eksamid tuleb ära valida. Oh well.

Muideks, sain tööle 21.-23. dets. See on igavesti kahtlust äratav, sest sama tööga seoses juhtusin kohtama inimest, kes viimasel ajal kummalisel moel mu ajju igal võimalusel poeb. Kohtume taas?
Palun...

Seda tuleb vist selgitada: ma olen igasuguses armastuses armetu ja katk. Hoolitsen üle või liiga vähe; ei räägi, hoian kõik mõtted omale. Suurest perest ju, oma kalleid asju ei taha üldse mitte jagada. Ka mitte kalli asja endaga. Siis tuleb äkki mingi seiklushoog või vabadusejanu peale. Nii kõik kanni jooksebki. Jah. Aga. On üks lugu.

Oli suvi. Jaanipäev. Tolleaegse päeviku järgi 24.06.08. Korjasime lilli. 9 erinevat. Nagu rahvatarkus soovitab. Ma polnud seda enne teinud ega uskunud seda väga. Siiski läksid nad padja alla, et unes näha elu armastust. Jahhm. Long story short, nägin vist jah, sest pärast tema pärismaailmas kohtamist 1.o7.o, ei ole ta peast kadunud. Istusin ta kõrvale. Jäin teda vaatama. Sõnagi ei tulnud suust.

how my heart did ache
And dry my lips no word would make
So still I wait

Vaatasin alla. Ta vaatas samamoodi mind. Midagi ei juhtunud. Mäletan ta heleoranže juukseid päikese käes. Mind muidu siiralt häirivad punapead ja muud porgandivärvi karvkattega inimesed, aga tema oli nagu midagi muud. Selline toon, mida pole kellelgi.
Selline see mu armastus on. Midagi võimatut ja saavutamatut. Nii on ilus.

Ehk nüüd...

Ma olen Barbie.

Kuidas ma armastan riideid! Mul on maaaailma suurim kapp. Ja siis veel üks. Mul on isegi lisaks kummut ja peeglilaud. Ning ikka ei mahu kõik kaunid kostüümid ära. Mul on igasugu kingi: kõrge kontsaga, tossud, kauboikaid, sandaale, susse, jooksukingi, tenniseid, talvesaapaid, kinnise kontsaga, laia kontsaga. Mul on kõike. Traksid. Sukapüksid. Mul on 2 ehetekarpi, mis on kubinal täis mu kaelakette, käevõrusid, kõrvarõngaid, prosse, sõrmuseid. Käekotte ei pea mainimagi! Ma armastan stiilipidusid, sest mu tuhande kleidi seas on kindlasti mõni sobiv. Ma proovin neid selga ja keerutan peegli ees. Mul on nii pikad juuksed ja lasen neid erinevatesse soengutesse sättida ja teistel kammida.

Ja ma pissin roosat :)

The Arcade Fire. Wake up.

38+ palavik paneb mu joonistama.

Piisavalt kanged ravimid hakkasid mõjuma. Kukkusin aga osavalt paarist astmest alla ja nüüd valutab jalg selle pärast. Mulle tundub, et maailm tahab mind kuskilt eemale hoida.

Higistasin ja olin muidu laip: 38,6 palavik. Vahtisin seinu, lage, konni, riiuleid jne. Hakkasin joonistama. Asub mu voodi kohal. Ta ei jää päris kindlasti üksinda, sest ruumi ja mõtteid ja värve on.Toimus kunstilaager: Linnud või-ehk Pants maalis vesivärvidega, issi tõi mulle aluseid, millele mäkerdada, ja ise tegin jooniseid.Üsna kiiresti sai kritseldustest piltSiinkohal võib mõnele pühendunule meenutada see pilt üht teist. Ma vist tahan tollast aega tagasi. Tahangi.


Ei peatu veel. Ehk jõuan alustada, aga mitte lõpetada.

Heavy medication.

Autokoolihooaeg has begun!

"Miks Sa kooli ei läind?"
"Mul on valus," vastan pahuralt.
"On täiega?"
"Mis mõttes?"
Oleme vait.
Jätkan: "Pikali olles on kõige parem, aga on valus küll, jah."
"Autoga tahad sõita?"
Oleme piiiiikalt vait.
"Nojah."

Olemegi juba autos. Udo-sõbra-musta-värvi-megailus-bemm-autos. Oijah, ma võin ikka nii tüdruk vahepeal olla. Sõit läheb iseenesest kenasti.

