Have some surgery on your spine :)

Grandfather's binoculars

He looked through these during the Second World War.
We looked through these when we were in the woods trying to spy on some yellow birds that had a nest in a small bush.
I will have looked through these on my way to the hospital.

Let this be the one...

Monday: trip to Tartu.
I'm gonna have a cat-scan.

All I want for Christmas is...

Tuleb mainida, et anything goes. Mulle meeldib kõik. Aga mõni soovitus on.

• Ehted: sõrmused, kõrvarõngad. Suuuuuuuuuuurte kividega. Suuured rippuvad kõrvarõngad oleksid eriti preferred :P Ilusate sulgede ja muu glamuuriga :D
• Mõni erk lauvärv läheb ka loosi. Kollane-roheline. KULDNE
  
• KONNAD.
• Joonistusblokid. Akvarellidele, tavalised. Nii A3 kui A4.
• On olemas sellin modell joonistamiseks. Inimene, kelle jäsemed liiguvad. Tavaliselt pulga otsas. Seda!
  
• Värvid. Akrüülid, vesivärvid, guaššid, õlivärvid.
• Pintslid. Nendega on selline lugu, et viimati ostsin ma ise omale pintsleid algklassides. Erandiks on suvel ostetud keskmine-suur pintsel ehituspoest. Aga see selleks :D
  
• Riided, kindad, mütsid jne. Sokid. SUKAPÜKSID. Must-kollane-roheline-pruun. Kuld-hõbe. Triibulised, ruutude, mustritega.
  
• Veeliks. Lihtsalt, keegi, viige mind ta juurde ja andke talle raha :)
• Hea fotokas. Nagu tõesti. This is ridiculous. Vajaan päris korralikku fotokat. Statiiv kuluks siis ka kohe ära. Ja KÕIK muud vidinad :D
  
• Reis kuhugi. Lähme Ellukivile, lähme Saaremaale, lähme Tallinna kinno, teeeeeeeeeeeme midagi. Muuseumi, näitusele, teatri? Teeme lollusi.
  
• Taimed. Aaloed ja ahvileivapuud mul on. Aga ma tahaks mõnda ka lihavate lehtedega nagu on aaloe ja ahvileivapuu. Or just wow me :)
• Maskid ja kostüümid.
  

Ja alati saab mulle läpaka, auto, korteri, galerii, Neeruti mõisa ja ümbermaailmareisi anda. There's always that :)

Fight the Machine?

I feel good. The best I've been for weeks. Jump out of bed and the feeling remains. Awesome.
At the doctor's I make my mother buy me a mask. Love it. And, yes, I did specially go to a toilet to take pics. Soon the doctor asks me to go inside her office. Tells me that I'm fine and that I imagine the pain. That I sat with my leg over the other. A sick person couldn't do that.
A PERSON ALLLLLWAYS DOES WHAT'S BEST FOR HIM/HER: WHY WOULD I IMAGINE PAIN FOR MYSELF????????????????????????
I keep my mask on. Stare at her.
Prescribes me some new meds. I don't know what these are for. Don't care anymore.

Edit: My doctor calls me and says that she has now spoken to the neurologist that examined me. The neurologist thinks that I SHOULD go to Tartu for computed tomography. If I show no change within the next days.

What am I supposed to think now?>:(

Color scheme for NEED

How I enjoy watercolors. They are the best for playing with tints.

I still have to draw down the design I have in mind. And choose between acrylics and oils.

After that comes pure amiableness :)

i NEED euthanasia

My nights and days are mixed up. I can't sleep, but at one point during the day I want it. In the morning I wait until it is time for everyone else to wake up before I come out of bed. As not to disturb anyone. This gives me too much time to think.
My muscles ache and shiver. Guess I've been exercising too much. Oh well.

Today my mom leaves for work later than usual. She tells me what the doctor told her about me yesterday. She said that it is probably all me. That I'm holding on to the pain, can't relax. Because this has been going on for too long. What?! Why?! How? I get upset. My mom adds that maybe I shouldn't graduate this year. Fuck. If I don't do that shit now... when? I hate the system. I'm not going back, if I'm pulled out of school now. 13 years? NO. WAY. I come up with an idea. It probably fails. Like anything else. But I'll give it a go.

