Success!

Kell on 7:34. NUUUUSSSSSSS! Kiiresti-kiiresti nüüd! Jõuan autosse. Saan tuhat aastat passida, sest emme ja issi venitavad veeeeel rohkem. Why not? Viime issit, loen liikluseeskirja. Tagasi Kadrinasse, loen. Kõnnin kooli poole, loen. Pinge sees kasvab, varsti juba täiesti närvis. Istun õpilasurkas. Loen. Ma ei ole võimeline tööd tegema. Ma ei tea isegi liiklusmärke. ...sest ma pole õppinud. Nagu eilegi, soovin, et juhtuks ükskõik mis, et ma ei peaks seda tööd tegema ja saaks autokooli omadega kõik ilusti selgeks räägitud. Allar tuleb. Räägime. Suubume füüsika klassi. Klassis pole mitte ühtegi tooli ja ainus laud on õpetaja oma. Arvan, et kui see poleks põranda küljes kinni, oleksid kümnendikud ka selle minema vedanud. Tiina. Tema tahab füüsikat järgi/ette teha.
Einpalu teeb oma leivanumbrit - hilineb rämedalt. Veel on tal mingi nimekiri kadunud ja klassis on pinkide asemel mingid poisid, kes värvivad põrandat. No tee siis nõnda eksamit! Särg ütleb, et minuga VÄGA halvasti ei ole, aga mingi 15 tundi on vaja veel võtta. SalaEi. Otsus on järgmine: 28. august ja nüüd kojuminek. Ma ei tea, kas uskuda surmajärgsesse kõikvõimsasse ellu, isetusse ja armulikku jumalasse, õiglasesse karmasse, minu võlurmaagsusse või millesse küll, sest minu lapselik soov täitus. Käin ema juurest läbi. Koju. Naeran. Vaatan taevast, unistan. Teen pahandust. Hea on. Uitmõte viib Äti juurde. Kõik on metsa kasvanud. Ilus. Selles sumbates valdab kummaline, aga hea tunne.Teen kõik uksed lahti. Tunnen soovi-vajadust koristada. Vean keldrist terve posu träna välja. Asjalik. Tädi Laine tuleb, sest arvab, et vargad murdsid sisse ja nüüd veavad kola minema. Naeran. Naer muutub sundviisiliseks grimassiks, sest lisaks suvalisele mulale ta iriseb, et Äti küttis valesti ja metsviinamarjad maja küljel ei lase sooja sisse. Peksaks teda okstega näkku... Keda segaks selline asi enam?! Nõme, raisk. Kes peaks meeles?
Well, ta jalg on valus ja pakun talle vanaisa jalutuskeppi, et tagasiteed lihtsustada ja ehk kiirendada. Ütleb mulle:
"Ei, ei! Mis sa nüüd! Mul pole keppi vaja! Mul seal ju küll."
Naeran. KÕVASTI. Praeguseks on mul juba suva, mis mulje jätan. Ja seda ei juhtu sugulastega kuigi tihti. Ärritab mind siis... Aga muu maailm tundub konnaline ja rohe-kollane. Ehk meeldib. Pole täna veel söönud - tunnen, kuidas väsin. Pea valutab ja jalakesed ka. 19aastaselt on veenilaiendid valmis. Vean mingit häma parki puude alla, et võss neid ei lämmataks. Lind lendab pesast näksi. Kas ma ei karjata üle metsa? Seal on imepisikesed helehelepruunikad munad.
Kelder võtab juba ilmet. Pärast mitut tundi pean koju minema: exhausted. Otsustan siiski veel Lainele teatada, et ära lähen. Räägib mind surnuks, valu jalgades on talumatu. Seisan peenarde vahel. Nõustun kõigega, mida ta nõuab. Saan minema. Panen Äti juures uksi kinni ja kuulen tulevat põntsu vastu akent. Scary. Julgelt marsin kabinetti. Linnuke. Ja peksab ennast ikka uute ja uute jõuliste sööstudega aknasse. Panen kardina ette. Lõpetab. Ajan teda taga. KAUA. Keeruline. Teen pisukese ava kardinate vahele. Lendabki sinna, jääb klaasi ja riide vahele. Võtan sulekera pihku ja lasen vabadusse. Uksed lukku.
Kodus niidab issi muru. Ütlen talle, et ma olen autosõidu-failure ja teen kooli teooriaeksami alles sügisel. Noogutab. Arvasin, et see pahandaks teda. Pants teeb piimasuppi. Valmistan hoole ja armastusega suitsukalasaiu selle juurde. Kass, va hoor, tõmbab nad maha, kui ma üleval olen. ON VAJA!?? Kõik on pahased ja see, et ma kõigile neid räpaseid saiu üldse vorpisin, on unustatud. Saan vähemasti magama. Unes on klassikaaslasi ja muud segast. Tahan dreamcatcherit. Teen tulevikus. Ärkan. Udo on siin. Teeme talle kõrvaaugu (esimene on juba olemas). Temaga saab ikka niiiii palju kildu. Vaimusilmis tean, mis ta kõrvas kõige paremad oleksid... Sünnipäevaks? perhaps kingin :)
Teen prantsuse keele dialooge ja homme vastan 2 leçoni ära: I&II. Seitset on kokku vaja, aga mu materjalid on heasti lünklikud - dialoogid tulevad päris kindlasti suvalt...
Õpin veel ja uuesti magama.