On huvitav, et ta just nüüd mu sõitma viib: eile sain teada kooli teooriaeksami aja.

Pärast sõitu küsib Udo:
"Mitu ringi ülesandeid oled lahendanud?"
Puiklen kõrvale.
"Mitte ühtegi..."
Udo jalutab toast selg ees välja.

Tuleb õppima hakata...
Kas keegi peale minu sellist jama autokooliga teeb/on teinud?

Jätkub.

Magan sisse. Saan ilusa võimaluse emaga juttu rääkida ja pannkooke süüa, Udo viib mu kooli. Kõik on kassipojad ja vikerkaared.
II tunni ajal saab mu tuupuritest kubisev klass ebameeldiva surpriisi: asendusõpetaja, kes tahab, et me kaasa mõtleksime ja arutaksime... ja ei kirjutaks vaid ta juttu üles. Kõik on segaduses ja vahivad tolbakate naeratustega ringi. Ei jaga matsu. Päeva produktiivseim ja meeldivam tund. Mulle.
Ei huvita, mis vahepeal juhtub, aga ka mata on tšill. Saan Paati näha. Olen seda oodanud.
Arstileminek. Blablabla, blablabla. Saan kanni 2 valuvaigistavat süsti. 10-15 minutit ja peaks mõjuma. Ei mõju. Komberdan apteeki. Ostan rohte. Tädi seal teeb mulle selgeks, mida arst välja ei öelnud. Soovitab kiirabi kutsuda, kui jalg täiesti tuimaks peaks minema. Siis on närvikahjustus käes. Ma ei tohiks üldse ringi töllata. Änxa.
Reedel on röntgen ja neuroloog ja üks päev puudu neljast nädalast.
No on elu.
Paneb uuest küljest vaatama küll.

Aeg läheb huvitavaks nüüd.

Need sõnad lausus mu ajaloo ja ühiskonna õpetaja H.L. selle peale, kui keegi tunnis kurtis, et kõige põnevamad ajad on möödas. Vastus jäi kõrvu. Kuupäev oli siis 16. sept. Kinnitus tugevalt mu ajju. Lootusena? Ei! Tõena. Sest täna tunnen seda minagi: AEG LÄHEB HUVITAVAKS. Hoiaks või hinge kinni, nii lähedal.
Kui juba ühiskonna õpetuseni jõudsin... homme on ühiskonna sidususe peale töö. Nigel seis mul pisut :P
Ega täna vara magama saa, eelmisest ööst küll varem kindlasti. Ainult hull läheb koolipäeval kell 5 voodisse! Aga sisimas juba teadsin, et ma kooli ei lähe. Ärkasin päeval kolme ajal.
"Aja ennast üles!"
Ilusad sõnad suurelt vennalt. Emalt sain veel teada, et 16. detsember on arstiaeg. Hambaarstile lähme seekord. Sellega ongi piirdunud mu inimeselt inimesele suhtlus.
Olen võimelnud nagu rangelt soovitati.
Olen lugenud Meistrit ja Margaritat. Unputdownable ja armastatav oli, nagu varemast ajast teadsin, aga kui *********SPOILER****************SPOILER**************SPOILER*******
Saatan andiski balli järel meistrile ja Margaritale nende keldrikorteri ja muu, muutus jamaks. See oleks veel okei olnud, et meistrile ja MArgaritale, aga mingitele suvakatele ka. Leebe ja tobedalt hea. Edasi ma ei lugenudki siis. ...Äkki tulevad nüüd hirmsad raskused, mis panevad mind paluma, et oleks vaid kõik kenasti leebeks ja heaks jäänud. Ei tea!
Olen ahju kütnud üleval toas. Saunaks. Sest see külmatunne ei lähe mu jalast ära. Ükskõik mis sokid, sääred, püksid ma jalga ka ei paneks... see ei lähe kuhugi. Kui ma valudes öösel Jumala ja Saatanaga rääkisin, leidsime kolmekesi, et ma pean lihtsalt aru saama, kes mu lähedastest-sõpradest on see halb inimene, kelle pärast ma haige olen. Sest ravi ju ei mõju - ei saa olla meditsiiniline asi. Siis ma saavat aru, mida teha. Aga nüüd ma pole sellele lainele enam sattunud ja kahtlen öises teoorias. Homme arstile :)

Olen otsinud perepsühholoogia tarvis armastuse kohta luuletuse. Shakespeare'i 29. sonett. Ma tean seda juba ammusest ajast ja on mulle kummalisel moel kallis. Kulunud moel.

