Memento mori!*

Öösel tuleb peale väga ilus inspiratsioonihoog. Paha uudis on see, et mul pole enam millelegi joonistada. Küsisin isalt paar päeva tagasi, aga kuskilt midagi ilmunud ei ole. Asenduseks loen raamatut heliloojate armulugudest. Loen ladina mõtteteri. Esineb inception. Areneb mõte, et ma võin kõike teha. Käsi haarab paksu markeri järele. Põrandale ilmub suur õhupall, mille nöör ukseni viib. Paela kõrvale kulgeb tekst ARS LONGA, VITA BREVIS EST, mis tähendab, et "kunst on pikk, elu lühike". Heidan magama. Unes külastab mind üks uuem tutvus, keda ma varsti ka lähemalt tutvustan, kui ta ka edaspidi mu unenägudes ja mõtetes nii suurt rolli mängib.

Lõunani magamine paneb üldjuhul ennast vihkama, aga mitte täna. Täna see sobib. Täna olen rahul ega vihasta millegi peale. Päike paistab mu õhupalli peale. Kallistaks seda, kui ainult saaks.

Koolist saabub koju mu kallis vend. Ta läks nüüd teise klassi. Jookseb trepist üles mu tuppa. Tuleb mulle täitsa lähedale ja annab oma pisikeste käte vahelt mulle suure konna. Suure täpilise konna. Jah, ma elan kuskil Himaalaja otsas, järvede ja soodega, aga sellist konna ma näinud ei ole. Tarkade raamatute järgi on ta järvekonn. Kuigi meenutab haid filmis The Life Aquatic with Steve Zissou. Made my day.

*Meenuta surma. Pea meeles, et oled surelik. Minu tõlge: Surelikkus vabandab kõik välja; tee, mis praegu vaja.