Piparkoogimehike Draamateatris

Karjun ema peale.
Ignon väikest venda.
Common sense ajab voodist üles. Jalga sukapüksid ja terava ninaga kingad. Selga sebimiskleit ja mantel. Lokirullid maanduvad peeglilauale, näkku meik ja juustesse lakki. Superilusad kõrvakad kasutusse. Lähme teatri.
[Aavo tuli ühel päeval mu juurde ja ütles, et tahab mind endaga teatri. On jee mind keegi endaga teatri kutsunud. YES! tuli kohe ära.]
Täna hommikul leian ennast Kadrina Keskkoolist koos kahe 2. klassiga. Laste jõuluetendus. Okei. Vend räägib klassi- ja koolikaaslastest, keda koridoris näeme.
"See suur poiss on T. Ma löön teda vahepeal jalaga."
Vahin suurte silmadega ega ütle sõnagi. Pööran tähelepanu piltidele seintel.

Järgmisel hetkel vibutab mu kallis vennake eelmainitud suure poisi, kes parasjagu seina ääres maas istus, näo ees jalaga. Oh noorust! Kõige saikom on see, et nad mõlemad naersid, nagu nende tegevus oleks normaalne. Jookseb minu juurde ja käsib aknast vaadata alumiste korruste kaunistusi. Katab käega naerusuud ja ütleb: "NEED KÜÜNLAD ON PEENISE KUJUGA" Tunnen end vanana.
Laste juures on huvitav see, et nad muudavad tegevusi sekundi murdosa jooksul. Sest järgmine hetk oli ta juba oma klassivennaga hakanud mingil põhjusel vastu kõrgel asuvaid pilte käega plakse lööma.

Sõit teatrisse on täiesti uus kogemus. Istun keset kaagikarja ja hoian naeru tagasi. Väga vaimukad lapsed. Pole midagi paha öelda. Ainult seda ehk, et nad on oma talendi, ande ja oskuse suuremal osal rakendanud üksteise tögamisele. Thank God, et mitte otseselt norimisele. Mõlema klassi inimesed saavad hästi läbi. Nende intiimsustase lausa üllatab mind: poisid mängivad teineteise kätega, istuvad basicly süles ja poisid-tüdrukud istuvad koos ilma teiste ilkumiseta, suvaline inimene vajub kahesele istmele kolmandaks, hiiglaslik seljakott teistele näkku surumas, ja kõik on sellega okei. Nad pakuvad üksteisele oma sööki. Mingeid jagelemisi ega tülisi lihtsalt ei ole. Ühed nusserdavad kottide ja jopedega, et neid õigesse kohta saada. Ütlen: "See oleks meganaljakas, kui need kotid sealt alla sajaksid (mitte üldse paha pärast, olukord oli selline)." Mina naeran. Aavo naeratab. Vaatab mulle silma ja ütleb: " KOTID!!!" Järgneb psühhonaer tema sooloesituses.
Teater on ilus. Pole enne Draamateatris käinud.

Näitlejate pildid seintel... oijah. Mõnus. Armastan näitlejaid ja teatrit. Kahju, et nii vähe mõlemaga neist kokku puutun. Teate, mis on paha selle päeva juures? Kõikjal on pildistamisel mingid piirangud. Ma ei saa pildistada etendust; ma ei saa pildistada võõraid lapsi. Aga nendest kahest asjast mu päev koosneski ju.
Etendus iseenesest on kihvt. Soovitan. Ma olin telekas midagi sellist pisikesena näinud. Ajas ka praegu naerma ja haaras kaasa. Ma küll ei räusanud: "TA TULEB!" ega "MINA ARMASTAN SIND!" nagu paljud lapsed tegema juhtusid. Creeped me the fuck out alguses. Mida etendus edasi, seda rohkem hakkasin hindama nende väikeste inimeste võimet niiiii sisse elada ühte väljamõeldud asja.
Tagasiteel varastasid mingid rotid meie koha ära, aga ma ei leidnud, et pisikeste poistega koha pärast jageleda oleks ilus. Seega istusime vennaga bussi lõppu, kus ma odavalt magama jäin. Bussitäis hüperaktiivseid lapsi, 3-4 jutukat õpetajat/lapsevanemat ja üks magav 19aastane.
Jääme 12 minutit hiljaks Kadrina jõudmisega. Meie poole viiene buss on läinud. Sibame jääkülma ilmaga tädi poole, et Udot oodata. Kui kohale jõuame, hakkab hull fun pihta. Aavo müttab nagu segane, ma mängin kassi ja titadega. Millegipärast hakkavad viimased mu läheduses alati nutma, seega keskendun kassile. Pureb mu käsi. Awesome.