Kõige siiram vabandus heatahtliku lugeja ees pika eemalviibivuse pärast.
Sain ilusa avalduse esitamise läbi nädalavahetuseks välja, õe juurde.
Enne veel, kui ma selleni jõuan, et mu toakaaslasel pole varbaid, selgitan, kuidas ja mis toimub:
Sees olen peaegu 4 nädalat. 4. märtsil saan koju. Tundub ülejärgmine neljapäev olevat.
On 3 osakonda. Mu iseseisvus (hahaha) paigutab mu kolmandasse. Vaatamas saab käia tööpäeviti 10-19, nädalavahetustel 10-14. Hommikusöök on 7:3o-8:oo. Minu füsio algab 9:15. Venitab ja piinab mind. Üliebameeldiv. Näen tublit vaeva suu kinni hoidmisel. Ja jalaga ägemisest hoidumisel. Järgmine protseduur - elektriravi - 1o:5o. Kestab ~15 minutit. Kõige okeim protseduuridest. Lõunat saame 12:3o. Reedeti saab head sööki. Kahtlustan, et siis on perel hea mulje, kui vanamees vastab pojale, et ja-ja kõht paksult täis, pole midagi vaja enne koju jõudmist osta. Muidu jagavad mingit lahjat jama. Massaaži saab 1:oo. Huvitav on see, et kõigega siin kaasneb valu või tugev ebameeldivus. Aga lihased kasvavad, lähen nagu sirgemaks. Kaotan jälle kaalus. Mõni ime, onju. Painduvust on sipsu tagasi. Häda ja vaev ikka.
Nüüd siis olemegi varvaste juures. Kõik siin on puru ja haiged. Kõik piinlevad, loivavad. Kui söögiaeg on, siis me liigume üliaeglaselt söökla poole. Nagu kari zombisid. Sellise tühja ja väsinud pilguga ka veel. Vastuvõtu juurde pargitakse ratastoolid. Inimestega, kellel on sondid. Seal on tavaliselt ka üks gorillamõõtu mees, kes ei räägi, aga jõllitab. Alati jõllitab. Ja kui ta ei näe mind hästi, siis ta tõuseb püsti või kallutab ennast nii, et näeks. Ta silmad on kae moodi heledad. Sellise pilguga, et midagi ei loe välja. Kas ma vihastan teda või talle meeldib, kui ma teleka juurde lähen? Kas ta kahtlustab mind? Miks, noh? Veel on siin üks uus tüdruk või poiss. Nooor. Täielik vegetable. Ehk paraneb. Ega peale tema, minu ja ühe 15aastase poisi polegi siin rohkem noori. Vanamuttidel on üks näopool lössis ja liikumatu. Mõni mõmiseb rääkimise asemel, käed värisevad. Siin on sama palju meeleheidet, kui on lootust. Mõlemat kubinal. Ma olen ise ka näinud inimest, kes tuleb ratastoolis ja nüüd kõnnib hooldajaga käevangus omal jalal.
Aga see kõik on mu närvidele hakanud. Viha kasvab sees. Toanaaber ajab hulluks: ma jõuaksin ilusti söödud kui ma ilmuks sööklasse ka 7:55. Millegipärast ajab ta poolpaaniliselt mu 8 minutit enne poolt üles. Jumal, kuidas ma ei salli seda. Siiski naeratan ja feigin. Ma igatsen muuuuusikat. Sõnad mu peas on teemaga kattuvalt: SHE WAS PRACTICED AT THE AAAAAART OF DECEP---------TIOOOOOOOON. WELL I COULD TELLL. BY HER. BLOOD-STAINED HANNNNDS. I fucking love it. Rolling Stones ja Kings of Leon. Vajan. Koridorides on aga mõnikord tunne, et keegi jälgib. Kõle. Lugesin igasugu raamatuid, nüüd on sellised poolõuduslikud ööd. Ristideta hauad, see Lembit ju mu pisikese armastusväärse vennaga ühevanune. Teised teosed hakkasid niisama ajus ringi käima. Nagu muu peale polnud mõelda. ...I got you meaning between the lines....
Sellest võib olla raske aru saada, aga 2 nädalat sellises keskkonnas teeb kõik kõigeks. You know?
No comments:
Post a Comment