Kick-you-in-the-crotch-and-spit-on-your-neck-FANTASTIC!

Kuigi olen koduarestis ja on vaheaeg, ärkan vara, et Kadrina minna. Tõmblen voodis - plaanin ärgata. Tuleb emme. Annab raha pesu eest maksmiseks ja 20.- niisama. Nagu preemiaks? Panen imekiiresti riide. Tahan minna Pantsi tuppa vihmavarju järgi, aga ei soovi teda segada. Leian maast Select'i. Sirvin seda voodis. Kaasas mingi meigi etc ajakiri. Tahan sealt ühte krohvi. Mul on selline juba korra olnud... Väääga hea. Õnneks tuleb Pants siia ja võtab mu papud ära. Kasutan võimalust ja raban vihmavarju. Võtan riidekotid ja viin autosse. Olen närviline. Kardan terve sõidu, et issi tahab äkki midagi küsida või öelda, aga kui ma metsa vahin, ei märka ma seda kohe. See ei oleks hea. Mulle helistati ju nädala eest pangast - esmaspäeval hävitatakse mu pangakaart, sest ma pole sellele järgi läinud. Nice going: ma o l e n sellel järgi käinud, aga olen nii pisike, et minu kohalolek ei loe sittagi. Issiga koos pean. Või ta üksinda ...aga ma pole viimasel ajal seda issile maininudki. FUCK! Olen failure. Lähen Kadrinas maha. Ootan. Jalutan lasteaias ringi. Kahju, et karusselle enam pole :( Vean asjad, kuhu vaja, maksan raha ja before I know it olen õues ja ei tea, kuhu minna ja mida teha. Kell on ju alles 8. Lähen Elerini juurde? Ei. Magab. Poodi? Ei. Kinni. Kotib, lähen jalgsi koju. Kõik on hästi. Tulen netti. Kell 12 pean Kadrinas tagasi olema. Panen 11ks äratuse. Jään magama. Kuulen muusikat, aga magan edasi. Emme äratab, magan edasi. ~12:48 ajab emme mu lõplikult üles. Karjun ta peale (feel like shit after that), võtan ratta ja lähen ära. Jätan Ene juurde. Jalutan läbi alevi. Vihma sajab. Mu kann on märg. Päris suva. Surun riided 3 kotti (eeldatud 2 asemel). Kinda pisses me off, sest ma pean selle kräpi rattaga koju viima. Jesus! Wow. Veab mul. Lasteaia väravatest on juba raske välja jõuda. Läbi alevi pean siiski paremini vastu kui edaspidi. Riputan Ene juures need õelad kotid ratta külge. Frustration lööb esimest korda välja. Tõstan jala üle ratta ja kardan, et ma jään auto alla. Õige varsti tahan auto alla jääda. Ütlen endamisi vaikselt:"Vihkan seda! Vihkan seda! Vihkan seda! Vihkan seda..." Tahan tappa. Nende kottide näol oleks mu rattal nagu purjed, mis ei lase edasi liikuda, aga viltu tee peale, et ma surma saaksin. Tundub, et seda siiski ei juhtu. Vihma sajab ja ühtegi teist inimest nii jama ilmaga lihtsalt väljas ei ole. Mölisen ja karjun juba valimatult. Umbes nii nagu see paha poiss Klassis karjub: "Keri perrrsssssse!" Pisut enne kui ta sellele poisile jalaga kõhtu tõmbab. Viskan ratta keset teed maha ja peksan seda jalaga. Jäin seisma. Meenub, kust ma ratta sain. Mõttepaus. Tõmban kõige koledamale punase ja kuldsega kotile jalaga. Näitan ühele koerale labakinnastega 200 meetri kaugusele fucki. Lahe. Ropendan. Tuul on nii tugev. Võtan ratta ja sõidan päris pikalt. Occasional karjumine on, aga vähemalt ma ei vägivallatse. Jõuan juba asulast päris kaugele. Olen Välli mäel keset põlde. Uus breakdown. Viskan ratta ja vastikud kompsud maha ja kõnnin minema. Vahin metsa ja mõtlen elu üle järele. Plaanin emme peale kodus karjuda ja kohe pärast kodust ära kolimist suitsetama hakata. Mitte kunagi lapsi saada. Või neid emme eest peita. Olen vihane. Tahan peksta. Jään seisma. Nagu hea ori peabki, rooman tagasi ratta juurde ja sleivin koduni. Otsustan, et ausõna ei meenuta enam häid asju, mis teised mulle KUNAGI teinud on, et õigustada neid minu ärakasutamisel. Rumal inimene. Jõuan koju. Sancho kardab mind. Mul on kahju. Söön. Emme magab. Ma ei ütle midagi, kui ta ärkab, sest kui ma vait olen, siis on nagu kõik oleks saanud, mis tahtsid.

Vaheaeg ei võiks kunagi lõppeda.