Beginning-of-the-end celebrations.

Eile päeval lahkun kodust D poole. Toostid.Arutelu. Jään ööseks. Hommikul jalgsi Kadrina poole. Bussi tarvis. Mõni samm maanteel ja keegi onu võtab peale&viib Kadrina. Käin emme poes, kammin juukseid. Jalutan bussijaama, Pants helistab, hängime. Viib kodubussijaama. Odavam ju. Tapale. Rongi. HULLLLLLLLLLLLLL urineerimisvajadus. Piinasõit, noh. Saame kokku. Käime poodides, ostan kihvti maika. Sööme, jalutame, arutame asju. Proovime leida K. H. näitust Decos. Ei leia kohta ega näitust. Vara. Homsest hakkab. Istume pargis.Ostame süüa, jalutame. Rongijuht teeb silma. Naljakas. Kuulame muusikat. Tapal maha minnes teeb rongijuht uuesti oma leivanumbrit. Armas küll. Käin poes. Ei osta midagi. Ahne ja kitsi. Bussis küsin, kas ta peatub ka Ristamäel.
"Ei."
"Üks Kadrinasse, palun!"
Enne Ristamäed küsib:
"Kus siin peatust vaja?"
Siban ette ja paneb mu just ideaalses kohas maha. Tänan, naeratan ja soovin talle kõike ilusat. Naeratab. Feels awesome. I'm soooo ready.
See on lühikokkuvõte... Toimus salakogusid, pervopilke, mida ei taha tunnistadagi, pättust, nilbusi, geniaalseid ideid ja aateid etc.

Parim SMS. Unt zii plan.

Parimad asjad tulevad loomulikult&ootamatult. Eile näiteks.

Soidame siin ööpimeduses vanaema juurest koju ja minule tulevad ööpiltidega silme ette Sinu maalid!Sa vist oledki mu lemmik noorkunstnik! Head ööd! Kalli!

Kas keegi võiks midagi kenamat öelda? Isegi sõnad "vist" ja "noorkunstnik" ei sega mind. Kuigi hakkasid silma :P

See pani mu joonistama. Vivanté-pilti. What's more, ma ostsin päeval Danaga Rakveres omale ühe uue sinise õlivärvi. Ta on selline eriline sinine. Selline, mis mul tuleb just selle sõnumisaatjaga meelde. Ja nagu seotult võttiski tema muga õhtul ühendust.

Kõik on ilus.
Täna partyle. Homme vara rongile. Tallinna.
Teame kõik, mis pärast seda on ;)

Muide. Mulle küll ei meeldi, kui blogides räägitakse blogist endast. Umbes nagu "ma pole niiiiiiiii kiaua siia kirjutanud..." "mul on täiega igavvvvv ja siia pole ka sittagi kirjutada" etc.
Siiski ma räägin enda omast ka. Ma proovin üht muudatust. Et ma poleks nii self-centered. Või ma ei tunneks nii. Ükskõik kui nässu see läheb, pean ma seda terve septembri proovima, sest harva tuleb tahetu kohe ja ise kätte. See on selline pisike. Et ma Teist ka midagi teada saaksin. Sest ma tahan.

Ilus päev.

Ärkasin üksinda. Olin mures. Kes siinkohal ei tea, siis ma jagan oma vennaga sama masterkingsizevoodit. Korraga mitte küll tihti, sest me oleme harva ühel ajal kodus ja enamus kordi olen mina või on tema ööläbi üleval. Mõnikord paariks tunniks me vajume ka koos ära. Tööpäeviti näiteks... Ta oli sõjaväes ja selle aja sees toimus remondis selline pööre, et minu asju (sealhulgas voodit) polnud kuhugi pista. Kolisin ümber poiste tuppa. Rest is history. Asi, milleni ma üritan jõuda: Udo ei jõudnud eile koju ja ma olin mures. Like crazy. Sest tegi mulle eile ka ühe laheda kõne.
"Tsau. Kus Sa oled? (minu iba) Ära Mairo juurde mine!"
See oli kõik. No hea.

