2oo. postitus!

Viimane mu kahest vabast päevast. Homme tööle.

Enne seda: Paat äratab kõnega kella 1o? paiku. Ütlen talle, et lähen vist verd andma.
~Kella ühe ajal:Need jalad paremal kuuluvad Paadile. Killer uni tuleb pikutades peale. Hiigelnõela eraldamine mu veenist on vaaaaaaaaaaaa-luuuuuuuuuuuus! Tädid ütlevad ka, et olen näost ära etc. Mul kisub naeratus ainult näole. Kõndida on katsumus, aga tuju on supppper! Saan kingiks kruusi. Naised valvavad ja küsivad, kuidas mul on. Imeline. 9o päeva pärast jälle.

Lähen emme ja Pantsi ja venna juurde. Viimane hüppab mu külge rippu. Kukun maha. Sips nõrk veel.

Sõidame issile järgi. Täna ma teenin natuke välja seda flagi, mis mu blogil on: simuleerime vennaga midagi. Venna algatusel! Kuigi vere andmisest ära vajumas, naeran. See tüüp on lihtsalt niiiiiiiiiii naljakas - kõige peast haigemad laused-seosed.

Kodus proovin magada, aga jõuan äratundmisele, et uni on allaandjatele ja pean maalima pilti edasi.Siiski veel pooleli.

Räägin via nett kahe inimesega, kellest olen kaugenenud. Saame ilusti läbi. Elu on nii imeline. Kuigi kannatamine etc halb on ÄÄRMISELT vajalik, et ära tunda, kui palju head ja ilusat ja õrna Sul tegelikult on ja kui tänulik peab olema, on mul kummaline tagasi vaadata ajale, kui ma kogu südamest ära surra tahtsin. Enam mitte. Nüüd võitleks ja kaitseks mitmekordse tollase innuga. Et saada elu kogeda. Kasvõi hetke veel.

Üks tähtis asi veel: ma armastan Teid kõiki.
Jah, ka Sind.