Jokutan. Kell on palju. Siiski jõuan, mis tähtis. Söön teel poest tervisekeskusse. Saan omada - saan aja hiljemaks. Neljapäeval millalgi. Vene keel. Asjad on koju jäänud. Kurat. See on tund, kus asju juba maha ei jäta... 2 eesti keelt. Klassis räägin M-Liga. Brasiillane ei mäleta, kus ta istus enne ja asub minu kõrvale. Okei. Täna on kirjandi päev - kulutame mõlemad tunnid sellele. Me ei räägi midagi, aga jään vahtima ta vihikut, kus ta eesti keelt harjutab. Jee, pilgud ristuvad, naeratame ja hakkame juttu rääkima. Õpetan talle hääldust, sõnade tähendust. Palub mul õpetada talle numbrid ühest kümneni. Peast käib läbi mõte, et jään talle meelde, sest õpetan talle selgeks nii elementaarse asja. See on hea. Vahetunnis teevad inimesed talle massiivselt intervjuusid. Ajalehe tarvis. Selline ülesanne eesti keeles. Haige. Selgub, et kõik on siin teisiti ja Brasiilias turniksid õpilased kõikjal pohhuilt ringi ja kedagi ei kotiks. Küsisin talt, mis ta sõbrad selle peale ütlesid, kui ta neile rääkis, et Eestisse tuleb.
"Crazy!"
Inglise keel. Paat paaditseb. Homme ei ole 2 esimest tundi, sest Heks on opil. Aga ta on nii äss, et tuleb 4. tunniks kooli. Wtf? Oleks jah nii proff.
Bioloogia. Oih, kontrolltöö.
Muusika õpetus. Lakson. See on nii vale. Paaditseme M-Liga.
Keemia. Viin koti klassi. Kohtun Paadiga. Mõtleme minna burksi sööma. Kurat, burksi pole. Ostame friikaid. Ootame. Paat lööb aega surnuks väikseid lapsi ahistades. Vaatab hästi kaua nende poole ja kui need julgevad hetkeks tagasi piiluda, noomib. Jep, sellistega ma hängida tahangi. Tund on juba mõnda aega peal. Tiiter tuleb meie lauda. Kott. Teeb pahura pilgu, et me tunnis pole. Jookseme Kermi ukse taha. Jamame. Käime garderoobis, töllame mu klassi poole. Paat läheb koju. Astun klassi sisse. Kõik hakkavad naerma... Olen hilinenud üle 20 minuti. Passin tühja. Käin emme juurest läbi ja jalutan koju. Tahan pahandust teha. Kaak olla. Andrease ema võtab mu enne õnneks peale ja viib edasi. Teeb psühholoogi. Ta teab Kermi. Soovitab psühhiaatri juurde minna. Ta on alati sellise Tõehetke omadusega olnud, et talle juba ei valeta. Ei suuda noh. Jube. Lasen tal ennast Äti juures maha panna. Vahin seal ringi, sätin, võtan värvipaberid ja muu kräpi, mis sinna jäänud. Leian ühest kastist ta habemeajamismasina. Kallistan seda ja proovin mitte nutta. Tulen koju. Kohe lähme Kadrina tagasi vennale järgi. Tore. Lahe on. Naljakas. Poest toon vahukoort ja Pantsile kingi. 5 liimipulka ja mingid lägakäed, millest 2 võtame vennaga talt ära :D Notice, kui oskuslikult ma taskurätipakist kingikoti teen. Teen talle ka küpsisekoogi. Banaani ja halvaaga. Homne hommik tuleb magus.Jällegi võtan valuvaigisti ja olen poolunes... Kohe tervesti unne.