Olen oma taimedega jamanud. 3 aaloed ja... näiteks 6? ahvileivapuud. Meeldivad nende paksud lehed. Mõnus. Murdsin koolis eile ühelt kummaliselt taimelt lehe. Minu üllatuseks venisid järele pikad niidid. Kui ta lähebki kasvama, kuidas ma suudan hoida ennast teda murdmast, et uuesti näha neid niite?
Muide, kas keegi üldse teab, mis taim see on? Ja mida ta eluks vajab...
Olen otsinud riideid homseks. Arstile juba lähen, võiks koolist läbi astuda. Kena riietus, leidsin ka päris kiiresti :)
Muidugi tuli korraldada nii, et suvakad registratuuris ei saaks minuga jällegi noomida... alastuse pärast.

Rasedus&desperation&Jumal

Täna käin koolis. Mõttetu ja piinarikas.

Hoor tervisekeskuses omab mind kergelt. Mitte otse pahatahtlikult, aga et oleks koht kätte näidatud. Nii see ju Kadrina tervisekeskuses käib. Mõttetud pisitegelased arvavad, et on bossid ja võivad kõike teha ja otsustada.
Keka vabastus, panen midagi pluusi alla ja istun bussi peale. Peeter Pard jõllitab mu feikrasedat kõhtu. Naljakas. Nii mitmel põhjusel.

1. Peeter Pard on rõve paat, kes kogu jõust üritab reisijaid solvata ja alandada.
2. Ma olen üsna kindel, et see põletik made damn sure, et ma võin lastest ainult unistada.
3. The obvious. Jällegi jaguneb tuhandeks.
   
4. Olukorra üldine sürrus.
   

Võimatu on kõndida, üsna pea ei tunne parema jala säärest allapoole. Ka külmast. Suitsetan, et kõik tunne kaoks. Mõjub kõige efektiivsemalt. Palun vabandust, kui see nüüd kellelegi noa sisse vajutab. Sellist õudust ei peaks keegi läbi elama. Otsustan vanaisa jalutuskepi omastada, aga ei leia seda. Jätan korvpalli pluusi seest tema juurde. Lähen vanatädi juurde, kes elab üle tee. Ta on kassidega. Kui keegi tahab. PAkun alati. Ta räägib kaua. Keha väsib. Õudne. Ta iba peale tekib plaan, kus ma olen Sherlock Holmes, Leonardo da Vinci ja Karl Lagerfeld ühes. Mus oleks natuke Stepihunti ka, see lonkamine ja muidu peast haigus. Muu oleks puhas geniaalsus. Siiski peab see saladuseks jääma.
Piinlen külmal lumel ja meenutan, kui ilus on saladus oma olemuselt. Nutan ja oigan koju. Teel mõtlen palju oma isa jahipüssi peale. Ja mitte ainult nii, et mida sellega endale teha. Ühe punaste juustega litsi kõmmutaks maha ja karjuks:
"NELI NÄDALAT!"
Praegu on vist natuke üle kolme. Kena. Mitte veel hirmuda! Läheb paremaks. Pärast raskeimat teekonda karjun nutta oma voodis. Üldiselt on nad üht värvi, aga nuttes hoopis teised. Üsnagi huvitav nähtus.
Uskuge mind, see pole valu, mida tahta. Ka mitte vaenlasele. Muidu oleks sõda igav. Kergelt vaatemänguline, aga paarikümne minuti järel süümepiinadega igav.
Rebin märjad riided seljast, vaevaliselt ja kangelt. Veedan tunni poosi otsides. Sellist, mis ei tekitaks tunnet, et mind pekstakse nõgestega samal ajal, kui jääveejuga mu luudes ringi voolab.
Mul on kusesed valuvaigistid. Uurin, kui palju neid võtta üldse tohib. Pakendil on märgitud, et no way, jose võib topelt kogust võtta ja üleannustamisel kutsuda kiiiiirabi. Meeldiv. Ronin oma voodile. Mõtlen isale alumisel korrusel, vennale teises toas, mis asendis ma sureks ja mis tunde tekitaks see mu leidjas. Kirjutan kätele 2 teadet. Uuesti voodisse. Vajutan tabletialuselt välja 7 tabletti. Sellest peaks piisama. On võimalik saada infarkt, insult, niisama halvatust etc. Rohud on veel prolongeeritud mõjuga. Peaksid olema 12 tundi jutti. Mõtlen pulbriks teha. Mõtlen, kui häbi mul oleks, kui ma ellu jääks ja isaga rääkima peaksin. Kohutav. Mõtlen kõigele-kõigile.
Kui ma olen teadlik Sinu olemasolust, kes Sa praegu seda loed, ma mõtlesin ka Sinule.
Okei. Panen tabletid suhu, venna jookseb mööda, ma ei julge liigutadagi. Istun maas, mürgi maitse suus. Mõtlen Jumalale.
Seejärel juhtub mitu äärmiselt kummalist seika, mis mind üdini ehmatavad. Valu on läinud ma-ei-tea-kuhu. Istun maas, panen vahejuhtumitega seotud mündi rahakotti ja sülitasin valuvaigistid välja. Täna olen päästetud.

