Olete kahjuks ehk tundnud, kuidas ühel eluperioodil olete megaüksinda mingis pasas? Ja siis võikski keegi kõrval olla. Ma ei pea silmas meeter76+pikkust tumedate juuste ja ülbe käitumisega hoora. Oh, ei. Ta oleks ideaalvariant, jah. Aga mingis jamas ei loe vanus, sugu, haigused, raha. Ma oleksin tahtnud keda iganes.
Mõni väga kallis inimene mul muidugi oli ja on ka nüüd. Aga nad üldiselt on sellised, et kui ütled, et murdsid keset ööd sidumisruumi, et kuskiltki valuvaigisteid või mida iganes saada, et ära vajuda ja kunagigi magada, mossitavad või moodustavad frowni. "See oleks võinud väga halvasti lõppeda" etc jama. Okei. Aitäh.
Aga ütleme, et saad siis terveks. Või vähemalt jalamile, kust üles läheb ainult paremaks. Peaaegu terveks. Sa naeratad ja oled hea ja isegi lõbus, kui suudad. Saad isegi läbudele minna. Abiga, jah, aga siiski. See on moment, kui ilmuvad välja kaks miljonit inimest, kelle ootamisest-otsimisest sa loobusid siis, kui näljase näoga haigla aknast asfalti jõllitasid. Need olen-drop-dead-gorgeous-inimesed. Okei. Ja mõtledki, et davaiks, ole mu sõber, vaatame koos pilte, mis meile mõlemale juhtuvad meeldima ja räägime filmidest ja reisimisest Prantsusmaale. Räägime kleitidest ainult selle pärast, et ei oska paremini flirtida.
Whatever. Ma peksan juba segast.
Point on: haige ja rääbakana võid üksinda kuskil ära surra.
Ja need inimesed, keda polnud kusagil, aga nüüd naha vahele poevad, kuigi niiiii väga ei ole neid tahtnudki, jõuavad positsioonil, kus suudavad nii väga haiget teha.
Ma vihkan armukadedust. Viimasel on kõige lihtsam põhjendus: i don't compete. You've been fun, but fuck you.
Ma ei tea, kas sellest oli midagi aru saada, aga ma tunnen end paremini :)
...mis ongi ju eesmärk?
No comments:
Post a Comment