The End of Living the Dream.

9.veebruar

Jälle vaja Kadrinast rongile minna. Of course seisab ta kuskil lumes ja mina tutvun võõraste inimestega. Seisan ja lõdisen. Juba 10 minutit hilinenud. Lõpuks jõuab üldse 2h hiljem, aga kuidas ma seda enne teada võiksin, eks. Eemal räägib meeshääl, et rong ei liigu ja läheb vähemalt tund aega enne, kui meieni jõuab. Küsin info lähemal passinud tädi käest üle. Oleme hetke vait, vahime teineteisele näkku. 

"Kas minu juurde ei taha ootama tulla? Ma elan siinsamas lähedal..."

Needless to quote, ma läksin. Tal on taksikoer. Viimane sellest sordist üritas mind näkku hammustada (Y). Naine ütleb kohe, et ka tema koer on munn, hammustas mingi pisikese lapse põse sodiks ja ma ei tohiks talle vastugi minna. Sõnastus oli muidugi natuke teine. Nii või teisiti selline asi mulle sobib. Räägime kaktustest ja fotograafiast.
Tallinnas olen reunited võimega pildistada!

 Mälukaart oli ka täiesti kasutu asi, kui akut polnud. Saan näha, mis sinna eelmisest tripist jäi.

10.veebruar

Jalutan hommikul kuue ajal trammile. Vastu tuleb kõige zombima näoga naine, keda ma kunagi näinud olen. Complete with megajäik kõnnik.With a hint of kui-ma-sulle-lähemale-jõuan-siis-suudan-ka-ühe-kiirema-hüppe-teha-et-su-nägu-ära-süüa.
Läbi uute prillide on maailma nii selge. Ilma ei oska kohe ollagi. Riia, mu arm! Seminarini on aega. Lähen ühe teise vabatahtlikuga linna peale. Õigel ajal kino juures tagasi: trepil sammub vastu seisab mees, kelle pärast tulin... huuh!
Alustab Kadir. Räägib projektist diamond matters. Üliäge.

Jani kord. Seletab täiesti stoiliselt asju nagu "see poiss suri oma haavadesse 3 tundi hiljem", "see naine vedeles oma veres ja uriinis ja oli nii kurnatud, et ta pisike beebi pidi ise kuidagi rinnani jõudma ja toidetud saama" jne.

Ta rüht on megamõnus, tätoveeringud kätel. Olgugi mees, aga ma tahaks tema moodi olla. Seda olekut, mõju. Mõni shit ja fuck tuleb ka ära. Küsimuste aeg. Üks mees väidab, et on auasi, kui kindla kandi mehed oma pojad seal sõjas kaotavad. Jan pani vastu: ~"let me stop you here. That's bullshit. Who told you that?... 'cause that's bullshit. I've been photographing there for 15 years and the parents of those boys are very worried about something happening to them" Tal on kõik nii üliülekontrollitud ja uuritud-kogetud-nähtud, et temaga ei anna vaielda. Kõva mees, noh. Küsiti, kuidas ta naine suhtub sellesse, et ta alati ära on. "She divorced me, that's what she did. oh, don't worry, it's ok, I got another one" Mõnusad olid ka arvamusavaldused nagu "whoever thought that reporters and photo journalists should work together deserves to be shot!" selle peale tuli kõva aplaus. Kadir sõnab kohe: "radio journalists are even worse: *awesome whiny voice imitation* "can you stop that clicking?"" Esinemine lõppeb, Kadir ja Jan räägivad inimestega. Närvitsen pikalt, et ka talle öelda, kui lahe ta on. Viimane on just see, mida kõik teevad. Temani on järjekord ja mulle tuleb oodates mõte: esimene kord, kui ma taga räägin, võiks olla nii, et me päriselt arutame midagi peale selle, kui kihvtiks ma teda pean. Nii ma ainult vaatangi teda oma lillas kleidis, kaamera-ripats huulte vastas. One day. Jan Grarup on muidugi uskumatu. Mulle on müstika, kuidas ta suudab valge võõrkehana nälginud tšurkade vahel pilte teha nii, nagu teda polekski seal. Keegi ei vaata kaamerasse, kõigi tegevused-emotsioonid on mõjutamata. Uskumatu. Ta ise selgitas inimestega suhtlemist + nende edukat pildistamist nõnda: austa neid inimesi, keda pildistad ja pildista neid ausatel ja siirastel põhjustel. Muud moodi ei saa. Ei tohi ka varjata, et oled fotograaf.

11.veebruar

Eile ütles Pants, et ma ei või Snelli tiigi juures üksi käia. Keegi afektiseisundis naistevihkaja tulevat muidu kurikaga. Täna hommikul ei tulnud ta kurikaga. Jõllitas meid juba kaugelt ja lähemale jõudes näitas mu peale näpuga ja rääkis erinevaid asju. Uurisin ta nägu, et aru saada, kas ma olen teda varem näinud, kas ta tõesti tunneb mind. Mida rohkem ta rääkis, seda saikomaks/ebausutavamaks asi läks. God knows, seda kutti ma ei teadnud. Kui tast möödume, läheb vihaseks ja karjub roppusi. Pants ütleb talle sõbralikult: "okei, tsau" ja me lähme treppidest üles Toompeale. Edasi sööma. Mul on isu millegi järele, aga ma ei tea, mis see on. Pakun, et mõni mereelukas :D Mereannisupp.