Nüüd lähen magama ja vaevalt homme kooli juhtun. Samas, kunagi ei tea.

Мастер и Маргарита

MA ARMASTAN VENE KIRJANDUST. Jah, ma tean, ma olen eestlane ja ma armastangi Tammsaaret. No doubt about it, kaasmaalased, aga kas ma ei tunne KUNAGI vajjjjadust istuda rongile ja sõita Peterburgi? Või Moskvasse.
Ma tunnen, ma nii tunnen.

Mul oli klassitrip Venemaale. 2006? St Petersburg. Elu seees pole klassireis nii vägev olnud! Ja tol veel segasemal ajal ma veel ei teadnudki imelisi kirjanikke nagu Puškin, Lermontov, Bulgakov, Tolstoi, Dostojevski etc! Aga see koht rabas mind. Juba väikeste asjadega... ilus vaade kõrrrgest hotellist, piiride ja reeglite kadumine (esmakordselt koolitripil selline asi), suitsetamine, saadud ettepanekud, fotod, Poe novelliraamatu pühendus ja niiii paljut veel. Kõik need tänavad, väljakud, kujud, rahaa, ilusad inimesed, majad, müstika. Kogu ajalugu! See on koht, kus olla.

I stuck around St. Petersburg
When I saw it was a time for a change
Killed the Czar and his ministers
Anastasia screamed in vain

Kui ma sinna tagasi lähen, oh jaa, ma lähen sillale, ma ei tea, kuidas ma selle üles leian, nutan rõõmust, magan kuskil aias/pargis maas. Hulgun mööda tänavaid. Mul pole kella kaasas, midagi ei taju, ei mõista keelt, ei tea, kus ma olengi täpselt. Kus on mu asjad? Kes Sa üldse oled? (See on mu lemmikstsenaarium)
Üks asi mul oleks. Pähekulunud lause. Tuleb hillljem tagasi mu mõistusesse:
"Prastite pašalusta, как мне dabratsa da blišaiševa vaksala?"
Fuck yeah!
Elaksin tänaval ja oleksin rõõmus. Siin juba sellist asja ei ole :)

Булгаков's "Meister ja Margarita".
Alustasin ammu. Sain täna isegi raamatukogust teate, et ära viiksin.
"Palun pikendada. Aitäh."
Vaevalt neil olekski aega pikka mõttetult viisakat romaankirja lugeda :)
Paar õnnelikku lehekülge juhtus tollal mööduma. Sissejuhatuse sissejuhatus. Kui oleksingi jätkanud kohe, oleks infarkti saanud. Või midagi o-tähega. Mõlemad külmal koduteel kasutud :D
Täna... teised lood. Tõmbas mu endasse. Suutsin taluda, naersin, olin ärevil, ootasin, tegin kaasa. Kõike. Nagu "Kuritöö ja karistus". Slovakkias. Kuidas ma terbisin seda raamatut! See tripp oleks olnud kusi ja minu järjekordne emoparaad, kui poleks olnud SEDA raamatut, Waiting on a Friendi ja... ja Sympathy for the Devilit.
Arvata oli, et siiani jõuame. "Meister ja Margarita" sellest ongi. Peaaegu. Ma ei teaaa. Lugenud nii beebiosa veel. Saatan on seal sees küll. Tean. Aga mitte see koleda punase terava näo ja laste hirmutamisega, see kaval, see Fausti tegelane.

