Mul on maailma parim pere maailmas.

Brasiillase veri...Rahulolu test...Täna on positiivne päev. I'm hyper.

Iidoli ikoon.

Selgitaks ära küll, kuidas mina asja mõistan...
...see tegu rikuks ära võimaluse vääralt tõlgendada.
Loobun.

Don't need a whore?

Näen huvitavat unenägu. Ahistav ja paha, aga küll ma ka kunagi lucid dreaminguni jõuan. Täna oleks võinud see olla küll. Kell on pool seitse hommikul ja ma pole oma voodis. Olen nii-öelda külasliste toas (tavaline omanikuta tuba, milles on megasuur riidekapp, tuhat riiulit riietele-raamatutele, kirjutuslaud ja voodi, kuhu pistame inimesi, kes meile millegipärast külla tahavad/tulevad. Siban oma korrusele. Panen koolikoti kokku. Selgituseks: jäin jälle kuuepaiku magama... 12 tundi. Riided. Seda märkan küll alles perearsti juures, aga mul on kõik riided selga juhtunud musta värvi(peale ühe patsikummi ja ühe kinda... teist samasugust ei leia päris hästi üles). Koolis hängin esimese vaba tunni M-Liga. Tühja. Füüsikas räägin Laksoniga. Ma ei saa tast üldse aru. Ma saan füüsikast ka rohkem aru. Vähemalt tänasest teemast. Teen kõikjal kaasa ja olen hea. Muidugi välja arvatud räpane matemaatika, mille ajal teen Paadile Kuritöö ja karistuse ülesande ära. Polegi kindel, kas olen nõnda juba uhkustanud, aga sain terve oma tuupur-klassi peale kõige parema töö. Puhta viie. Puudun põhjusega kahest viimasest ajaloost: lähen Paadi juurde hetkeks ja sealt edasi perearsti juurde. Psühholoogi-mõrrale on ju vaja saatekirja. Eeldasin, et nad ei räägi muga sellest midagi, aga üsna pea selgub, et mind tuleb saata hoopiski psühhiaatri juurde ja veel Tartusse üsna hirmutava arsti juurde. Temast ärme täna veel räägi. Vähemalt on Tartu asja. Lemmik on muidu see, mis mu saatekirjale pannakse: õpiraskused ja suhteprobleemid. Mulle meeldib, et see naine, kes neid kirjutab, ütleb, et näeb, et need ei ole põhjused, miks ma seal olen. Õpiraskused vähemalt kindlasti mitte. Aga midagi peab ta ju kirjutama. Naeratan talle, sest tean seda isegi. Ta lisab veel, et olen ilus ja kuuldes jaad küsimusele "Kas isal ikka töö on?", ütleb, et ma ei peaks millegi üle muretsema. See pahandab mind, aga ta on veel mu silmis hea. Sõidan Rakverre.

I've seen this room and I've walked this floor.

Küsib: "Kuidas läinud on?"

"Hästi."
"Kas ongi hästi või vastad ainult mulle nii?"
Vastan, et ongi hästi läinud. (Ei hakka vaidlema, et minu meelest läks mul juba enne seda hästi, kui mind siia aeti.) Olen vait.
Ütleb mulle, et näen välja nagu kogu maailma raskused oleksid mu õlgadel.
Vaatan metallringi, mis garderoobist antakse. 17le on 81 peale kleebitud. Tundub kummalisena. Mingi vihje? Naera(ta)n endamisi.
Ta üritab muga rääkida,
aga ma ei suuda tervenisti jälgida. Räägin talle midagi sellest, kuidas käisin 55 minutit tagasi saatekirja toomas.
Küsib mu haiguste kohta. Blokin.
Ta vist solvub,
kuigi ma seda veel ei märka.
Ajab paska, et tal on vaja teada mu haiguste kohta.
Nüüd mõistan, et ta on solvunud.
Räägib, et tal on täiesti suva, kes praegu ta diivanil istub.
Vastan, et sellisel juhul ma ei kavatsegi talle enda isiklikest asjadest rääkida.
Tundub nagu ta ei saaks mu mõttest aru.
Arutame veel seda asja paari lausega, aga teineteisest täiesti mööda.
Küsin, kas ma pean selle korra eest ka maksma.
"Jah"
Tõusen püsti, otsin 50 eeku. Panen talle selle lauale.
Räägib: "balshdfarncsadnablablablablauhsMUL ON SUVAeaflcksjdfblaaaanlablablaaaaaaaabla..."
"OKEI TSAU!"
Olen viimase üle tõeliselt uhke.
Ma ei olnud ta juures kümmet minutitki.

