Ärkan, võimlen, pesen hambad, saan kahelt vennalt I'm-staaarvin' ja ellu-ma-olen-niiii-näljane. Kusi. Hammustan saiatükki, kui tuleb pähe geniaalne idee: Perekond! Täna teen mina süüa. Keedetud kartulid ja vorstikaste. Ma lihtsalt ei oska peaaegu midagi süüa teha. Vaatan varud üle, koostan nimekirja. See elamise värk on mõnus. Loomulikult oleksin võinud ka kooliajal süüa teha, aga selleks polnud kunagi väga vajadust. Katsun kõigi võõraste sissehelistanud numbrite hulgast leida klassijuhataja oma. Vabandan uuesti, kui segasin. Umbes 4 inimest said awkwardi oih-ma-helistasin-VIST-valele-numbrile. Odav :D
Saan teada, et võingi õpinguraamatule järgi minna ja ainult Saaren peab vene keele sisse kirjutama. Käime poes, ostame valuvaigisteid issile ja siis on TO THE SCHOOL HOUSE! Ütleks, et never again, aga pean augustis autokooli eksami tegema. Ma teen vist venitamises mingi kooli rekordi :D Koduteel juhin mina. That's a step. Ma olen üldse nii üdini tubli täna. Tegelt iga päeva pärast seda, kui Saaren mu megaselt ära omas ja mul vene keeles käskis jutustada, kuidas ma pole midagi väärt.
Õpinguraamatus on natuke lahedaid asju ka.
No comments:
Post a Comment