Munaleib. Hiljem liituvad sidruni jäätee ja vastlakukkel. Supp maitseb nagu mere ääres lõhnab, kui kaldale on igasugu adru ja vetikad uhutud. Muidugi meeldib. Kuigi salaisu ära ei kaotanud. Huvitav, mida ma siis tahan? Üritan osta oma giidituuriks raamatut Ajaloo ja ehitusmälestisi Tallinnas. Saaksin ainult kaardiga maksta, aga seal on alammäär kaardimaksetele and 1euro isn't enough. Vaatan ringi - teen tiiru, aga ei leia midagi juurde, mis mulle ära kuluks. Müüja naeratab ja annab raamatu mulle tasuta. Sobib! Ostame Coca-Cola Plazast üle kilo kommi. Justin Bieber seisab ukse ees, ei vaevu pildistama.

12.veebruar

"KAS MUL ON SEDA VAJA?!?!?" Käin närviliselt mööda tuba, kisun juukseid. Lähen Anu Jägermeistrikapi kallale. 3 pudelit suurusejärjekorras. Võtan keskmise ja hakkan jooma. Juba naerangi ja kõik on fun. Kehaväline kogemus. Nagu saaksin kõrvalt vaadata, kuidas mu kest asju teeb. Pants tuleb uisutamast tagasi. Jään odavalt alkoga vahele: kapiuks lahti + pisikese ja hiigelpudeli vahel on tühi plats.

EKA peldikus võtan viimase sõõmu ja viin välismaalased jalutama erinevatele vaateplatvormidele ja Toompea lossi juurde. Muidugi ajan iba juurde, mida öösel tuupisin. Seminar kui põhiüritus on huvitav.

 Esimene esineja on väga kihvt. Teine ärritab mind. Kolmanda ajal ei suuda naeru pidada. Ta räägib depressioonist, aga seoses pausi ajal tekkinud mälestusega, kus ma megahooletult suurt potti suppi reostan, pressib naer must välja. Ühesõnaga, oli paus.

 Mul oli nälg. Närisin saia. Läksin suppi tõstma, olin joobes. Suvaline bitch hakkas muga rääkima ja kui ma vastamiseks suu avasin, pudenes sealt saia. Supipotti. Needless to say... ta vaatas mind nagu WHATTHEFUCK??, aga mul oli ju kaitse peal.
Veres*
Ma ei oleks füüsiliselt suutnud vähem hoolida. Tegin ülilegit näo, võtsin oma supi, kahmasin laualt veel süüa ja läksin minema saali. Jaaaaaaaaaa naersin.
Also, I Dood Paarded rest of the day :)

13.veebruar

3:53 jõuan vaadatud Dexteri 5. hooaja viimase osa. Rohkem praegu väljas polegi. Hooajad 1, 4 ja 5 olid vinged. 2. oli so-so. Muidu ütleks selle kohta solk (nagu 3. hooaeg), aga Doakes oli kõigest hoolimata lahe. Magan seitsmest seitsmeni. Pesen õhtusöögiks hambaid. Superstaarisaade. Hesburger.
Ja algabki uus päev---

14.veebruar

Vaatan How I Met Your Mother'i. Udoga sai kunagi suvalisi osi vaadata, aga nüüd ainult mina ja algusest.
Režissöör on super, sest ühtegi teist sarja pole nii mõnus vaadata, kõik need flash-back'id, seletused jne. Kihvt. 10:18 on esimene hooaeg lõpus. Paar osa Misfitsi. Fuck it, ma lähen koju. Seal on kuuldavasti külm ja näljane. Auto on puru. Telekas ei tööta. Kellelgi pole raha. Nonetheless, can't wait to see my perfect family... :)
Väike maja preerias. No, fuck me. Nimed-suhted tulevad sekundiga meelde. Nellie ei meeldinud mulle vanasti üldse. Praegu on nii kihvt.
Istun Tapa bussijaamas. Poole tunni pärast on viimane võimalus koju saada. Helistan vanaemale (isa emale), et tema juurde ööseks jääda. Homseks on salaplaan :)

15.veebruar

"Tere! Ma olen vist õiges kohas, aga küsin igaks juhuks üle. Kui kellelgi oli operatsioon ja ta nüüd Tapal asub... siis see on koht, kust ma ta leiaksin?"
Jalutan taastusravi koridorides. Seisan õige palati uksel, aga naine seal pole mulle tuttav. Esialgu. Vanaemal pole juukseid. See vanaema on siis ema ema. Ta nägu on liiga valge ja silmade ümbert punakas. Nagu need vähihaiged lapsed filmides. Naerab palju. Räägib rõõmsalt, kuidas vanasti tibusid kasvatas. Teemani jõudsime nii, et ma ütlesin, et udemed, mis tal praegu juusteks on, meenutavad neid alles sündinud linnupojakesi. Opereeritud kohta ma õnneks/kahjuks ei näe. Ajab ümarat mulli ja lookesi, mida ma 201038489346734 korda juba kuulnud olen. Korraks jääb aknast välja vahtima, vaatab alla ja ütleb: "Opereerisid mul rinna ära. See on ikka kohutav küll. Aga sellele ei või mõtlema jääda." Ütleb veel, et see kogemus oli/on isegi raskem kui Vello surm. Nüüd pidi ju ise surmaga silmitsi seisma. Jätkab jutustamist tibudest ja peedipõldudest. Ta suhtumine on kadestusväärne.
Saan koju.