Simuna

Olen koolimaja ees. Peaukse ees ei lähe trepp üles. Läheb alla. Trepp on rohuga kaetud. Sellise hea kevadise poolpruunikaga. Kulu, noh. Kukun loiult ülemise astme peale selili. Näen paremalt politseiautost väljuvat karukostüümis meest. Tal on kommi. Jagan matsu küll. Noorsoopolitsei. Ta tagant hüppavadki välja 2 politseinikku. Saan trahvi selle eest, et nad arvavad mind purjus olevat. Proove ei tehta. Nad on veendunud. Lepin, sest suitsetasin masendusest paar päeva tagasi. Leian selle õiglase. Ma ei tea, kuidas isale öelda. Kuidas peab pere mõistma, et ma suudan lakku täis olla, kui ma ei suuda ise eladagi. Vastik. Süütunne jne. Nad ei saa veel teada.
Tunnen, et politsei on mind juba vahele võtnud ja uuesti seda juhtuda ei saa. Äike ju ühte kohta 2 korda ei löö. Ostan Kristjan Pulgalt viie krooniga tulirelvi. 2 või 3. Jään jälle politseinike hambusse. Fuck. Olen nendega rääkides esialgu tšill, sest statistiliselt on võimatu, et ma jälle trahvi saan. Nad leiavad relvad. Meenub kõik. Lähen närvi. Halan. Aga trahvi ei saa.
Lähen vangi.
Uurija on tõsine. Tumedad silmad. Ta on külili laua peal. Täidab pabereid. Mina istun ühe teise laua taga. Ruum on mööbli poolest nagu klassiruum. Natuke teisiti ainult paigutatud. Tahvli asemel on suur klaasaken koridori. Aga sealt ei näe midagi. Ei teagi, miks. Kogu mu pere käib mind vaatamas. Ei lintši ega midagi. Nende mõistvus on uskumatu. Isegi Karl on kohal. Ja issi. Nad lahkuvad. Jään üksinda.
Noh, peaaegu. On uurija ja politseinikud ja valvurid. Uurija ja üks valvur mängivad kabet. Istun uurija ette. Peaaegu nagu sülle. Katsun ta kõhtu ja roideid pluusi all. Vangla ülem vaatab minu ja uurija poole. Raiub käega õhku ja ütleb: "Läbi."
Uurija tõstab väljakutsuva ja keelduva pilgu. Teen veel midagi. Sellega läheb ta vaid imepisikeseks (aga vingeks) hetkeks kaasa.

Ärkan. Sõidame Simunasse. See on küllaltki kena koht.