Huuh, arstid...

Kuskil poole 5 ajal - mõni minut pärast vedela seebi silma lendamist - mõtlen mina, et täna kodus kirjutan postituse pealkirjaga "MIKS?"
Sisu oleks 30 cm kõrguses sõna "miks" ehk siis mingi miljon korda. Põhjusi on.

• On olemas neiu, kes seisab hea, et mu silmad mõlemat pidi rohelised püsiksid. Ta lihtsalt ei tea, et ta nii teeb.
• On olemas noormees, kes seisab hea, et mu silmad mõlemat pidi rohelised püsiksid. Ta lihtsalt ei tea, et ta nii teeb.
• Dislocated my knee yesterday. Valus on.
• Teada-tuntud tüli, mille keskel ma seisan. TÄPSELT keskel.
  
• Jne kool, näidend, autokool, eksamid...

Usun ju, et kõigel on mõte. Praegustest katsumustest ei saa üldse sotti.

Käin emme juures. Valin omale pidžaamapüksid, et näiteks kipsi panemine sujuvam oleks. Ajan need jalga. Palun emmel Udo järgi kutsuda, et mind traumapunkti viia. Ootan. Jalad valutavad. Parem nikastusest? ja vasak vanast heast lihasvalust.


Mu juurde tuleb arst. Mees. Heledad juuksed. Siilikas-lühikesed. Sinised silmad. Austustäratavalt tark, aga sõbralik nägu. Vaatab mulle otsa. Ilus. Ta on eriarst. Küsib. Vastan. Ütleb. Heidan voodile pikali. Jalg peab sirgeks minema. Valus. Istub voodiservale. Tõstab mu pükstel mõlemad sääred põlvedest sips kõrgemale. Pean jalad lõdvaks laskma. Valus. Katsub põlvi. Võrdleb. Liigutab erinevatesse asenditesse. Näpib neid igast võimalikust nurgast. Mul pole valus. Aga. Tõstab jalga, et põlvest painutada. Killervalu. Laseb kohe õrnalt tagasi. Tal on head käed. Räägib, mis on ja mida õnneks pole. Olen rõõmus. Selgitab, kuidas järgmised 3 nädalat käituda. Naeratus kisub mu näkku. Tagastab ID-kaardi ja kirjutab kehalise kasvatuse vabastuse koos 2 teise paberiga.
Arutavad, kuidas KKK veel keskkool on. Panen vahele tarka, et see ongi Eesti ainus keskkool, mis ei muutnud end gümnaasiumiks.
Arstid on mõnus seltskond.