Teen omale internetipõhist kultuuriprogrammi. Et mitte öelda "vahin samu ja erinevaid venekeelseid muusikavideosid". Üks osa Dexterit ka. Joon kohvi. Infarktikas. Awesome.
Akna taga tõmbab tähelepanu sahk. Vahin seda nagu suurte silmadega plikatirts karnevalil. Tahan õue. Lume sees roomata. Fuck off, Ellu! :D Obviously olen ma need asjad kirjutamiseks hetkeks ära teinud a.k.a. praegu kirjutades olengi käinud õues ja tuppa tagasi tulnud. Ja nüüd.... JA NÜÜÜÜÜD! Tahan ma uuesti õue. Okei, ignome seda tunnet ja jääme rahulikuks ja kirjutame blogi edasi. Kuhu ma jäin? Nii. Panen hunniku soojemat asja peale, päiksekad ette
ja lumepallisuppi pildistama.
Täna ei olegi halvatud hirmust, et võin kukkuda. Aju paraneb selles mõttes. Jess!
Veel aju paranemisest. Mul oli vanasti sihuke reegel, et ma PIDIN päevas ainult ühe postituse tegema. Ja pildid, mis ma postitasin, võisid olla ainult samal päeval tehtud. Läksin odavalt närvi, kui ma sain arvuti mingi 23:56, aga olin päeval midagi megaawesome'i teinud ja seda n.ö salvestada tahtnud. Siis ma lihtsalt ei saanud seda postitada. Kui ebakindel peaks üks inimene selleks olema? Praegu ma saan sellest põhimõtteliselt aru, aga miks tekitada endale väljamõeldud kasutute reeglitega stressi ja enda peale vihaseks saada ja ennast karistada ja piinata mingisuguse süütundega??? Kindlasti ei pea ma silmas seda, et karju parem teiste peale, vaid... miks üldse luua selline probleem?
Lahe on kasvada ja areneda ja ennast analüüsida, seega kõik on hästi. Point on siis selles, et loen hästi palju raamatuid enesearendamise jne kohta ja need on superpraktilised. Praegu on pooleli näiteks Kvaliteediga Naine. Veel on üldiselt nii olnud, et kui ma oma tuppa astun, võin täpselt öelda, mida on seal liigutatud, kui ära olen käinud. Nüüd suudaks vist ka. Nüüd ma lihtsalt ei lähe sellest nii kettasse. Ei hakka süüdlast otsima, kui ehetekarbi äär ei ole täpselt paralleelselt peeglilaua servaga. Väga palju lihtsam, nauditavam ja mõnusam on nii elada. Ma ei suutnud inimeste järgi oodata. Ei suutnud normaalselt vestelda. Ignosin. Solvusin. Enam mitte. Nüüd olen tubli ja tugev ja rõõmus. Täis ambitsioone ja eesmärke. Uskumatu, et kunagi oleksin sellest kõigest lahti lasknud. Hoidke oma lähedasi, palun :) Ja ennast.
No comments:
Post a Comment