Eile oli telekast Catch me if you can. Vaatasime perega. Naersime. Impressive, noh. Tihti on nõnda, et film on äärmiselt muljetavaldav ja tekitab lootust ja vabadusetunnet. Nagu kõik oleks võimalik. Pärast filmi lõppu saab selle tundega peaaegu tunnikese ringi käia, aga ikka saabub odav low ja in comparison on kõik halb.
Vahin ringi. Ilm on traditsioonilises mõttes ilus. Aga kedagi pole. Ma olen üksinda.Kui me Paadiga pärast BaltoScandalit koju hääletasime, olid mõned autod juba mööda sõitnud. Aga tal oli kindel tehnika, kuidas järgmine auto RAUDSELT peale võtab - suits ette ja kohe ilmub keegi välja, et sa oma uue sigareti peaksid ära viskama. Töötas. Kui vaja pole, tuleb ikka. Maailmas on kõigega nii. Ajab vihaseks, eks?
Emotsioonitu näoga võtan seljast jope, keeran pika patsi krunniks. Eemaldan pluusid ja püksid. Kisun sokid ära. Psaikonaer. Suudan esile kutsuda ärevuse. Peaaegu. Ta beebivenna? Olen paljas. Lips juustes ja käevõrud randme ümber jäävad. Olen sulpsti jääkülmas vees.Meil olid kunagi jänesed. Nad olid küllaltki rumalad. Ühel talvel närisid nad oma kuudi võre puru ja pagesid õue. Kui nad hommikul leiti, olid nad jõudnud ainult paari meetri kaugusele uksest ja liikumisasendis ära külmunud.
Ma ei kahtle, et jõuan kenasti redelini, aga tardumine käib mõtetest läbi küll. Olen uuesti sillal. Olulist emotsiooni pole. Vette. Välja. Vette. Välja. Toetan kivinäoga redelile, mis viib II pukile. Jalga alukad. Selga rinnahoidja ja hunnik pluuse. Võtan sukapüksid. Vasak jalg. Parem... Sellele on mulle sõnum jäetud.
Minu poolt. Eile, kui kohvi- ja külmavärinates unetust leevendasin. Muie.
No comments:
Post a Comment