Please allow me to introduce myself
I'm a man of wealth and taste
I've been around for a long, long year
Stole many a man's soul and faith

So if you meet me
Have some courtesy
Have some sympathy, have some taste
Use all your well-learned politesse
Or I'll lay your soul to waste, mmm yeah

Valgustatud ja tark, sõnaosav ja võluv.

(antud minu-ülim-saavutus-maal on tehtud just sarnaste mõtete ajel, neist läbi imbunud)

Keeruline. Nii jalustrabav, nii... Jah, ütleme müstiline.

Hope you guess my name
But what's puzzling you
Is the nature of my game

Ja Pontius Pilatus! Mida kuradit. Selgitan. On väljend, mis minu hingamise peatab.

Made damn sure that Pilate
Washed his hands and sealed his fate

Mis keeles tahad. Kuskil kasutatud, mina kuulen seda.

PP: "...Aga kõikide rõõmuks seda ei juhtugi ja mina olen esimene, kes selle eest hea seisab."

Ja on juhtunud nii mugavatesse kohtadesse juba kasutusse, et... kas miski saab lahedam olla?

Mm, lähme kõik Venemaale, sõidame ~ööpäeva kitsas kupjees ja oleme vabad. Venemaa selline mulle tundubki.

Ohvrikivi "Elukivi", "Ellukivi"

Riiklik ajaloomälestis nr 10683. Ohvrikivi "Elukivi". Viru-Nigula v, Iila küla. Nõuk. ajal mälestis nr 1408.

Riiklik ajaloomälestiste register: www.muinas.ee

Ohwrikiwi Malla koolimajast 1/4 wersta [267 m!, tegemist peab olema eksitusega, kuna Malla kyla jääb mitu km W. Ka lähim end. Koolimaja Iilas jääb kaugemale.] hommiku poole, eesnimetatud Hiiehallika kohast mere poole minna, kus üks wäga suur kiwi on, keda Elukiwiks kutsutakse, mille peale wanaste ohwriandeid wiidi.
Jung III: 128 Viru-Nigula 34 (Aug. Krikmann, Malla kooliõpetaja).

Viru-Nigula Mallas näidatakse „elukivi“. Ustakse, et see kivi ohverdajale elu annab, kui „haigus ei ole surmaks loodud“.
Eisen 1920, lk. 77.

Iila kyla, Anton Mäe talust 400 m põhjas soos asub suur kivi Ellu kivi. Kivi on 4 nurgeline kõrge pank. NS sihis platoo 5,3 m, WO sihis 7,4 m, kõrge 3,5 m. Kivi on aukudeta. Rahvatraditsiooni järele saanud kivi nime sellest, et talvel tormise ilmaga Ellu nimeline naine olla kivi hakkanud mõõtma ja surnud. Kas kivile ka ohvrid viidud, sellest rahvasuu midagi ei tea.
AI 1932: 79.

Senes samas vallas ja kylas Iiemäe talu maa peal asub praegu suur kivi, tämä nimi on Ellu kivi. Eided teadasivad rääkida: vanast kui laps kasvuga kängus oli ja jalgu alle ei saand, kui änam ei aitand saunas harjaste votamine, ega lõilis aurutamine, pidi lapsega menema noore kuu ööse Ellu kivile. Seal pidi lapse panema vatsuli kivi pääle ja vihtlema kadakase vihaga. Siis oli laps akand kasvama ja kondima.
ERA II 216, 200 (1) 2<>

Ellukivi – suur kivimürakas Iila külas võsas. Ohvrikivi.
„Pärimuse järgi hakanud Vanapagan Vikkuri silda ehitama, kandes selleks põlles kive. Nähes Iila külas aknas tuld, tahtis selle pihta visata, kuid põllepael läks katki, kivi kukkus enne maha.
Nime sai kivi Ellu-nimelisest naisest, kes talvel tuisuga eksis ning hukkus kivi juures, kuna keegi tema appihüüete peale appi ei tulnud.“ (E.K., 72 a., Iila)
Elstrok 1994, lk 194.

Nii Sind ootan.

