Jahe, aga mõnus. Paras jagu otsi tehtud, lähen pisikeste basseini.
Supp mis supp. Unelen, kuni 2 plikatirtsu kogu täiega sisse hüppavad ja agaralt merineitsisid mängima hakkavad. Aeg minna. Niikuinii ajas valule.Mu ajju ilmub viimasel ajal tihtitihtitihti mälestus ühest Harry Potteri filmist. Ühest kindlast stseenist. See on see, kui klassile näidatakse 3 andestamatut spelli. Võetakse mingi ämblikukene. Tehakse visuaalsuse mõttes kripsu suuremaks. Õpetaja juhib teda nagu ise soovib. Ja teisena ta teda piinatakse. Nii, et füüsiliselt keegi teda ei lõika ega peksa, aga tal on nii valus, et võib hulluks minna. See pisike kohake ongi, mida ma ette kujutan, kui kramplikult oma asju muljun või närviliselt näpin. Kuidas ta pikad koivad liiguvad ja kuidas ta piinleb... Lõpuks ta tapetakse ära. Lihtsalt.
Pool tundi pärast ujumist otsin ämbliklikult käekoti voodri seest viimast tabletti ja ahmin suvalisest rõvedast kraanist vett peale. Roostemaitse suus, mõtlen: "Odav."
ma vaatan su blogi ja kommenteerin seda postitust. ma ei karda öelda, kes ma olen :D
ReplyDeleteja kõik kes te siin salaja regulaarselt luurata, paljastage oma räpane identiteet ja andke sõnadele voli