Home, sweet home.

Alustame algusest. Pärast kooli reedel saame imeväel koju, sest Deathtrap deathtrapitseb. Mul pole üldse asju koos. Tean, et Kulla, Raul ja Leevi tulevad meile ja Tallinna saamise pärast pole vaja muretseda. Pakin-pakin-pakin. Koju jõuavad ka Udo ja Karl. Olen hyper. Kõik on tore. Pole ju nii ammu Rauli näinud ja Karlist on ka haruldus saanud. Surun väljavalitud asjad ühte ilusasse rohelise ja pruuniga kotti, mis oli ehituselt megasuure käekoti ja spordikoti laps. Olen valmis. Kuigi mul on hea meel, teevad Kulla Ja Karl mind närviliseks. Esimene reisiga (küsib kaasaminevate asjade kohta nagu ei jagaks ma maast ega ilmast... jah), teine suskab küsimuse kooli kohta. Vaja? Veel Neeruti teedel aitame auto lumest välja ja edasi ongi juba Tallinn. Jääme ööseks Anu juurde. Ma ei tea, mis öösel toimub, aga mul oleks nagu peaegu võib olla selline tunne, et ma soovin Raulile sünnipäevaks õnne. ...laupäev. Sööme põrandal(t) hommikusünnipäevasööki. Jalutame poodi(Raul jääb oma tarkuses telekat vaatama - kahetsen, et sama otsust ei teinud). Ebamugav on Kullaga poes olla. Kummaline. Tundub, nagu tuleksin olukorraga veel isegi hästi toime. Kell ongi kuuele lähenemas, Balti jaama parklasse. Ootame hetke, saame koha taha ja reis võib alata. Muide... tutvun Rauli klassiõega. Ma ei teadnud, et ta tuleb. Kannatan. Alustan Kuritöö ja Karistuse lugemist. Valgas tõstetakse mind neist lahku ja pean istuma ülbe, iseka, hellitatud ja rumal-pealetükkiva 10aastase väikese tüdrukolendi kõrvale. Kui eelmainitud raamatut poleks kaasas, tuleks mäss. Loen-loen-loen. Magame. Ärgata on kange. ...pühapäev. Jõuame hotelli. Satel. Naeran. Siinsamas jõid Laksonid, Paadid ja Andreased absinti ja kadusid ööseks linna peale ära. Ilusad ajad. Jah... mida kõike seal ei juhtunud. Tagasi teemasse. Selgub, et Kalli (R-i klassiõde..) on üsnagi meelt lahutav. Saab kõigega läbi. Ka minuga. Laenutame lauad-suusad. Magama. Kell 7 on õgimine (nii iga päev). Sõit esimesele mäele. Üsnagi arvestatav mägi. Siinkohal mainin, et pole ~3 aastat lumelauaga sõitnud... ja siis oli ka mu esimene kord seda teha. On hea mõte minna Slovakkiasse end retsima... Ja seda ma ka teen. Kukun kohe. KOHE. Vean ennast suuremale künkale ja seal õpetab R mulle asja päris hästi selgeks. Enne päeva lõppu on kätest-jalgadest kõik välja võetud ja ma ei suuda liigutadagi. Voolan mäest alla ja bussi. Õhtul ei tee midagi. Seltskond on hea, aga mitte päris see. Tundub nõnda. Teisipäev. Lihased killivad. Jalutan niisama mäe ümbruses. Lähen bussi. Nilbitsen bussijuhtidega, vaatame 3 korda Twilighti poole peale. Kõige haigem on see, et ma nüüd tõesti tahan seda näha. Slovakkias on äärmiselt hea kakao. Loen. Kahtlen, kas on õige minusugusel käskida seda raamatut lugeda. Hotelli. Hangin suveniire. Tasuta (on ainult 2 suveniiri, mille eest olen maksnud. Nad pole esindatud ;D). Magame. Kolmapäev! See on mu lemmik (kui välja arvata kohutav imeilus unenägu, mida ma kogu südamest tõeseks pidasin). Lähen sõitma. Ülifun on. Ilm on selline, et mägi pannakse kohe-kohe kinni ja kõik lumi on täiesti pulber. Nii mõnus. Naeran ja sõidan. Jõuan mäest alla ja kella vaadates näen Paadilt vastamata kõne. Räägime. Nii. Moment hiljem. Bussis. ...meie reisijuht on vana perv. Kuulutab välja, et nüüd on poodiminek ja käsib kõigil osta siit rummi endale sitaks kaasa ja juua ennast kogu täiega putsi. Olen meeldivalt rabatud. See NOORTEreis on kuidagi vanuste jagamisega saadud... arvan. Sellest. Davai. Käime väljas söömas. Nüüd läheb heaks: bussijuht tõmbab ilma maksmata nahhet. Mina ja Raul peame selle kinni taguma & meid veetakse kuhugi paari, kus me endid rummist ja koolast täiesti segi joome. Raulile viidatakse kui The Pacemaker. Naeran. Samas... naeran kõige peale. Naeran nagu ma tavaliselt ei naera. (Tere. Vabandan siinkohal, et millegitõttu pärast