I come upstairs to draw. It is much like therapy. Same thing happens when you want to know how a child feels. You ask him to draw nature or his home. Cloudy skies, separate rooms, people missing etc gives away negative stuff.
See a pattern on mine? Whatever it is I'm turning it into a painting. It will be called "NEED"

My cat appears out of nowhere. He has been missing for some time. I pick him up. Only to be covered in blood and sand.
"Been munching on dead carcasses lately, huh?"

I've got an appointment with the gooood doctor tomorrow. More tests. Kinda dull, kinda expensive.

This is it. This is water.

Wake up at 5. Wait until 7 like the kid from A.I. I take my pills and do the exercises for an hour. Try to clean my room. Fail. Fix some breakfast for my brother. Eat raisins.

I remember the sweetest message I got yesterday.
I see a comment under the last post. The content makes me unusually happy.
I see the coolest scrap on Orkut. The content makes me scream and dance around like the scoliosis and the inflammation of the vertebral joints etc have left my body.
There's a blackout. I realize that I'm lost without electricity. So I go outside for the first time in 4-5 days.
Get drunk and smoke. Another realization: I don't need it. Specially now. What a raffish girl.

Also, I might spend my New Year's at a sanatorium. Which is awesome in a i'll-take-anything kinda way.

But until then...

Reality Bites.

Yes.
Watched it yesterday. I had seen it before, but at that age I didn't get anything. Like the time I watched Leon.

Bon Iver - Blood Bank

I'm not really getting any better. The exercises hurt like hell.
Vicodin and a cane and I'm back on track, I guess. That's my secret plan. Mother wants me to stay at home until I'm magically cured. Well, I'll stay home when she finally does. The last week has been shit.

Been drawing and organising my stuff. I love it :)

This is what the card turned out like. Not what I imagined. At all.
:)

B-day card.

I'm making a birthday card for my 7-year-old brother with watercolors. The work is still in progress, but I'm very excited about the ideas I've got for this one. I'll definitely post the outcome before his birthday, the 8th.

All the Things We Hold Near and Dear to Our Hearts

Aga enne, kui vesivärvid mu niigi nõrga tähelepanu haarasid, proovisin õppida autokooli teooriat. Plaan on selline: loen kogu materjali läbi ja hakkan seejärel tegema teste. Ma ei ole kuigi kaugele jõudnud...
Kui ma teen 12. detsembril teooriaeksami koolis ära, olen ma võimeline kõike saavutama. AND THAT'S IMPOSSIBLE!

Mu eriline lemmik on esmasabi. Eelkõige seepärast, et seda jagan (erinevalt päris sõiduteooriast). Teine põhjus on veel. On mingi heleda peaga mees, kes fotosüüdistusel ilmnevate ilmete ja hoiakute järgi on first class sexual predator.

Muide, niiiiiiiiiiii ei vaevuks.

ORANŽID JUUKSED

Mul on nii jumaltaevasküllpiin, et ei vastuta oma sõnavaliku eest. Mu viisakus hääbub närvilõpmete pitsitamisel.

Öösel teen valmis kirjandi. I sel aastal. Pool loost on sitt, teine improvisatsioon. Kirjand ongi riistapuu, millega mõõdetakse õpilase võimet ümarat paska ajada. Kole.
Pasariistapuu valmistamine kuses mu vene keele õpingud täis. Saan kindlasti kahe. Omab mind, sest jutustamine on vastamata. Okei, vabandust, et ma ~3 nädalat kasutu olen pidanud olema.
II tund ajab kõik kirikusse. Jõulukuu algus või midagi. Kössitan klassis. Kuigi on kohustuslik. Tunnid, ma ei tea. Ei hooli. Eksamid tuleb ära valida. Oh well.

Muideks, sain tööle 21.-23. dets. See on igavesti kahtlust äratav, sest sama tööga seoses juhtusin kohtama inimest, kes viimasel ajal kummalisel moel mu ajju igal võimalusel poeb. Kohtume taas?
Palun...

Seda tuleb vist selgitada: ma olen igasuguses armastuses armetu ja katk. Hoolitsen üle või liiga vähe; ei räägi, hoian kõik mõtted omale. Suurest perest ju, oma kalleid asju ei taha üldse mitte jagada. Ka mitte kalli asja endaga. Siis tuleb äkki mingi seiklushoog või vabadusejanu peale. Nii kõik kanni jooksebki. Jah. Aga. On üks lugu.