Toon pangakaarti ära. Käin poes. Kardan, et äkki ma olengi hull ja varastan poest suvalt asju enda teadmata. Kardan läbi poe uste minna. Jalutan tänaval. Küsin suvalistelt vanameestelt teed. Üritan leida Rakvere Haiglat, et vanaema näha ja emme&Pantsiga kokku saada. Vanaema on nii rõõmus. Ütleb, et näen nii kena välja, nagu oleksin moeajakirjast välja võetud. Naeran. Siin on imetore. Näen seda naist, kes oma üht pakitud kilekotti lappab. Ta meeldib mulle väga. Ta juuksed paksud ja hõbevalged.

There's no place like home.
Kuigi mu tuju on täiesti peast haige ja olen halb ka inimeste vastu, kellele ma selline ei taha olla. Ärritun&ehmatan nii mõttetuste peale.

Härgade stseen, saate isegi aru...

Homseks ennustan koledat päeva: õppealajuhatajaga on appointment. Huvitav küll... kas lendan välja? Siiski vist mitte... after all... they're pussies.

Selline asi ka... vanaema räägib juba paremini, aga mõned sõna ei tule ikkagi meelde.Annnd... tuleb välja, et Vaike Truupõld on surnud.


All you have to do is...

SAVE THE WORLD!

High hopes.

Nagu laulus. Murrab lausa maha.

Paat saab Umi, M-L Che kõrvakad.

Saan tagasi kirjandi. See on siis esimene? pärast vanaisa surma. Sellest saab varsti aasta... ja iga kuu on tegelikult pidanud ühe tegema. Kooli on huvitav koht. Vaadates, et olin närvivapustuse äärele viidud ja ei jõudnud teemasse väga süvenedagi (mitte vähemalt nii, nagu ma seda tahtsin), on 89 punkti tore saavutus. Teised saavad vaeva nähes sama vähe. VAIKMAA VÕIB OMA "KAS SA ARVAD, ET SA OLED ANDEKAS VÕI????!!" PERSE PISTA. Kolmapäevaks on järgmist vaja. Vastan Kuritööd ja karistust. Nõmedalt pinnapealne töö. Kodu meeldib. Toidavad mulle kana. Olen nüüdseks 4 päeva järjest kanu söönud (Slovakkia, Anu, kodu, kodu).... samas... kui nüüd meenutama hakata, siis Slovakkias sõin ma ka peaaegu ainult kana. Ka teistel päevadel. See selleks. Õpin inglise keele sõnu ja vara magama.

The Rolling Stones - Waiting On A Friend

Watching girls go passing by
It aint the latest thing
Im just standing in a doorway
Im just trying to make some sense
Out of these girls go passing by
The tales they tell of men
Im not waiting on a lady
Im just waiting on a friend

A smile relieves a heart that grieves
Remember what I said
Im not waiting on a lady
Im just waiting on a friend
Im just waiting on a friend

Dont need a whore
I dont need no booze
Dont need a virgin priest
But I need someone I can cry to
I need someone to protect
Making love and breaking hearts
It is a game for youth
But Im not waiting on a lady
Im just waiting on a friend

Home, sweet home.

