Amor tussisque non celatur

Olen viimastel päevadel selles ütluses (armastust ja köha ei (saa) varjata) üha enam veendunud. Näiteks:

• Üritan inimesega normaalselt vestelda, aga köhin talle oma kopsud näkku.
• Üritan AUTOKOOLiks ikka ja alati õppida, aga joonistan selle asemel megavärvilisi ja rõõmsaid ja... tolerantseid? pilte. (kui jutualune valmis saab, näitan. Õde oli natuke skeptiline seda nähes. Eestlane, mis teha...)

Ühe pildi sain eile valmis küll. Alustasin eile ja sain eilse jooksul valmis ka. Tegin ta musta markeri ja akrüülidega. Need, mis pooleli on, on õlivärvidega.

Lasen isal panna musta megaformal raami, mille järel kaotan teadvuse pildi awesomenessi ees. Can't wait.

Also, happy b-day, dearest Freddie!