Tegin ilusat värvi pluusist pilti.
Joonistasin töö juures.Mulle on esitatud tellimus. Samasugune! pilt nagu on The Spark. Nõme. Alterin seda, sest sama asja ma 2 korda teha eiiii soovi.

Rääkisin igasugustega telefonis. Koolieelne aeg on adventure'iteks planeeritud. Ja ka 1. september :P

Helistas Karl. Minu kõige vanem ja haruldasem vend. Selgub, et kodu ta unustanud siiski pole. Kutsus mind bussile vastu Kadrinas. Sõitis Tapalt Rakverre. Andis kilekoti. Sees

Viimased kooliasjad!

Ärkame kogu perega vara, et minna tööle-poodi. Paneme issi maha. Statoil. Põhja keskuse Rimi. Ostan valge ja tumetumepruuni juuksevärvi. Seoses plaaniga. Põhjaka Hes.
Kristallkotkas. Ostan megailusa päeviku. Mul sai ühest copycatist ~eelmise õppeaasta lõpuks kopp ette ja ostan kõige lapselikuma ja värvilisema KOOLIpäeviku. Nagu august-juuni, mitte detsember-jaanuar. Väga ilus. 2 musta tintekat. Üks kaustik inglise keele jaoks. Mingid valemitega järjehoidjad ja klepsud nime-klassi-kooli jaoks. Muud asjad olen kas suve jooksul omale ostnud või jätkan eelmist vihikut.

Checki pailast: tegin kooli juuni juba nimekirja rahakoti vahele, mida vaja läheb... So, yeah.

Käime kaltsukas. Võtan 4 megapöörfit kampsunit kastist, kus peal on suuuuurelt 10.-
Kassas selgub, et ei loe, mis kasti peal seisab ja ma pean kuskilt pluusi seest otsima hinda. Teen NO WAY, JOSE!-nägu, kui kuulen, et 2 tükki maksavad jah 1o krooni, aga teised on 60 ja 50. maksan 20 krooni ja kaome Selveri. Ostan ühe Bingo-pileti ja ühe Summi. Ma pole kunagi varem elus omale ise Bingo-piletit ostnud, seega I've got high hopes :) Nagu oleks räme charm + see on mu oma teenitud raha. Kojuminek.

Leian väljasurnud meiliaadressilt klassijuhataja mitmepäevase kirja. Vastan talle ülikaasamõtlevalt, mida võiks pisikestele anda etc. Saadan ära. Vaatan junki. Selles on eilne kiri klassijuhatajalt, kus kõik juba otsustatud. Issand, milline Paat ma olen. Loodan, et ta hakkab nüüd õigesse kohta mulle kirju saatma. Mõnus on nii uut aastat alustada. Ma olen päris ärevil juba. Kõige paremas mõttes. Ma ei tea, kas kõigil on 12. klassis selline surematuse tunne, aga ma tunnen seda igal tegemisel.

Selline paha lugu on ka. Mul on raha otsas... Ma ei tea, mis esmaspäevast saab... Mul on 2 tööpäeva veel jäänud (homme ja laupäev)... ehk saan raha Tallinna jaoks :S :)
Cuz I haven't seen someone for too long.

Tean, ei tea.

Hommikul kuuleme autos Lindude (previously known as Pants), issi ja emmega laulu. See kummitab mind päevläbi. Issi kuuleb mind omaette halisemas õhtul, küsib, ja ma räägin talle loo, kuidas mina ja Linnud just avastasime, et mõlemaid on see kummitanud. Emme hüppab välja ja nad räägivad, kui hip see nende ajal oli. Imeline laul. CHECK IT OUTTTT!

Öösel polnud und. Oli liblikaid aga. Alati kipa nähtus.
Hommikusse tagasi. Käin pesemas. Teen fotosid, aga seoses ühe täpse konkreetse inimesega ma ei jaga oma rindkeret maailmaga. Aga värvid jäid fotodele sellised. Väga ilus minu silmades.Niimoodi on mu juuksed valged. Hakka või tahtma.

