Eile tõi Lipi-Lapi oma ammusurnud lastele hiire.
Hiir oli elus. Jooksis mööda tuba ringi. Riidekortsudesse ja voodi alla. Püüdsin ta seebikarbiga kinni. Panin purki ja narrisin Lipi-Lapit.
Õhtu läks edasi ja ma hoidsin hiirt juba peos ja vahtisin talle näkku. See hüppas mu peost välja ja uuesti voodi alla. Tõin solvunult Lipi-Lapi, et see ta ära sööks. Karistuseks põgenemise eest.
Feilis jälle. Püüdsin paljakäsi hiire kinni. Panin nimeks Blitzkrieg.
Valasin suurest purgist õlivärvid kummutisahtli ja Blitz sai omale kodu.
Kõik oli fun&games, kui ma magam läksin.
Hommikupoole öösel leiab Lipster, et ilgelt hea mõte on peeglilauale hüpata ja Blitzkrieg ära süüa. Tõusen istukile, kontrollin purki. Loodan, et Blitz sai jooksu ja pööran magama.
Hommikul räägib ema, et Lipi-Lapi on ikka tragi küll: hommikul juba kuue ajal mängis hiire pooliku laibaga.
Nõme.
su jutud on AWESOMID, paat - parima blogi aastatiitel on minupoolt jagatud, SULLE
ReplyDeletehttp://photos.vaxlan.net/d/27405-2/Blitzkrieg+Kittens.jpg
ReplyDeletemust huumor
umbes sama valus nali nagu ühes teatavas vallavalitsuses kogu aeg tehakse :(
ReplyDeleteAitäh, Paat.
ReplyDeleteHea anonüümne, ma paningi välgusõja järgi nime, ta nii ei tahtnud mu käes olla ja hüppas välgukiirusel minema :)
Armas pilt :P
Oh, Susanna, ma tahan Su päästa. Ehk mõni ülemus tahab puhkust ;)
uuh, Ellu eluke, mõtted ja ütlemised, sellest ei tüdine iial :D
ReplyDelete