Täna, pärast seda, kui ema arvas, et sitaks türanahhuiputsihea mõte oleks mind "jalutama" saata, vedelesin lumisel teel valudes. Mõtlesin, "Those painkillers you gave me didn't do shiiit!" Kirsten Dunsti hääle ja tooniga nagu Eternal Sunshine of the Spotless Mindis analoogse lause korral. Mõtlesin, kuidas Karl või keegi muu autoriteetne inimene avaldas oma alternatiivi suitsiidile: viska kõik reeglid tuulde ja proovi näiteks hääletada Poola. Praegu kõlab see eriti irooniline. Poola ju. Aga. Ma suutsin vaevu sealtki üles saada, kuidas ma maanteenigi jõuaks ja kas ma ei niheleks terve tee ebamugaval autoistmel, pisarad silmist immitsemas?
Ema saatis mu sellele piinaretkele, et aitaksin vanatädil telefonist sõnumit lugeda.
Ma lihtsalt olen vait. Kõik suudavad mind niigi märatsemas ja karjumas ette kujutada.
Seal sain järjekordse "SELGROOS KOHE?!!"
Good news travels fast... Kust, jumal küll, niiiii kiiresti see temani jõudis? Vastik.
Tegin sellest kasspallist pilti. Umbes 2000 pilti, mis kõik jäid ühesugused, kuigi olid erinevate nurkade alt. Pall, noh. Püüdsin ta siis toore jõu ja lõikava kavalusega kinni ja tegin vägisi pilti. Kui keegi seda kassi endale ei võta, söön ma ta ise toorelt ära!
Nii armas ju :)

Ok, ma lähen tagasi põrandale nutma. Keegi võiks mind lihtsalt kallistada ja öelda, et valu ja kõik paha läheb üle.

Swine-fucking-flu.

PEAAAAB Eestisse ronima! Eile ma veel naersin, kui üks ütles, et ei saa meile külla tulla, kui ma haigena kodus olen. Nagu mul oleks ilgelt seagripp. Seejärel rääkisin klassiõega, kes ütles, et ma no fucking way kooli läheks. Oook. Siis hakkas minu fantaasia ka tööle: kui minu kronutatud ja praegugi omadega läbi organism saaks räpase ja koleda seagripi... sureks ma vist ära :)

Ema hoiab mind hullult. Tegi mulle leibu ja saiu nagu siis, kui olime pisikesed, kujundite ja värkidega.

Oh, come on. ON.

Hommikul astub Udo mu tuppa ja kostuvad 2 heli, müra. Call it whatever you want. Nende vahel on segadusvaikus, muide.

1. Klirr! (Selline pudel-lendab-vastu-kiviseina klirr)
   
2. Viva La Revolution! (Minu kõva selge häälega)
   

Pimedas suudan vist ainult mina selles toas orienteeruda - kõik teised ajavad selle lambi kildudeks.See kõlas nii mässult, et ma ei suuda vait olla :P
Naerab. Ta on nii kihvt.

Hiljem lähen alla, et teadvustada vanemaid arsti loast puududa. Isa ei ütle midagi, aga emal on hea meel. Läheb loooooooooooooooooosiiiiiiiiiiii! Luba iseenesest ei olnud puudu!-puudu!, aga ta küsis mult, kas mul oleks vaja puududa ka, kui keka vabastust kirjutas. Naersin selle peale. Tõlgendas õigesti: kellel in the world on aega puududa.
Aga, teate, täna ma leidsin selle aja :)

Valuvaigistid töötavad hästi.Ma võiksin hakata nabatantsijaks, a chorus line'i tantsijaks ja väänata ennast igat pidi, kui enne ei saanud valus käes kummardudagi. Mõnusrõõmus.
OK, let's do the whole combination facin' away from the mirror! From the top! A five! Six! Seven! Eight!
Mulle meeldib see vuntsidega mees ja kuidas ta alguses liigutusi ette loeb. Siinkohal soovitan vaadata Land of the Lost'i.

Amoksiklav&Diclac

Hommikul saab issit kallistada :D

Veel enne tunde ilmub mu ette klassiõde, kelle ema on mu perearst. Ütleb, et ma suval ajal hüppaks arsti juurest läbi. Sobitan selleks eesti keele tunni. Halb ja närune on olla.
Räägib, kuidas liigesepõletik ei ole ainult põlvedes etc.
Ei pea olema geenius, et ära tabada, kuhu ta triivib.
Selgroolülide liigeste põletik. Aga see pole kõik. Igasugu asjad mu sees on põletikulised.
Valuvaigistid ja antibiootikumid.

Eile öösel lisasin siia hits ja flag counteri. Seoses õnnetu juhusega? ei saa ma kuskilt näha oma followere. Kui neid ongi. Neli tuleb ikka ära. Tänan Teid kõiki. Huvitab, palju siin käiakse ja kust. Päris äge on saada esimese ööpäevaga üle saja hitsi :)
Lisage endale ka see. See on kihvt.

