Don't need a whore?

Näen huvitavat unenägu. Ahistav ja paha, aga küll ma ka kunagi lucid dreaminguni jõuan. Täna oleks võinud see olla küll. Kell on pool seitse hommikul ja ma pole oma voodis. Olen nii-öelda külasliste toas (tavaline omanikuta tuba, milles on megasuur riidekapp, tuhat riiulit riietele-raamatutele, kirjutuslaud ja voodi, kuhu pistame inimesi, kes meile millegipärast külla tahavad/tulevad. Siban oma korrusele. Panen koolikoti kokku. Selgituseks: jäin jälle kuuepaiku magama... 12 tundi. Riided. Seda märkan küll alles perearsti juures, aga mul on kõik riided selga juhtunud musta värvi(peale ühe patsikummi ja ühe kinda... teist samasugust ei leia päris hästi üles). Koolis hängin esimese vaba tunni M-Liga. Tühja. Füüsikas räägin Laksoniga. Ma ei saa tast üldse aru. Ma saan füüsikast ka rohkem aru. Vähemalt tänasest teemast. Teen kõikjal kaasa ja olen hea. Muidugi välja arvatud räpane matemaatika, mille ajal teen Paadile Kuritöö ja karistuse ülesande ära. Polegi kindel, kas olen nõnda juba uhkustanud, aga sain terve oma tuupur-klassi peale kõige parema töö. Puhta viie. Puudun põhjusega kahest viimasest ajaloost: lähen Paadi juurde hetkeks ja sealt edasi perearsti juurde. Psühholoogi-mõrrale on ju vaja saatekirja. Eeldasin, et nad ei räägi muga sellest midagi, aga üsna pea selgub, et mind tuleb saata hoopiski psühhiaatri juurde ja veel Tartusse üsna hirmutava arsti juurde. Temast ärme täna veel räägi. Vähemalt on Tartu asja. Lemmik on muidu see, mis mu saatekirjale pannakse: õpiraskused ja suhteprobleemid. Mulle meeldib, et see naine, kes neid kirjutab, ütleb, et näeb, et need ei ole põhjused, miks ma seal olen. Õpiraskused vähemalt kindlasti mitte. Aga midagi peab ta ju kirjutama. Naeratan talle, sest tean seda isegi. Ta lisab veel, et olen ilus ja kuuldes jaad küsimusele "Kas isal ikka töö on?", ütleb, et ma ei peaks millegi üle muretsema. See pahandab mind, aga ta on veel mu silmis hea. Sõidan Rakverre.

I've seen this room and I've walked this floor.

Küsib: "Kuidas läinud on?"

"Hästi."
"Kas ongi hästi või vastad ainult mulle nii?"
Vastan, et ongi hästi läinud. (Ei hakka vaidlema, et minu meelest läks mul juba enne seda hästi, kui mind siia aeti.) Olen vait.
Ütleb mulle, et näen välja nagu kogu maailma raskused oleksid mu õlgadel.
Vaatan metallringi, mis garderoobist antakse. 17le on 81 peale kleebitud. Tundub kummalisena. Mingi vihje? Naera(ta)n endamisi.
Ta üritab muga rääkida,
aga ma ei suuda tervenisti jälgida. Räägin talle midagi sellest, kuidas käisin 55 minutit tagasi saatekirja toomas.
Küsib mu haiguste kohta. Blokin.
Ta vist solvub,
kuigi ma seda veel ei märka.
Ajab paska, et tal on vaja teada mu haiguste kohta.
Nüüd mõistan, et ta on solvunud.
Räägib, et tal on täiesti suva, kes praegu ta diivanil istub.
Vastan, et sellisel juhul ma ei kavatsegi talle enda isiklikest asjadest rääkida.
Tundub nagu ta ei saaks mu mõttest aru.
Arutame veel seda asja paari lausega, aga teineteisest täiesti mööda.
Küsin, kas ma pean selle korra eest ka maksma.
"Jah"
Tõusen püsti, otsin 50 eeku. Panen talle selle lauale.
Räägib: "balshdfarncsadnablablablablauhsMUL ON SUVAeaflcksjdfblaaaanlablablaaaaaaaabla..."
"OKEI TSAU!"
Olen viimase üle tõeliselt uhke.
Ma ei olnud ta juures kümmet minutitki.

Toon pangakaarti ära. Käin poes. Kardan, et äkki ma olengi hull ja varastan poest suvalt asju enda teadmata. Kardan läbi poe uste minna. Jalutan tänaval. Küsin suvalistelt vanameestelt teed. Üritan leida Rakvere Haiglat, et vanaema näha ja emme&Pantsiga kokku saada. Vanaema on nii rõõmus. Ütleb, et näen nii kena välja, nagu oleksin moeajakirjast välja võetud. Naeran. Siin on imetore. Näen seda naist, kes oma üht pakitud kilekotti lappab. Ta meeldib mulle väga. Ta juuksed paksud ja hõbevalged.

There's no place like home.
Kuigi mu tuju on täiesti peast haige ja olen halb ka inimeste vastu, kellele ma selline ei taha olla. Ärritun&ehmatan nii mõttetuste peale.