Tööl on lõbus. Emme annab mulle siiski palka. Olen rahul, sest ma olengi megatubli olnud. Täna ei suutnud emme näiteks uskudagi, kui palju pappi sisse tuli :)
& mul oli megalahe ja tšill külaline :P

All roads lead to home.

LAevas. Soomes.Magan sellel trepil kaks? tundi sügavat und :)
Koduteel.

He can't be a man, cause he

doesn't smoke! The same cigarettes as me. I CAN'T GET NO! No Satisfaction.


Kell on 2o:5o. Söön seeni. Külmalt. Jõudsin 17 minutit tagasi koju. Söök on jahtunud.
Nagu mu hea meeleolu nädalake või 2.
Kui ma soomes ennast üksinda purju ei joo [tohib ka suvaliste soomlastega], siis ma flashin Eesti sadamale tagasiteel. Sugulaste nähes. Sest mõlemad mainitud on toredad.

Edu&TunnustusPohmell.

See pole midagi alkohoolset, aga rohkem see, et kui Sa õhtul oled boss ja omanik, siis järgmisel hommikul on raske ja vastumeelne tavaliseks sleiviks tagasi minna. Siiski lepin.

Esialgu pahuralt. Ärkan 7:2omidagi. Sest kuulen ema samme trepil. Tuleb mind äratama. Hüppan püsti ja feigin täielikku ärkvelolekut värviseid meeste pikki alukaid jalast kistes. Tööriided on alati hommikuks valmis - läheb kiiresti. Autos emme koristab enda meelest. KRABISTAB. Miski ei vihasta mind hommikuti rohkem. Well, vali heli&krabin ning üldse see, et PEAN ärkama.

Kadrinas vaatan enne tööd treeningu DVD'd. Teoorias peaks see tegema mu alaselja lihased nii tubliks, et ma ei pea rühiveast tingitud valus piinlema. I'm gonna give it a go.

Tööl sätin riideid, kotte. Ehmatan. Uksel seisab peast haige mees, kes hiljuti mind omas, et ma ei tea eesti naise keskmist pikkust. Ta lihtsalt on seal. Creepy. Omab, et ma ehmatasin:
"Klient tuleb ja Te ehmatate. A-hah."
Tahab kingi. Käsib kaasa võtta mõõdulindi. Mõõdan papusid.
Omab jälle:
"Ma ei arvanud, et Sa seda nii aeglaselt teed."
Ta kõnnib kohmakalt mu ümber. Nagu hoiab eemale. Kingi ei taha. Hakkab lahkuma. Alustab eelmise korra teemat:
"Tead, keskmisele inimesele on poes kõike, aga..."
Segan vahele:
"Just, ma olen ka märganud!"
Tüüp on must megasillas. Lisan veel:
"Muide, mind hakkas uudishilu sööma pärast seda, kui Te eelmisel korral küsisite eesti naise keskmist pikkust ja uurisin välja. 166!" (Selle mõtlen suvalt kohapeal välja)
"Olete mõistuse pähe võtnud!"
Kiidab, pakub raha, et ma "ainus mõistlik inimene maailmas" olen. Ma ei saa pappi vastu võtta. Märkab laual laste pluusi. Välja veninud laste pluusi. Kõrge kaelusega. Rohelist. Käsib mul õlad ära mõõta. 57 cm pidavat talle sobima. Mõõdame ja värki seal, tüüp astub must kiiresti eemale ja ütleb:
"Hinga nüüd!"
Räägib mulle tükiti ja segaselt, et ta oleks mu käe vastu läinud. See pidavat viima suhte kiiiiire arenguni. Yeah... Huvitav. Seisab silmad kinni keset poodi ja ütleb, et ta suudab ette kujutada, mis tunne oleks, kui ma teda katsuksin. Hüüab naerdes:
"Aga ma ei ole Sind kunagi puudutanudki! Usud Sa!"
Räägib, mis tunne on, kui polka ajal naist käte vahel hoida. Räägib konkreetsest juhtumist.. Mingi paks naine etc... AStub küll lähemale, küll kaugemale. Nagu tahaks õlast kinni võtta, siis viibutab käsi niisama ja podiseb, kõlab ka "HINGA!" Seisan soolasambana ja ootan suurte silmadega. Ükskõik mida. Lõppude lõpuk ostab laste pluusi ära. MA ütlen talle, et minu meelest pole see talle sugugi paras. Ei kuula mind. No hea. Teeb veel natuke aega show'd ja kaob.