HAPPY FATHERS' DAY!

I have only one photo with only me and my father. This is it. I took it secretly a month and a half ago. Hiilisin ehituse II korrusel ta kohale, kui ta esimesel laudu õigeks lõikas; tegin pildi. Hoidsin tagasi õnneminestust ja hiljem naeratasin üksinda arvuti taga.

Tal on homme sünnipäev. Skorpionid on müstika.

Matching socks are for the weak.

Fuck yeah LUMI!

Vaba laupäev võimaldab absoluutselt kõike, soosib lausa.

• Tšillin perega
• Istutan ahvileivapuid ja aaloesid ümber. For the thrill of it
• Käime poes (poodlemine Grossis on siinkohal küll paljugi nagu eilne arstivastuvõtt: minu poolt on kõik nõuded eeskujulikult täidetud, aga teenindav sektor ei suuda kuidagi mu esmaseid vajadusi rahuldada; whta's more nad ei mõista isegi seda, mida tahavad või ühel ning teisel juhul tegema peaks. Muidugi nõuavad ka kasutut ootamist)
• Teen pilte (telefoni ja Karli MINOLTA DYNAX 303 SI-ga) kodu juures, paar vanatädi kassidest

ÄRA ANDA I SEPTEMBRIL SÜNDINUD HALLMUST PEHME PIKAKARVALINE PLIKATIRTS-KASSIPOEG!!! Andke teada, sest kuu lõpus jääb ta metsa alla elama, kus rebased ta puruks rebivad :)
Ma katsun tast varsti paremad pildid saada, sest tol hetkel oli meil kiire :S
Häääästi armas ja sõbralik karvapall on. Ma näeksin kasvõi isiklikult vaeva, et ta kuhugi maailma otsa toredasse perre saaks :)

MIDA TE SIIN TEETE?! MINGE ÕUE LUMME MÄNGIMA!

Minu lemmikreede.

Päevaga muutus ilm talumatuks. Nagu kõva õhk suruks end läbi naha mu kontidesse. Ja sõidaks nende sees üles-alla. Pisike vend kallistab mind, et soe oleks. Ronime teki alla. Magame hommikuni. Pole häiritud faktist, et saan täna kindla 2 ajaloos. Eesti vabariikluse saavutamine? Ei ole kindel selleski. Tõenäosuses alustame kombinatoorikaga. Täiesti mõnus tund :)
Lahkun koolist, et jõuda arstile õigeks ajaks - 12:45. Endine eesti keele õpetaja trügib koledalt ette. Mõrd. Naeratan. Täistunnil pääsen löögile. Saadab kohe proove tegema ja ütleb, et pärast jälle ukse taha jääksin.
Tehtud.
Jään.
Möödub pool tundi. Ei soovi enam. Panen uue aja järgmise nädala samale ajale. Saan koju oma tädipojaga. Selliste inimestega sõites tekib küll soov osata autoga sõita, load ära teha ja omale lahe auto soetada.
Kõige kallimasse kohta jõudnud, leian molberti peale tekkinud riidekuhja otsast kirja emmelt. Toa kõrgemad kohad on täis riidemägesid, põrand on puhas. Mul oli selline kerge floordrobe going on. Tuppa on ilmunud ka terve hunnik riidepuid. Helekollased.
Oijah, miks tahakski keegi siit kuhugi minna, is above me.

Rutiin hammustab kõvasti.

Kell 2 öösel olen kaotanud kõik lootuse maailmas. Ma ütlesin, et kolmapäeval murrab kool maha ja nii ongi.

Nagu Zweigi ühes novellis. Kui vedeled vihma käes pargipingil, kaotanud kõik, üksinda, ei looda ega hooli, tuleb keegi: Login ennast msni sisse. Seda pole kauaaaaaa juhtunud. Saan päästetud. Ta ka. Maailm vist tahab, et inimesel oleks, mille eest vireleda ja võidelda.
~3:40 olen liiga väsinud, et jätkata vestlust, kuigi vaimu ja soovi on. Olen nii muretu ja rahul, et ei pane riideid ega õpikuid valmis. Magan õnnelikku und.

