Kaalun, kas feikida haigusi ja üritada koju jääda. Aju leiab iseseisvalt, et on vaja kooli minna. Nõme. Teen Lipi-Lapile pai: tõuseb püsti ja hakkab nurruma, teen Kurnäuksile pai ja ta ei tee midagi. Kurnäuks on selline kass, kes isegi ei söö, kui tal on võimalus selle asemel pai saada. Kiire on ja seega ei jää uurima. Tuleb Pants ja küsib: "Mis lõhn see on?"
Ma ei saa üldse aru, millest ta räägib. Panen peas mõne asja kokku ja hüppan Näuksi juurde. Tüüp oleks justkui bensiini sisse kukkunud või kallas keegi ta bensiiniga üle. Mõlemad variandid on äärmiselt peast haiged, aga muud välja ei mõtle. Kooli. Telefon jääb koju, aga sellest on pohhui. Kuigi kodutöö on absoluutselt tegemata, läheb koolis hästi.
Tulen koju. Leian 2 vastamata kõne. Ta ei helista mitu korda. Saadab sõnumi või helistab ainult korra. Muide, ise teda kätte saada on täiesti võimatu... Kuigi ma ei proovi veel. Vaatame JAFFi raames Howl's Moving Castle'it. Lahe. Just filmi lõppedes helistab. Jess! Küsib, kus ma olen. Räägin hästi tõsiselt, mitmenda akna juures ja mille kõrval. Naeran. Ta ka. Jääb vait. Ütleb, et ta on Tallinnas. Regionaalhaiglas. Psühhiaatria osakonnas. My heart just dropped. Räägime pikalt-laialt. Jutu järgi on aru saada, et ta on kas õiges kohas või rohtude mõju all. Sama psühhiaater, kes mul olema hakkab. Kõige veidram on see, et mul polnud sellest asjast aimugi, et tal midagi sellist on.
Räägin emale, et üks mu sõber on haiglas ja psühhiaatria osakonnas. Ajame iba. Mainin, et tahan taga HÕFFile minna. Emmel oleks nagu pohhui. Tore. Aga küsib, mida see tähendab. Vastan: "Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmi festival."
Hakkab hullult blokkima ja ei taha mind lubada. Nagu ta teeks mulle kunagi haiget.
No comments:
Post a Comment