Alustame algusest. Pärast kooli reedel saame imeväel koju, sest Deathtrap deathtrapitseb. Mul pole üldse asju koos. Tean, et Kulla, Raul ja Leevi tulevad meile ja Tallinna saamise pärast pole vaja muretseda. Pakin-pakin-pakin. Koju jõuavad ka Udo ja Karl. Olen hyper. Kõik on tore. Pole ju nii ammu Rauli näinud ja Karlist on ka haruldus saanud. Surun väljavalitud asjad ühte ilusasse rohelise ja pruuniga kotti, mis oli ehituselt megasuure käekoti ja spordikoti laps. Olen valmis. Kuigi mul on hea meel, teevad Kulla Ja Karl mind närviliseks. Esimene reisiga (küsib kaasaminevate asjade kohta nagu ei jagaks ma maast ega ilmast... jah), teine suskab küsimuse kooli kohta. Vaja? Veel Neeruti teedel aitame auto lumest välja ja edasi ongi juba Tallinn. Jääme ööseks Anu juurde. Ma ei tea, mis öösel toimub, aga mul oleks nagu peaegu võib olla selline tunne, et ma soovin Raulile sünnipäevaks õnne. ...laupäev. Sööme põrandal(t) hommikusünnipäevasööki. Jalutame poodi(Raul jääb oma tarkuses telekat vaatama - kahetsen, et sama otsust ei teinud). Ebamugav on Kullaga poes olla. Kummaline. Tundub, nagu tuleksin olukorraga veel isegi hästi toime. Kell ongi kuuele lähenemas, Balti jaama parklasse. Ootame hetke, saame koha taha ja reis võib alata. Muide... tutvun Rauli klassiõega. Ma ei teadnud, et ta tuleb. Kannatan. Alustan Kuritöö ja Karistuse lugemist. Valgas tõstetakse mind neist lahku ja pean istuma ülbe, iseka, hellitatud ja rumal-pealetükkiva 10aastase väikese tüdrukolendi kõrvale. Kui eelmainitud raamatut poleks kaasas, tuleks mäss. Loen-loen-loen. Magame. Ärgata on kange. ...pühapäev. Jõuame hotelli. Satel. Naeran. Siinsamas jõid Laksonid, Paadid ja Andreased absinti ja kadusid ööseks linna peale ära. Ilusad ajad. Jah... mida kõike seal ei juhtunud. Tagasi teemasse. Selgub, et Kalli (R-i klassiõde..) on üsnagi meelt lahutav. Saab kõigega läbi. Ka minuga. Laenutame lauad-suusad. Magama. Kell 7 on õgimine (nii iga päev). Sõit esimesele mäele. Üsnagi arvestatav mägi. Siinkohal mainin, et pole ~3 aastat lumelauaga sõitnud... ja siis oli ka mu esimene kord seda teha. On hea mõte minna Slovakkiasse end retsima... Ja seda ma ka teen. Kukun kohe. KOHE. Vean ennast suuremale künkale ja seal õpetab R mulle asja päris hästi selgeks. Enne päeva lõppu on kätest-jalgadest kõik välja võetud ja ma ei suuda liigutadagi. Voolan mäest alla ja bussi. Õhtul ei tee midagi. Seltskond on hea, aga mitte päris see. Tundub nõnda. Teisipäev. Lihased killivad. Jalutan niisama mäe ümbruses. Lähen bussi. Nilbitsen bussijuhtidega, vaatame 3 korda Twilighti poole peale. Kõige haigem on see, et ma nüüd tõesti tahan seda näha. Slovakkias on äärmiselt hea kakao. Loen. Kahtlen, kas on õige minusugusel käskida seda raamatut lugeda. Hotelli. Hangin suveniire. Tasuta (on ainult 2 suveniiri, mille eest olen maksnud. Nad pole esindatud ;D). Magame. Kolmapäev! See on mu lemmik (kui välja arvata kohutav imeilus unenägu, mida ma kogu südamest tõeseks pidasin). Lähen sõitma. Ülifun on. Ilm on selline, et mägi pannakse kohe-kohe kinni ja kõik lumi on täiesti pulber. Nii mõnus. Naeran ja sõidan. Jõuan mäest alla ja kella vaadates näen Paadilt vastamata kõne. Räägime. Nii. Moment hiljem. Bussis. ...meie reisijuht on vana perv. Kuulutab välja, et nüüd on poodiminek ja käsib kõigil osta siit rummi endale sitaks kaasa ja juua ennast kogu täiega putsi. Olen meeldivalt rabatud. See NOORTEreis on kuidagi vanuste jagamisega saadud... arvan. Sellest. Davai. Käime väljas söömas. Nüüd läheb heaks: bussijuht tõmbab ilma maksmata nahhet. Mina ja Raul peame selle kinni taguma & meid veetakse kuhugi paari, kus me endid rummist ja koolast täiesti segi joome. Raulile viidatakse kui The Pacemaker. Naeran. Samas... naeran kõige peale. Naeran nagu ma tavaliselt ei naera. (Tere. Vabandan siinkohal, et millegitõttu pärast Kuritöö ja Karistuse