Midagi Paadile...
Tuleb endine vang. Tahab õlakotti. Meestele. Toon 3 tükki. Nendest 2 palus kõrvale panna. Homme ostab ära. Muidugi annab teada, milleks neid kotte vaja on. Väiksemasse lähevad ta 4 hingamisaparaati ja portfellilaadsesse retsidivisti dokumendid(?), mida ta peab iga päev endaga kaasas kandma. Mõnus inimene tundub. Teised kliendid vahivad ainult...

Järgmine endine vang. Ka temal on sõrmed siniseid arusaamatuid tätokaid täis. Aga üht sõrme pole tal üldsegi mitte ja ta on pime. Aga ka äärmiselt mõnus tüüp. Tahab ahvimänguasju. Riideid proovides passitab need selga ja küsib lõpuks kelmikalt:
"Mis värvi see on?"

Saabub keegi pisike fashionista. Ostab kitsaid teksasid ja ilusaid kingi. Ka üks meie kooli kõige ilusamaid tüdrukuid astub läbi :)

Tuleme emmega jala koju, sest meie perel on Opel :)
Lakin pilti. Homme saan ehk raami. Palusin musta või punast. Issi otsustada.
Muide, homme saan seeni õgida!!!!!!!!!!!

The Spark valminuna.

The Spark: the underwear issue.

Mu veenikohta on tekkinud sinikas. Meeldib.Pilt kulgeb kenasti. Aga olen pooleks. Või juba 70-30. Küsimus on selline: kas alukad tulevad kollased või punased. I'm going for red...

I think.

)))))))))))))))Kõver enne lõpusirget>>>>>>>>>>

Pean ärkama kell 7. Not my cup of tea.

KAdrinas magan salaja ühe laua all 2 tundi. Ema on mind luku taha pannud. Vabanen. Ta on megaüllatunud, sest ma peaksin juba tööl olema. Tead, ei ole, kui on laupäev, ma olen maganud minimaalsest ja haige. Thanks, emme, et ma sleiv olen. Hilinen kõigest 16 minutit. Suva. Inimesi käib. Koristan ja sätin. Kõige creepym versioon Puhhi notsust :SPanen uksed lukku ja astun tänavale. Elsi peatub otse mu ees rattaga. Räägime juttu. Seame sammud emme poole. Meid peatab üks noormees. Valged juuksed, roosakas nahk. Tahab tuld. Ma koban taskuid ja vaatan kotti. Samal ajal Elsi küsib:
"Milleks teil, poisid, seda vaja on?"
Elsi on äge inimene. Ta ajab piisavalt paska ja alati küsib ning astub vestlustesse inimestega. Aga see selleks.
Vastuseks kõlab kile krabin. Vaatan üles. Elsi tagant tuleb nähtavale keegi uus, kõige kuumema aja-mind-jah-kiima!-välimusega narkari näoga purjus kutt (after K. R. from GC ;P). Käes sigar. Well. Võimaldame tule. Süütamine ja suits päikse käes on vaatepilt. Palav hakkab.

Kuidagi jõuamegi emme juurde. Saan kringlit. Kolu mõisas on täna mingi kontsert, mille jaoks emme on päev otsa küpsetanud. Ma käin ringi ja teen pilte.
Kodus jätkan pilti. Ma olen juba väga kaugel. Hint...
Muideks, saan päeva jooksul teada, et neljapäeval on soome-trip. Fine by me :P

Every day is a photoshoot and a fashionshow. For me.

