Film on ilus. Eeldus on, et kõik näevadki unes ilusaid asju ja mida nad tahavad. A la Sa näed oma unistuste meest/naist ainult unes jne.
3 (varsti 4) aastat olen näinud ainult õudusunenägusid. Kerge on loendada, sest nad kaasnesid ühele sündmusele. Pärast seda on üldse hullem downfall olnud. Mäletan aega, kui mu tunnistusel oli 3 nelja ja ma hakkasin pirtsutama, et miks KÕIK viied pole. Aasta enne?
Näen, kuidas ma ise endale kallitele inimestele viga teen. Nemad mulle pole kunagi haiget teinud, so that feels safe. Suvalised võõrad inimesed teevad mulle viga. Ma ise ka. Ja siis on sellised kombineeritud unenäod, mis teevad kõigekõigekõige rohkem haiget. On nii, et kõik on parem, kui mu praeguses elus. Näiteks on mu vanaisa ja onu ja teised, kes on surma saanud, elus. Ja ma õnnelik. Asjad on põhimõtteliselt nii nagu 3 aastat tagasi. Tuleb unenäole iseäralik killimine ja muu õudne värk. Lõpus isegi kui keegi peaks ellu jääma ja mus mingi lootus alles on, ärkan üles. Only to find, et ma olen niikuinii neist kõigist ilma. Täna hommikul oli selline. Ma ei hakka neid jutustama, sest unenägusid ei saa edasi anda sama võimsalt, kui nad mulle olid.
Mu alateadvus karistab mind vist elu lõpuni. Põhjusega.
Kui asi on surmades, siis mõtle nii, et nemad poleks tahtnud et sa oma elul lased mäest alla veereda. nad oleks tahtnud näha sind tipus säramas
ReplyDelete