1. jõulupidu>EFA>BBS>koolitus>AAVO SÜNNIPÄEV!!!

Kes peab oma jõulupidu juba 3. detsembril? Eks ikka kõige kiiremad ja tublimad! :P
Super tunne on seista imeilusa mõisa suures saalis, kui väljas sajab pehmet lund ja ümberringi on rõõmsad plaksutavad inimesed ja kõiksugu värvi küünlad, mis koostöös peeglite ja aknaklaasidega õhtu unustamatuks teevad. Vaatan üles vana kaunist lühtrit, vaatan enda ette... Naeratada Udole, kui ta aplausi saatel mulle märki rinda paneb... imeline! Tähistame ja veedame aega vingete inimestega :) Emme teeb pildi :P

Sõidame Sakust Tallinna naeru ja naljaga. Lipsan autost välja, et M-Li juurde ööbima ilmuda. Hommikul vaja Olümpia hotelli vabatahtlikuks laekuda. Mul on mulje, et asjad, mida seal tegema hakkan, on sellised:

• seisan improviseeritud putkas
• naeratan
• näitan näpuga ukse/baari/liftide jne poole
• vajadusel vaatan kavast mõne kellaaja
• lällan ennast surnuks

See ei lähe nii. Ei-ei-ei! On sellised EFA külaliste grupid, kes lähevad nt linna peale sight-seeing tourile, mõned šokolaadivabrikusse jne. On konkreetsed giidid kaasas, kes räägivad oma objektist ja ka nt mis kell kuskil olla. KUMUs on giidid kohapeal. Sest aint seal nad töötavadki. Kui mind kunstimuuseumi bussile pandi, arvasin, et see oli lambist. Pool minutit enne seda, kui mul soovitati üle KUMU kõigile teada anda, et pool 1 on vaja bussis tegelt olla, sain aru, et mina olen kõige vastutavam isik, keda need inimesed täna näevad. Mõtlesin välja ja esitasin erinevaid teateid neli korda. Adrenaliin ja eneseületus all the way!!! Hea, et süda sisse jäi ja ma end pingest täis ei urineerinud. Vahepeal jõudsin pilte ka seirata. Ilmar Kruusamäe Kevadine koolivaheaeg on jätkuvalt mu lemmik.
Vabanen mitmeks tunniks. Kasutan aega M-Li juures tšillimiseks.

See tüdruk näeb väga palju vaeva, et kinkida kallitele inimestele, mida nad tõeliselt tahavad:

Tagasi tööpostile. Ülesanne on lihtsam, mehhaanilisem. Pean vaatama, et kõik külalised saaks bussile. Lihtsalt seda. Külalised saavad hotellis otsa, üritus algab, ülesanne on täidetud. Korterisse jalutades näen search lighte pilvedel. Käed surevad ära ja süda tuksib. Vähemalt ei seisa, eks?
Otsustame ma-ei-tea-mida tähistada. Või hakkasime tõesti niisama jooma? Who cares enam...

 

Ehmatan üles hirmus, et ei jõua laevale. Äratav kõne on mulle. Aga M-Li telefonile. Selgub, et ma olen enda oma ära kaotanud ja Udo on 20 helistanud juba. Aga aega on. A-terminali! Rebin märkmiku vahelt pisikese Tallinna kaardi ja orienteerun kohale. Sõidame Soome. Sinisel tekil külma käes seistes võiks nostalgiast nutma hakata. Hirmus libe on. Meri on ka superilus. Polegi seda varem nõnda näinud.

Terve päev on väga kihvt ja hariv. Tallinna tagasi jõuame pool 11. Hakkab meelelahutusprogramm :P

Tšillime ja oleme toredad.

 TRIIN SAI 20AASTASEKS! :)

Käin erisuguste T-de juures erisuguste tegevuste jaoks. Teisipäeva õhtul veel üks koolitus. Selline, mis normaalselt raputas/selgeks tegi, et on vaja liigutama hakata. Jäin õe juurde. Vaatasime Misfits'i. Megakihvt sari. Soovitan igal juhul. Terve hommiku pesen nõusid ja vaatan veel eelmainitud sarja.
Rongile! Pole vist kunagi niii kõvasti eyefucki kellegagi teinud. Absoluutselt kartsin teda, sest ta nägi selline jultunud ja ülbe ja munn jne välja. +Telefonis rääkis, kuidas tal mingi narkari nime on teada vaja, et temaga *midagi* teha *mingi* asja varastamise eest. Rääkis ja ropendas ja vaatas mind. Vaatasin teda. Ma naeratasin, ta naeratas. Kui awesome peab olema, et võõras inimene Sind kardaks ja peaks samal ajal kõige huvitavamaks inimeseks maamunal, kui Sa LIHTSALT ISTUD rongis? Mulle meeldib, kuidas mõni inimene lihtsalt mõjub kuidagi. Midagi kindlat tegemata. Enda olekuga. Nagu tal oleks mingi uberaura, mis on unfailing.
In other news:

AAVO SAI 9AASTASEKS! :) 

Loobib pauguherneid ja naerab. That's great :D