Today's outfit.Olen ikka veel eilsest väsinud. Teen pilte, et avamiseni midagi teha oleks. Aset leiab pilt (kuidas ma magaksin, kui peaksin öö veetma poes...), mis annab mulle mõtte: äkki peaks riietuskabiini põrandal pool tundi magama... Why not. Avaneb vaade. Ärkan kell 1o. On külmavärinad; tunnen, et jään haigeks. See selgub vist homme. Ilge padukas hoiab inimesed uitamast ja mul pole eriti kliente. Leian laualt raamatu. Loen läbi. Põnev. Käin postis. Saan paki, mida olen kauuuuuuuuaaaaaaa oodanud. Ja vajanud. Hüppan läbi leerimajast, et rahuldada oma sõltuvust?. Teen pilte. See meeldib kõige rohkem.

2oo. postitus!

Viimane mu kahest vabast päevast. Homme tööle.

Enne seda: Paat äratab kõnega kella 1o? paiku. Ütlen talle, et lähen vist verd andma.
~Kella ühe ajal:Need jalad paremal kuuluvad Paadile. Killer uni tuleb pikutades peale. Hiigelnõela eraldamine mu veenist on vaaaaaaaaaaaa-luuuuuuuuuuuus! Tädid ütlevad ka, et olen näost ära etc. Mul kisub naeratus ainult näole. Kõndida on katsumus, aga tuju on supppper! Saan kingiks kruusi. Naised valvavad ja küsivad, kuidas mul on. Imeline. 9o päeva pärast jälle.

Lähen emme ja Pantsi ja venna juurde. Viimane hüppab mu külge rippu. Kukun maha. Sips nõrk veel.

Sõidame issile järgi. Täna ma teenin natuke välja seda flagi, mis mu blogil on: simuleerime vennaga midagi. Venna algatusel! Kuigi vere andmisest ära vajumas, naeran. See tüüp on lihtsalt niiiiiiiiiii naljakas - kõige peast haigemad laused-seosed.

Kodus proovin magada, aga jõuan äratundmisele, et uni on allaandjatele ja pean maalima pilti edasi.Siiski veel pooleli.

Räägin via nett kahe inimesega, kellest olen kaugenenud. Saame ilusti läbi. Elu on nii imeline. Kuigi kannatamine etc halb on ÄÄRMISELT vajalik, et ära tunda, kui palju head ja ilusat ja õrna Sul tegelikult on ja kui tänulik peab olema, on mul kummaline tagasi vaadata ajale, kui ma kogu südamest ära surra tahtsin. Enam mitte. Nüüd võitleks ja kaitseks mitmekordse tollase innuga. Et saada elu kogeda. Kasvõi hetke veel.

Üks tähtis asi veel: ma armastan Teid kõiki.
Jah, ka Sind.

The Spark.

Kui ma joonistamises nõnda odav poleks, tuleks see pilt imetlusväüärne. Sest peas ma tean täpselt, milline ta tulema peab.

And now 2 days offfffffff >P

Täna on meil maailmas teisipäev.
Saan laos kokku orjaga. Ta tundub hea, aga vastab liiga palju "Ma ei tea..."
Saadan ta pärast 2 tundi koju, sest mul pole talle midagi teha anda. Ütlen, et helistan, kui vaja, aga truth be told, ma ei saa oma telefoni uusi numbreid trükkida ja soov ta tagasi kutsuda on ka olematu.

Hommikul vara tuleb onu ukse taha, kes ütleb, et on KKKs öövalves. Davaiks. Arvan, et ta tahab mett osta. Ei, seda ta ei taha. Selgitab. Ta naine suri ära ja riietega pole midagi teha. Nojah. Ma ei oska talle midagi lohutuseks öelda.