lugemist ei oska ma enam komasid panna. Häirib ja vihastab). Õnnelikuna? Muretuna! Jah! See see ongi. Vau... sest! kui mind lifti taritakse ja naeran, mõtlen samuti selle peale, mis mu hääles nii teisiti kõlab. Aga see selleks, ruttan liialt. Mingi imelik mees veab mu tantsima. Olen päriselt nõus. Ta surub oma paksu purjus kõhu mu vastu ja ma tahan ära. Ujun Rauli juurde. Ta on leti ääres. Segane täiesti. Mulle sobib. Ja meeldib. Ta on täis meelekindlust, pealetükkivust, ideid ja hakkamist. Lähme lauda ja räägime seal mingisugustega. Toimub veel igasugu värki, mille käigus ma peaaegu kõigi eestlastega seal baaris juttu saan rääkida. Keegi viib mu tantsima. Ta ei näe vana välja. Meie grupist. Ta tundub tark, mõistlik. Keskmise kehaehitusega. Ta ei näe tugev välja. Samas, ta äkki ei olegi.. mina olen lihtsalt väga nõrk. Jälle kisub ette! Jõuame selleni, et ta on kehalise õpetaja ja õppis KKKs. Saaren oli ta klassijuhataja. Oli tasse isegi armunud. Kogu selle väljaviskamise asja peale leiab ta, et minu väärtushinnangud on valed... kuigi ma ei rääkinud talle (hoolega jälgides) midagi sellest, mis mulle endale meeldib või mis tundeid need homod minus tekitasid. Esimest korda (aga kahjuks mitte viimast) tahan ära ja mõtlen, et siia reisile tulla oli vale. Ma ei tulnud ju selleks, et keegi võõras mind omaks. Tahan ära. Üritan minema kõnida. Ja oi sa fakk! kui tugev ta on. Teate kõiki neid võtteid, mis 10aastastele kuskil selgeks õpetatakse, et kui keegi poiss peaks sind kinni hoidma ja muud sellist? Well, kuigi täiesti kätte harjunud, ei saa ma isegi nendega ta juurest nahhet. Tõmbab lähemale ja lubab, et ei räägi sellest enam. Annan alla. Millalgi kuidagi selgub, et ta peab mind hulluks pidutsejaks, kes millestki ei hooli. Mis on ju tegelikult täiesti valesti mõistetud... Õnneks lõpeb laul ja pistan Rauli poole punuma. Taaskord. Ta on selle imeliku mehega, kes muga veel varem tantsis. Kurat. Raul on hea. Ta käitub nii peast haigelt, et see mees ei saa enam midagi aru. Raul ei ütle mulle mitte midagi muud, kui seda, et ma ainult temale silma vaataksin. ...et ma saavat aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Olen nõus. Lepib selle mehega kokku, et see võib muga tantsida, kui saab mu muusikat tunnetades, aga ise mujal istudes tantsima. Kuidagi nii. Kõige veidram on see, et Rauli pilgust oli aru saada, et millal ta tahab, et ma tantsin. Raul kallistab mind ja räägime ülipikalt, et me oleme täiesti nagu õde ja vend ja ei jäta teineteist kunagi. Kalli aeleb kuskil kohalikega. Toome ta ära. Ütleme teistele, et me paneme pillid kotti ja tuttu ära. Leiab aset seik, mida (austusest?) ei kirjelda, aga mul on võidukas olla, sest, jah, kuigi täiesti purjus, rääkis selle 10aastase põnni isa asju, mida ma lapseliku tagasi tegemise sooviga võiduks pean. Ei allu provokatsioonidele ja lähme kolmekesi hotelli. Toetun Kallile ja naeran. Raul kukub umi pudeli katki. Naljakas. Voodis räägin Kallile hommikusest unenäost ja pika loo. Ta ütleb mulle ainult: "Ütle, et sa armastad teda..." Teen frowni ja keeran magama. Neljapäev (ammusest ajast määratud orgia-päevaks meie grupi pensionäride poolt). Kõik on eilsest gigavässud ja ei jaksa. Kalli kui energizer-bunny tahab minna välja. Juhtub asju ja ma olen enda voodis ja soovin oma alanduse eest enda ees peitu magama jääda. Jep. Hommikul ei räägi kellegagi, magan veel ja loen raamatut. Õhtul on kõik jälle hea. Ka reedel ei lähe mäele. Saan M-Lile kõrvakad ja mõtlen väga tõsiselt sellele, kas ma lasen endale ühes megafancys piercing-studios ühe väikse... piste teha. HihIjhIhiHIHIii. dhslhgcndrhf.KOJUMINEK. jahslfdkja bcfb- Anu annab süüa, vaatame sci-fi'd ja lähme magama. Koju tulen 6:40 Tartu rongiga. Lähen Tapal 9sele bussile ja juba Pantsiga koju. IMELINE, ma armastan kodu. Ja reisi, kui kummaline see ka poleks!, ma ei kahetse.