"Elllu!"
"Mmm-mm-mmida?..."
Isa hüüab mind. 7:3o on kellaaeg, kui perekond Mumm tööle ja kooli läheb. Ja see on praegu. Mina olen aga oma kunstnikupükstes, uni silmas. Ja midagi pole ette valmistanud. Mind ei valda soov juukseid kiskuda, karjuda, nutta ega paanitseda. Olen ööst veel õnnelik. Soovitan Udol edasi öelda, et lähen bussiga. Võidaksin 15 minti kodus olemist, aga peaksin kõndima, mida olematu tervis ei soosi. Seega teen, mida iga terve mõistusega gümnaasiumi õpilane peaks sellises olukorras tegema.
Udo tuleb tagasi. Paneb tule põlema. Magan nagu kott voodi peal. Ärkan, aga feigin veel magamist. Classic! :D
Ajab üles, käsib riide panna ja viib autoga kooli. Kurat.

Järgneb terve hunnik jura KKKs.

Raudmees käsib arvuti sulgudesse panna.
Sõbrapilt Paadiga.
Katsed Danaga.

Jään bussist maha, ootan tunni, jalutan megavaludes 3 kilti koju. Homseks on õnneks arsti juurde aeg kinni pandud.
Eelmisel korral (aasta tagasi) anti mulle gigasuurtes kogustes valuvaigisteid ja unustasin, et midagi oli valesti. Ravi ei toimunud. Ma ei taha seekord valuvaigisteid. Lihtsalt terveks.

Tasuta raamatud blogijatele!

Jälle on võimalus tasuta kraami saada. Kui sul on aktiivselt toimiv blogi ja sa tahad raamatut , siis tee nii:

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

1. 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler: http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded
2. Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”:http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0
3. Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”:http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0
4. Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded
5. Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab:www.petroneprint.ee

Reeglid:

* Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
* Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
* Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
* Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
* Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).
Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

* Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
* Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
* Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
* Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
* Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
* Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
* Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
* Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
* Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
* Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
* Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
* Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
* daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
* Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
* Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
* Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
* Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Bärenjude!

Eli Roth on mees, kes seisab valvel nagu DL, taob stiilselt sisse natsi-kolpasid, laseb ennast kutsuda bear jew'ks, lendab õhku, kannab imeseksikalt välja smokingu, tulistab ribadeks Hitleri, tutvustab teda oma vanematele ja on jaganud temaga ka treilerit, on nii tark. Ja midagi oli veel... ;)
Ma ei saa kuidagi Inglorious Basterdsit peast. 10/10 film.

II veerand on alanud nagu hoora hommik. Juba 3 kolme. Vene keel, ajalugu ja Stepihunt No mis sa teed.

Joonistamine ega kirjutamine pole ka peal. No, eriti. Mmm, midagi pole.
Peale paari taandaarengulise nähtuse ehk: punastamine IGAS situatsioonis, liit- ja suvasõnades kaashäälikute ära vahetamine (näiteks Jaabuk Kreem, no wtf! Muide, olen hakanud märkama reeglipärasust. Kui sellest teadusliku artikli kirjutan, annan teada), inglise keele oskuse kadumine jaaaa-
last but certainly not least: põhjendamatud tasakaaluhäired ja ÕUUUUDNE valu parema jala närvides. Kogu koiva pikkuses.

Elu on siiski ilus :)

1oopunktine kirjand, here I come.

Kas keegi peale Vaiklandi ootab ka kooli?
Keegi?
Keegigi?

Nope. Polegi tähtis, sest paar järgnevat päeva ei mõtle õpilane koolile, ta tunneb ahelaid, aga vabat ja muretut vaimu neil esimestel päevadel kool ei murra. See on umbes kolmapäeva teema...

Erinevad tripid sel nädalal on mind jällegi arendanud.
Viski on sitt, alkohol-suits üldiselt mõttetud. Külm ilm paha. Sõbrad küsitava väärtusega.
AGA teed otsivad neegrid, raha, rongid, öö, Sci-Fi, õed-vennad-nõbud, Tarantino filmid, kokporn, filosoofiat jagavad tudengid, Tallinn, töö ja joonistamine ja naer on jätkuvalt mu lemmikud.

Beebihea uudis on ka. Karl sai mulle patakad, mis sobivad ühele filmiga fotokale. I'm excited. Nüüd lihtsalt pole vaja koolil alata, et ma saaksin sellega mängida.

Täna öösel peavad valmima 1oopunktine kirjand ja entusiasm räpase haridusasutuse suhtes.

Muide, pro, et Anis alles jäi. Mulle meeldib ta riietus(e värvivalik). Ja laulab ka mõnusalt.