So let me be the one.

Ärkan enne viit. Kössitan voodis. Lähen netti. Blog, Orkut, Gmail, 4chan, lulzchan, YouTube. Soovitan. Otsin veel joogaharjutusi hommikuks, sest eile pidin tegema joogast presentationi. Kunagi tegelesin sellega... Nüüd meenus kõik - tahan jälle. Inglise keel. Test on pikk. Pean enne valmimist minema maastikumäng-viktoriinile. Võistkonda sattusin õpetaja soovil. Mainis enne, et ta teab kedagi, kelle pealt teeniks võistkond vähemalt ühe lisapunkti. Ei saanud siis veel aru, aga kiriku ees seistes ülesannet "Nimeta Kadrina ümbruse kultuuriloolisi tegelasi, kes on viimase paari aasta jooksul manalateele läinud" lugedes mõistan kõike. Davai. Mu väärtus on tohutu? Meeskonnakaaslased on pöörfid ja ei lase sellel oma tuju rikkuda. Viimases check-pointis on näitus, kus ka mu tema esindatud on. Vene keeleks jõuan kooli tagasi. Meeldib. Joonistan M-Li peale. Ajalugu. Vahetund. Sosistan M-Lile, et üks noormees vihkab mind. Ei kuulnud, kes. Viitan peaga. Kui üksi jään, tuleb ta mu juurde ja ütleb: "Ma ei vihka Sind. ...kui sa seda ütlesid." Raske tunnistada, aga ta meeldib mulle oh-kui-väga. Naeratan nagu algklassi rumallaps ja ei oska midagi öelda. Tund on lõbus. Geo. Joonistan veel hääääästi palju M-Li peale. Kaasa ei tee. Kõik naeravad. Lahelahelahe on. Vabad! Hüppame kooli raamatukokku. Maskinäitus. Tore. Krõllid on lahedad. Ja Pokud. Veidermees ka. Lähen M-List pooleks garderoobis. Toon posti ja käin emme juurest läbi. Nägin võistluse ajal valla raamatukogus väljapanekut, mis mulle väääga meeldis. Lähen sinna tagasi. Kirjutan külalisteraamatusse. Siinkohal SOOVITAN SÜGAVALT KÕIGIL SINNA MINNA! Aega on 14. märtsini. See on lahe.Ma ei teadnudki, et raamatukogus nii lahe vaip on.Nende hiirte karvad on niiiiii pehmed ja siledad.

Käin veel rahvamajas, et ka seda näitust uuesti vaadata. II korruse fotonäituselt leian lumise pildi, mis on mu kodu juures tehtud. Änxa. X marks the spot.