Oli suvi. Jaanipäev. Tolleaegse päeviku järgi 24.06.08. Korjasime lilli. 9 erinevat. Nagu rahvatarkus soovitab. Ma polnud seda enne teinud ega uskunud seda väga. Siiski läksid nad padja alla, et unes näha elu armastust. Jahhm. Long story short, nägin vist jah, sest pärast tema pärismaailmas kohtamist 1.o7.o, ei ole ta peast kadunud. Istusin ta kõrvale. Jäin teda vaatama. Sõnagi ei tulnud suust.

how my heart did ache
And dry my lips no word would make
So still I wait

Vaatasin alla. Ta vaatas samamoodi mind. Midagi ei juhtunud. Mäletan ta heleoranže juukseid päikese käes. Mind muidu siiralt häirivad punapead ja muud porgandivärvi karvkattega inimesed, aga tema oli nagu midagi muud. Selline toon, mida pole kellelgi.
Selline see mu armastus on. Midagi võimatut ja saavutamatut. Nii on ilus.

Ehk nüüd...

Ma olen Barbie.

Kuidas ma armastan riideid! Mul on maaaailma suurim kapp. Ja siis veel üks. Mul on isegi lisaks kummut ja peeglilaud. Ning ikka ei mahu kõik kaunid kostüümid ära. Mul on igasugu kingi: kõrge kontsaga, tossud, kauboikaid, sandaale, susse, jooksukingi, tenniseid, talvesaapaid, kinnise kontsaga, laia kontsaga. Mul on kõike. Traksid. Sukapüksid. Mul on 2 ehetekarpi, mis on kubinal täis mu kaelakette, käevõrusid, kõrvarõngaid, prosse, sõrmuseid. Käekotte ei pea mainimagi! Ma armastan stiilipidusid, sest mu tuhande kleidi seas on kindlasti mõni sobiv. Ma proovin neid selga ja keerutan peegli ees. Mul on nii pikad juuksed ja lasen neid erinevatesse soengutesse sättida ja teistel kammida.

Ja ma pissin roosat :)

The Arcade Fire. Wake up.

38+ palavik paneb mu joonistama.

Piisavalt kanged ravimid hakkasid mõjuma. Kukkusin aga osavalt paarist astmest alla ja nüüd valutab jalg selle pärast. Mulle tundub, et maailm tahab mind kuskilt eemale hoida.

Higistasin ja olin muidu laip: 38,6 palavik. Vahtisin seinu, lage, konni, riiuleid jne. Hakkasin joonistama. Asub mu voodi kohal. Ta ei jää päris kindlasti üksinda, sest ruumi ja mõtteid ja värve on.Toimus kunstilaager: Linnud või-ehk Pants maalis vesivärvidega, issi tõi mulle aluseid, millele mäkerdada, ja ise tegin jooniseid.Üsna kiiresti sai kritseldustest piltSiinkohal võib mõnele pühendunule meenutada see pilt üht teist. Ma vist tahan tollast aega tagasi. Tahangi.


Ei peatu veel. Ehk jõuan alustada, aga mitte lõpetada.

Heavy medication.

Autokoolihooaeg has begun!

"Miks Sa kooli ei läind?"
"Mul on valus," vastan pahuralt.
"On täiega?"
"Mis mõttes?"
Oleme vait.
Jätkan: "Pikali olles on kõige parem, aga on valus küll, jah."
"Autoga tahad sõita?"
Oleme piiiiikalt vait.
"Nojah."

Olemegi juba autos. Udo-sõbra-musta-värvi-megailus-bemm-autos. Oijah, ma võin ikka nii tüdruk vahepeal olla. Sõit läheb iseenesest kenasti.

On huvitav, et ta just nüüd mu sõitma viib: eile sain teada kooli teooriaeksami aja.

Pärast sõitu küsib Udo:
"Mitu ringi ülesandeid oled lahendanud?"
Puiklen kõrvale.
"Mitte ühtegi..."
Udo jalutab toast selg ees välja.

Tuleb õppima hakata...
Kas keegi peale minu sellist jama autokooliga teeb/on teinud?

Jätkub.