Kuritöö ja Karistuse lugemist ei oska ma enam komasid panna. Häirib ja vihastab). Õnnelikuna? Muretuna! Jah! See see ongi. Vau... sest! kui mind lifti taritakse ja naeran, mõtlen samuti selle peale, mis mu hääles nii teisiti kõlab. Aga see selleks, ruttan liialt. Mingi imelik mees veab mu tantsima. Olen päriselt nõus. Ta surub oma paksu purjus kõhu mu vastu ja ma tahan ära. Ujun Rauli juurde. Ta on leti ääres. Segane täiesti. Mulle sobib. Ja meeldib. Ta on täis meelekindlust, pealetükkivust, ideid ja hakkamist. Lähme lauda ja räägime seal mingisugustega. Toimub veel igasugu värki, mille käigus ma peaaegu kõigi eestlastega seal baaris juttu saan rääkida. Keegi viib mu tantsima. Ta ei näe vana välja. Meie grupist. Ta tundub tark, mõistlik. Keskmise kehaehitusega. Ta ei näe tugev välja. Samas, ta äkki ei olegi.. mina olen lihtsalt väga nõrk. Jälle kisub ette! Jõuame selleni, et ta on kehalise õpetaja ja õppis KKKs. Saaren oli ta klassijuhataja. Oli tasse isegi armunud. Kogu selle väljaviskamise asja peale leiab ta, et minu väärtushinnangud on valed... kuigi ma ei rääkinud talle (hoolega jälgides) midagi sellest, mis mulle endale meeldib või mis tundeid need homod minus tekitasid. Esimest korda (aga kahjuks mitte viimast) tahan ära ja mõtlen, et siia reisile tulla oli vale. Ma ei tulnud ju selleks, et keegi võõras mind omaks. Tahan ära. Üritan minema kõnida. Ja oi sa fakk! kui tugev ta on. Teate kõiki neid võtteid, mis 10aastastele kuskil selgeks õpetatakse, et kui keegi poiss peaks sind kinni hoidma ja muud sellist? Well, kuigi täiesti kätte harjunud, ei saa ma isegi nendega ta juurest nahhet. Tõmbab lähemale ja lubab, et ei räägi sellest enam. Annan alla. Millalgi kuidagi selgub, et ta peab mind hulluks pidutsejaks, kes millestki ei hooli. Mis on ju tegelikult täiesti valesti mõistetud... Õnneks lõpeb laul ja pistan Rauli poole punuma. Taaskord. Ta on selle imeliku mehega, kes muga veel varem tantsis. Kurat. Raul on hea. Ta käitub nii peast haigelt, et see mees ei saa enam midagi aru. Raul ei ütle mulle mitte midagi muud, kui seda, et ma ainult temale silma vaataksin. ...et ma saavat aru, mida ta tahab, et ma teeksin. Olen nõus. Lepib selle mehega kokku, et see võib muga tantsida, kui saab mu muusikat tunnetades, aga ise mujal istudes tantsima. Kuidagi nii. Kõige veidram on see, et Rauli pilgust oli aru saada, et millal ta tahab, et ma tantsin. Raul kallistab mind ja räägime ülipikalt, et me oleme täiesti nagu õde ja vend ja ei jäta teineteist kunagi. Kalli aeleb kuskil kohalikega. Toome ta ära. Ütleme teistele, et me paneme pillid kotti ja tuttu ära. Leiab aset seik, mida (austusest?) ei kirjelda, aga mul on võidukas olla, sest, jah, kuigi täiesti purjus, rääkis selle 10aastase põnni isa asju, mida ma lapseliku tagasi tegemise sooviga võiduks pean. Ei allu provokatsioonidele ja lähme kolmekesi hotelli. Toetun Kallile ja naeran. Raul kukub umi pudeli katki. Naljakas. Voodis räägin Kallile hommikusest unenäost ja pika loo. Ta ütleb mulle ainult: "Ütle, et sa armastad teda..." Teen frowni ja keeran magama. Neljapäev (ammusest ajast määratud orgia-päevaks meie grupi pensionäride poolt). Kõik on eilsest gigavässud ja ei jaksa. Kalli kui energizer-bunny tahab minna välja. Juhtub asju ja ma olen enda voodis ja soovin oma alanduse eest enda ees peitu magama jääda. Jep. Hommikul ei räägi kellegagi, magan veel ja loen raamatut. Õhtul on kõik jälle hea. Ka reedel ei lähe mäele. Saan M-Lile kõrvakad ja mõtlen väga tõsiselt sellele, kas ma lasen endale ühes megafancys piercing-studios ühe väikse... piste teha. HihIjhIhiHIHIii. dhslhgcndrhf.KOJUMINEK. jahslfdkja bcfb- Anu annab süüa, vaatame sci-fi'd ja lähme magama. Koju tulen 6:40 Tartu rongiga. Lähen Tapal 9sele bussile ja juba Pantsiga koju. IMELINE, ma armastan kodu. Ja reisi, kui kummaline see ka poleks!, ma ei kahetse.