Kui minu vennad poisikestena suitsuga vahele jäid, võttis issi nad ette.
"Mis te siis salaja tegite? Tulge siia minu juurde."
Üks hiilis ma-ei-tea-kuidas minema, teine proovis. Priima või Leek. Mis ta siis oli, eks.
"Davai, tõmba alla ka siis!"
Hetki hiljem köhis ja läkastas ta nagu segane ja pole pärast seda suitsu teha tahtnud. Issi meetod töötas.
Olen viimase aasta teinud absoluutselt ja ainult seda, mida ma tahan. Pappi oli, kohti-inimesi oli. Magan,
millal tahan jne. Nüüd tuleb issi meetodi osa: ma ei taha seda enam. Täiesti pingevaba ja lihtne. Jama siis ju. Pean igast lollusi tegema, et laksu ikkagi kätte saada. Need hiljutised esinemised tulid sellest. Tahan vastutust ja sellega kaasnevat mõnusat pinget. Tahan tööle minna. Seminarid ahvatlevad rohkem kui peod. Ei taha juua ega suitsetada. Tahan hea välja näha,
kenasid riideid-kingi-kotte- (see on mu uus megailus lemmikkäekott!!)
mütse kanda ja lõbus-toredalt elada. Tahan õppida ja areneda. Tahan teha mereandidega kummalisi toite ja jalutada päikse käes.
Käest kinni.
No comments:
Post a Comment