Magan sisse. Saan ilusa võimaluse emaga juttu rääkida ja pannkooke süüa, Udo viib mu kooli. Kõik on kassipojad ja vikerkaared.
II tunni ajal saab mu tuupuritest kubisev klass ebameeldiva surpriisi: asendusõpetaja, kes tahab, et me kaasa mõtleksime ja arutaksime... ja ei kirjutaks vaid ta juttu üles. Kõik on segaduses ja vahivad tolbakate naeratustega ringi. Ei jaga matsu. Päeva produktiivseim ja meeldivam tund. Mulle.
Ei huvita, mis vahepeal juhtub, aga ka mata on tšill. Saan Paati näha. Olen seda oodanud.
Arstileminek. Blablabla, blablabla. Saan kanni 2 valuvaigistavat süsti. 10-15 minutit ja peaks mõjuma. Ei mõju. Komberdan apteeki. Ostan rohte. Tädi seal teeb mulle selgeks, mida arst välja ei öelnud. Soovitab kiirabi kutsuda, kui jalg täiesti tuimaks peaks minema. Siis on närvikahjustus käes. Ma ei tohiks üldse ringi töllata. Änxa.
Reedel on röntgen ja neuroloog ja üks päev puudu neljast nädalast.
No on elu.
Paneb uuest küljest vaatama küll.

Aeg läheb huvitavaks nüüd.

Need sõnad lausus mu ajaloo ja ühiskonna õpetaja H.L. selle peale, kui keegi tunnis kurtis, et kõige põnevamad ajad on möödas. Vastus jäi kõrvu. Kuupäev oli siis 16. sept. Kinnitus tugevalt mu ajju. Lootusena? Ei! Tõena. Sest täna tunnen seda minagi: AEG LÄHEB HUVITAVAKS. Hoiaks või hinge kinni, nii lähedal.
Kui juba ühiskonna õpetuseni jõudsin... homme on ühiskonna sidususe peale töö. Nigel seis mul pisut :P
Ega täna vara magama saa, eelmisest ööst küll varem kindlasti. Ainult hull läheb koolipäeval kell 5 voodisse! Aga sisimas juba teadsin, et ma kooli ei lähe. Ärkasin päeval kolme ajal.
"Aja ennast üles!"
Ilusad sõnad suurelt vennalt. Emalt sain veel teada, et 16. detsember on arstiaeg. Hambaarstile lähme seekord. Sellega ongi piirdunud mu inimeselt inimesele suhtlus.
Olen võimelnud nagu rangelt soovitati.
Olen lugenud Meistrit ja Margaritat. Unputdownable ja armastatav oli, nagu varemast ajast teadsin, aga kui *********SPOILER****************SPOILER**************SPOILER*******
Saatan andiski balli järel meistrile ja Margaritale nende keldrikorteri ja muu, muutus jamaks. See oleks veel okei olnud, et meistrile ja MArgaritale, aga mingitele suvakatele ka. Leebe ja tobedalt hea. Edasi ma ei lugenudki siis. ...Äkki tulevad nüüd hirmsad raskused, mis panevad mind paluma, et oleks vaid kõik kenasti leebeks ja heaks jäänud. Ei tea!
Olen ahju kütnud üleval toas. Saunaks. Sest see külmatunne ei lähe mu jalast ära. Ükskõik mis sokid, sääred, püksid ma jalga ka ei paneks... see ei lähe kuhugi. Kui ma valudes öösel Jumala ja Saatanaga rääkisin, leidsime kolmekesi, et ma pean lihtsalt aru saama, kes mu lähedastest-sõpradest on see halb inimene, kelle pärast ma haige olen. Sest ravi ju ei mõju - ei saa olla meditsiiniline asi. Siis ma saavat aru, mida teha. Aga nüüd ma pole sellele lainele enam sattunud ja kahtlen öises teoorias. Homme arstile :)

Olen otsinud perepsühholoogia tarvis armastuse kohta luuletuse. Shakespeare'i 29. sonett. Ma tean seda juba ammusest ajast ja on mulle kummalisel moel kallis. Kulunud moel.

Olen oma taimedega jamanud. 3 aaloed ja... näiteks 6? ahvileivapuud. Meeldivad nende paksud lehed. Mõnus. Murdsin koolis eile ühelt kummaliselt taimelt lehe. Minu üllatuseks venisid järele pikad niidid. Kui ta lähebki kasvama, kuidas ma suudan hoida ennast teda murdmast, et uuesti näha neid niite?
Muide, kas keegi üldse teab, mis taim see on? Ja mida ta eluks vajab...
Olen otsinud riideid homseks. Arstile juba lähen, võiks koolist läbi astuda. Kena riietus, leidsin ka päris kiiresti :)
Muidugi tuli korraldada nii, et suvakad registratuuris ei saaks minuga jällegi noomida... alastuse pärast.