Tuleb 90aastane vanamees. Tahab saapaid. Otsime. Meenutab mulle hästi Ätit. Lõhnab samamoodi, sisse astudes surub 2 kommi pihku, heleheledad mõnusad silmad, samad huuled ja ajab mu minema, kui ma maas küürutades talle papusid otsin. Et mis ma tema peale oma aega raiskan. Istume koos kingakastide juures ja ütleb väsinult:
"Et see surm ei tule ka. Kõik teised on ümbert ära võtnud. Aga eks varsti tuleb."
Mu silma tõusevad pisarad. Ta annab mulle kolmanda kommi. Räägib nalja. Hiljem mõistan, et selleks, et teemat vahetada.

Sisse astub üks Kadrina hulle. Seisab mu ette. Ma olen teda ikka profiilis taeva, sirelipõõsa poole rääkimas näinud, aga nüüd otse näkku vaadates pole ta nõnda eriline või ilus. Küsib mult:
"KAs mu pluusivarrukad on liiga lühikesed?"
Vahin ja vastan: "Nad on üles keeratud, ma ei saa öelda."
Hakkab ähkima ja puhkima, nagu oleks solvatud. Tõmbab käised alla ja nad on tõesti lühikesed. Ütleb enda kohta "ebastandartne inimene". Räägib pikalt, kuidas ta on liiga pikk kõigi poodide kõigi riiete jaoks. Ütlen talle, et paljudel on raske omale riideid leida, peab otsima. Lisan, et ka mul. Hüüab mulle, et ka mina olen ebastandartne. Küsib, kas ma olen venelane. That's a first. Olen hämmingus.
"Ei."
Küsib, kas ma olen pikem, kui keskmine eesti naine. Küsin:
"Kui pikk on keskmine eesti naine?"
"MIDA?! ISE POEMÜÜJA JA EI TEA, KUI PIKK ON KESKMINE EESTI NAINE???! MA EI TEA, KAS MA PEAN VIHASTAMA..."
KArdan, sest ta on üsna psaiko. Kordab mitu korda "Te ei tea, kui pikk on keskmine eesti naine...?"
"Jah"
Selgitan veel, et poemüüjana on see mulle täiesti ebaoluline, sest inimene küsib ju oma mõõdus asju. Ta ei mõista mind. Hingeldab. Ütleb endale:
"Hinga!"
Teeb vingus nägu ja nuusutab ninaga. Ütleb, et mingi magus lõhn lööb ninna. Well, mu lõhn on üks haiglaselt magusamaid asju ever. Käib ringi ja nuusutab kõike. Jõuab minuni. FUCK. Õõ, ma ei taha talt omada saada. Ütleb, et minu juures pole mingit lõhna. Jess. Sobib. Kaob.

Käin postis. Select. Vau. Asjad, mida ma enim vajan: Teen tööd ja pilte. Ori naaseb. Ise. Ütleb, et ta teeb kõike. Vaatan teda 'wanna-have-sex-with-old-russian-men-kõike?' pilguga :S
Ta luuserdab ja feigib peavalu ja -pööritust.
"Mul oli juba hommikul paha..."
Maksan talle raha ja ütlen, et rohkem tööd ei ole. Talle sobib. Ambitsioon missugune.
Keegi naine tuleb poodi nimekirjaga. Otsime ühe kunstnikule riideid. Love it.

Sitt ja kühvel käivad ikka käsikäes.

Tere. Täna proovime midagi uut: Caps Lock.

VITTTU NAHHHUI! MIKS ON OLEMAS MÕNED PAKSUD LITSID JA HOORAD, KES ARVAVAD, ET KLIENDITEENINDAJA ON NENDE OMADA?!?!?!?*

Tere. Täna on hea päev. Kuigi stiilis "Besides that, mister Lincoln, how was the play?" Saan endale vist orja. Homme vaatame. Sain poodi lahedaid asju. Tähendab, seal on kõik lahe :P
Ja mul on imeline ema. Sain uued gigasuured õlivärvid talt.


*Olen raevunud, et mõned ei oska käituda.