Kuidas Karl mind motiveeris* ja mina haiglas aega veetsin:
Ma ei tea, kas ta rõhus teadlikult kõige kallimale asjale minu maailmas või tegi ta seda kogemata/intuitiivselt. Nagu auasi, et ma pean saama terveks, sest ma olen sellest superperekonnast ja meid ei või miski murda.
*pärast narkoosi hajumist jõudis mu kätte Karli diktofon. Ei mäleta, kes-kuidas-millal, aga seda ma kuulasin. Seal rääkis Kristi superaeglaselt. Üliarmas, et ta oskas arvestada sellega, et antud kiirus oligi maksimum, mida tuvastada suutsin. Siis tuli Karli jutt. Ta rääkis mulle loo, kuidas vanaemal 3 selgroolüli megarääbakad olid ja isegi pärast oppi olid ta väljavaated kehvad. Ta suhtumine oli täiesti temalik okei-siis-ma-tegelen-sellega. Läks koju ja tegi igal vabal hetkel ettenähtud harjutusi ja käis kasvõi käpuli, et lülidele mitte liigset survet avaldada. Kuu aja pärast pidi minema arstile, et näha, mis on saanud... "ja siis tahtsin rääkida seda lugu. See lugu jäi selleni, et ta nagu oli üllatuslikult paranenud. Aga... Selle loo point nagu on selles, et-et meie... kui Mummid, et me teemegi niimoodi et, nagu meile hea on. Mitte nii, nagu meile mugav on. Eks?"
Elu lõpuni kordan seda, kui liiga raskeks läheb.
Elu lõpuni kordan seda, kui liiga raskeks läheb.
No comments:
Post a Comment