Minu botaanikaaed

Vaatame filme, panen päeva viimased pildid arvuti ja liigun magama. Aga ei jää. Korraks isegi mitte. Kuuest seitsmeni valmib ja läbib esimese faasi imeline plaan: arvan, et kõik kaktused-aaloed aknalaualt tuleks viia õue mingi kõrgema aluse peale. Koht peaks loomulikult salajane olema. Tõeline peidukas. Kandidaate, mis ühel ja/või teisel põhjusel ei sobi, on erinevaid: liivakast, kiviaed, venna torn, katus, ammukadunud ehitused. Meenub creepy luuk kuuri kõrval! Ma mõtlesin alati, et seal all tunnelid ja inimesed või loomad. Sihuke luuk nagu tänavatelgi on. Ümmargune ja rauast. Lahti annaks ikka koukida. Tahan potid selle peale panna suveks. Vaatan koha üle. Ei tee nõgestest välja. Too excited. Vean taimed megasalaja ja õhinas trepist kahekaupa alla. Siis koridoriustest samamoodi õue murule, murult kuuri, kuuri sees veel mitu peatust. Ise jumalast rahul. Õues kuuri kõrval saan kõrvetada ja kukun mega rääbakalt. Potid kukuvad puuvirna peale. Korduvalt. UUS PLAAN: Teen botaanikaaia puuvirnale. Jess! Et rohkem taimi tunduks, tõstan laiali. Kougin käega pehkind puusse potile augu. Kõik läheb nii hästi, naeran ja rõõmustan. Perfect. Tegelen paigaldamisega tunnikese. Tuppa puhkama. Vedelen natuke aega, unistan jne. Vaatan digikast pilte ja saan aru, et see on kõige kasutum tegu üldse. Esiteks, võttis see mõttetult kaua aega, sest läksin hullu kaarega läbi kuuri. Teiseks, taimed ei tohi nii intensiivse päikesevalguse käes olla ja ma pean nad ära liigutama. Kolmandaks, ma olen üüberläbi. Neljandaks, miks üldse?