JUUSTUEINE PALUN!

Millegipärast ei ole Yu-Gi-Oh'd. Kurat. Esimene tund on autosõit. Pole rahul tunniga, kuigi tegin kõik ise ja Ivo ei pidanud üldse midagi sundima. Siiski oleks paremini saanud. Füüsika. Mingi tund. Kirjandus. Teen kirjandit Kuritöö ja karistuse töö asemel. Räägin Paadile eilsest ülekohtust. Lähen Rakverre. Orienteerun kuidagi Põhja keskusesse. The Great Pilgrimage. Ostan juustuburgeri ja tavalise hamburgeri. Karrimajoneesi juurde ja lasen jalga. Neelan neid teel psühholoogi juurde. Sex, drugs, rock'n'roll & Hes. Ja elu on hea. Ekslen ja ei leia päris hästi üles, kuhu pean minema. Garderoobis on käik lahe. 9 minutit to spare. Kulub ka see kabineti otsinguil. Tuleb üks naine, kes näeb välja 45. Tema see ongi. Arvasin, et ta on keegi just lõpetanu. Kotib. Põrand.Kõrvalkabinetist tuleb vana mees, kes väljudes lööb käega. Tahan talt küsida, kas halvasti läks. Siiski vaatan talle lihtsalt silma. Tahan teda kallistada, sest ta on kõige siiram asi, mida ma viimasel ajal kohanud olen. Pärast vaatasin peeglisse - nägin välja ka nagu psühhopaat... ...olekski võinud teda lihtsalt kallistada. Ma ei näe teda enam kunagi. Lähen sisse. Ta küsib saatekirja. Ütlen, et mul pole seda, sest kui ta telefonis seda küsis ja ma eitavalt vastasin, polnud sellest midagi. Saan omada. Siinkohal mainin, et hommikul karjusid mu peale idiootkoristaja poes, kellele ei meeldinud, et ma ennast poe peeglist vaatasin ja idiootõpetaja, kes eeldab, et kõik õpilased ei ole pimedad nagu mina ja näevad lugeda, et 12. a, kes minu meelest on ka idioodid, teeb proovikirjandit. ...kuidagi kronutatud on olla. Lisaks veel kõik eilne. Kuulan psühholoogi inina ära ja hakkan välja jalutama, siis vedib mu tagasi. OTSUSTA ÄRA! Ütleb, et mu perearst on kindlasti nõus saatekirja hiljem väljastama. Kas ta nüüd ootab, et ma räägin temaga? Kõik on ebamugav ja ta ei mõista mind üldse. Räägin, et ma ise ei soovi seal olla ja ma teen seda selleks, et mind välja ei visataks. Ta räägib endast. Mind ei huvita, aga ei hakka vahele segama. Ja maksan selle eest 50 krroni. Ma oleks võinud selle eest hoopis Hesist veel midagi kaasa osta. Türa! Lähen minema. Helistan emale ja kurdan, et see psühholoog on paha. Tuleb välja, et Udol oli sama eit, kui käis. ...aga tal läks hästi. Kirjutan bussijaamas parmude kõrval kirjandit. Pean emmet ja Pantsi ootama. Pangas saan teada asju, mida ei taha teada. Olen löödud. Lähme vanaema juurde. Ta ei räägi ikka korralikult. Mulle meeldib tädi, kes ta palatis on. Passin teda terve aja. Ta juuksed on nii ilusad! Ja loeb terve aja kokku volditud kilekoti n.ö lehti. Algusest lõppu ja lõpuks algusesse. Neid on üldse 4... Tuleme koju.
Homme Tallinna ja laupäeval Slovakkiasse. Fuck. Olen nädal aega ära. EI TAHA MINNA.
Save me? :S

