In nocte consilium

Öös on nõu. Öösel on kõik vait ja rahulik. Saab üksinda mõelda ja endaga aus olla. Pole kedagi segamas, aga pole kedagi teist Su meelt lahutamas. Oled üksinda. Mina isiklikult muutun öösel alles kasulikuks. Maalin oma pilte ja loen. Bioloogia eksamiks õppisin, näiteks, peamiselt öösel. Koristan. Ja valgus on lihtsalt võluv. Ühel ööl seisin just sellise valguse käes SF reelingu vastas Paolo-Nutini-ilusa päevitunud noormehe käte vahel. Libistasin oma lumivalged käekesed ta kaela ümber ja sosistasin, et Kuu on parim asi taevas. Ta ütles, et Päike on. Kuidas ma ikka ei mõista selliseid inimesi. Sellest tõsiasjast polegi varem kahju olnud. Tookord hakkas.

Mul oli kahe hea sõbraga tekkinud sarnane olukord: nende valikud oma eraelus olid minu ajule täiesti kiimased, valed ja talumatud, mistõttu ma mõtlesin antud isikuid ignoda surmani. Üht rohkem, teist vähem. Erinevus oli ainult selles, et esimese elu ja tegemiste kohta kuulsin suvalistelt inimestelt, aga teine ütles mulle ise. Ühega rääkisin asjad nii selgeks, kui vähegi saab.  Rääkisime peaaegu non-stop esmaspäeva õhtust kolmapäeva pärastlõunani. Jah, ka öösel.
Teise päeva öine sessioon, mis neljani hommikul kestis, oligi see, mis enam vilja kandis. Kõik sai selgeks ja asi polnud üldse reeturlik ega räpane ega muud sellist. Lihtsalt mõni tont rääkis rohkem, kui tegelikult teadis. Või jutlustas hoopis seda, mida polnud olemas.

Järgmise juurde.
Oijah. Ütleme nii, et pal I-ga rääkimine pani mu ajju arusaama, et kui inimene on Sulle hea ja mõnus companion olnud, siis on pohhui, kelle ja millal ja mis oludes oma ellu võtab või sealt välja heidab. Ka muud moraali- ja eetikanormid võib ka sõprade puhul üle lasta :) Pal II-ga jäingi selle juurde, et (kui pal I oli tegelikult ilmsüüta, siis) pal II sobib mulle ka just nii nagu ta on.