Käin iga hommik/lõuna/õhtu jalutamas, fotokas käes, südames soov võita uus ja parem kaamera. Kaamera, mis avab mulle uued võimalused. Ka uued väljakutsed. Mis tähtsaim - rahuldab mu aina kasvavad vajadused.
Hommikuti ärgates riietun soojalt. Riietun teadmisega, et tuleb olla mobiilne ja märkamatu. Piilun aknast ja ukse vahelt. Olen valli otsas ja selle taga. Vajadusel sees. Lõdisen parimaid poose ja emotsioone oodates. Talun imehästi külmahammustusi ja pean kannatlikult vastu ka alla sajavad lumesahmakad ja jääpurikad. Teen metsa samblast ja läbiimbunud kuusepuukoorest tule elus püsimiseks. Jahin mäkru ja kopraid. Pildistan seda. Joon energia saamiseks nende verd. Ei söö lihast kõhtu täis, et säiliks tugev primaarvajadus. Ei või hakata mugav. Liha, sisikonna, naha ja kondid vean järve keskele tekkinud söödale. Istun suvise hüppepuki otsas lumevaiba all ja proovin fotole saada mõni uluk, kiisu-miisu või lind, kelle talv on nälga jätnud.
Külm roomab mu luudes. Kangena otsustan võtta ette teekonna kodu poole. Vahetan mälukaarte ja retk võib alata. Pidev hirm tühjeneva aku ees ahistab. Surun pisaraid alla. Põlvedeni lumes sumbates kujutlen erakordseid kompositsioone ja paigutusi. Juba eemal varitsen pereliikmeid, kui nad õues oma igapäevaseid ettevõtmistega tegelevad.
Kui jään õue üksinda, viskan lumepalle akendesse ja lõikan läbi elektrijuhtmeid, et nad vaid üle lume jalutaksid. Kasvõi korra. Pistaksid pea ukse vahelt välja, parandaksid värisedes midagi.
Ma hingan fotograafiat. Ma ei suuda garanteerida, et ma ei lähe ühel hetkel sellest nii segi. Ma armastan seda.
Fotograafia on parim hapnik.
ReplyDelete