Karma?

So let me be the one.

Ärkan enne viit. Kössitan voodis. Lähen netti. Blog, Orkut, Gmail, 4chan, lulzchan, YouTube. Soovitan. Otsin veel joogaharjutusi hommikuks, sest eile pidin tegema joogast presentationi. Kunagi tegelesin sellega... Nüüd meenus kõik - tahan jälle. Inglise keel. Test on pikk. Pean enne valmimist minema maastikumäng-viktoriinile. Võistkonda sattusin õpetaja soovil. Mainis enne, et ta teab kedagi, kelle pealt teeniks võistkond vähemalt ühe lisapunkti. Ei saanud siis veel aru, aga kiriku ees seistes ülesannet "Nimeta Kadrina ümbruse kultuuriloolisi tegelasi, kes on viimase paari aasta jooksul manalateele läinud" lugedes mõistan kõike. Davai. Mu väärtus on tohutu? Meeskonnakaaslased on pöörfid ja ei lase sellel oma tuju rikkuda. Viimases check-pointis on näitus, kus ka mu tema esindatud on. Vene keeleks jõuan kooli tagasi. Meeldib. Joonistan M-Li peale. Ajalugu. Vahetund. Sosistan M-Lile, et üks noormees vihkab mind. Ei kuulnud, kes. Viitan peaga. Kui üksi jään, tuleb ta mu juurde ja ütleb: "Ma ei vihka Sind. ...kui sa seda ütlesid." Raske tunnistada, aga ta meeldib mulle oh-kui-väga. Naeratan nagu algklassi rumallaps ja ei oska midagi öelda. Tund on lõbus. Geo. Joonistan veel hääääästi palju M-Li peale. Kaasa ei tee. Kõik naeravad. Lahelahelahe on. Vabad! Hüppame kooli raamatukokku. Maskinäitus. Tore. Krõllid on lahedad. Ja Pokud. Veidermees ka. Lähen M-List pooleks garderoobis. Toon posti ja käin emme juurest läbi. Nägin võistluse ajal valla raamatukogus väljapanekut, mis mulle väääga meeldis. Lähen sinna tagasi. Kirjutan külalisteraamatusse. Siinkohal SOOVITAN SÜGAVALT KÕIGIL SINNA MINNA! Aega on 14. märtsini. See on lahe.Ma ei teadnudki, et raamatukogus nii lahe vaip on.Nende hiirte karvad on niiiiii pehmed ja siledad.

Käin veel rahvamajas, et ka seda näitust uuesti vaadata. II korruse fotonäituselt leian lumise pildi, mis on mu kodu juures tehtud. Änxa. X marks the spot.

Nädal veel. +´!"#&¤/%!!!