Öösel teen valmis kirjandi. I sel aastal. Pool loost on sitt, teine improvisatsioon. Kirjand ongi riistapuu, millega mõõdetakse õpilase võimet ümarat paska ajada. Kole.
Pasariistapuu valmistamine kuses mu vene keele õpingud täis. Saan kindlasti kahe. Omab mind, sest jutustamine on vastamata. Okei, vabandust, et ma ~3 nädalat kasutu olen pidanud olema.
II tund ajab kõik kirikusse. Jõulukuu algus või midagi. Kössitan klassis.
.jpg)
Kuigi on kohustuslik. Tunnid, ma ei tea. Ei hooli. Eksamid tuleb ära valida. Oh well.Muideks, sain tööle 21.-23. dets. See on igavesti kahtlust äratav, sest sama tööga seoses juhtusin kohtama inimest, kes viimasel ajal kummalisel moel mu ajju igal võimalusel poeb. Kohtume taas?
Palun...
Seda tuleb vist selgitada: ma olen igasuguses armastuses armetu ja katk. Hoolitsen üle või liiga vähe; ei räägi, hoian kõik mõtted omale. Suurest perest ju, oma kalleid asju ei taha üldse mitte jagada. Ka mitte kalli asja endaga. Siis tuleb äkki mingi seiklushoog või vabadusejanu peale. Nii kõik kanni jooksebki. Jah. Aga. On üks lugu.
Oli suvi. Jaanipäev. Tolleaegse päeviku järgi 24.06.08. Korjasime lilli. 9 erinevat. Nagu rahvatarkus soovitab. Ma polnud seda enne teinud ega uskunud seda väga. Siiski läksid nad padja alla, et unes näha elu armastust. Jahhm. Long story short, nägin vist jah, sest pärast tema pärismaailmas kohtamist 1.o7.o, ei ole ta peast kadunud. Istusin ta kõrvale. Jäin teda vaatama. Sõnagi ei tulnud suust.
how my heart did ache
And dry my lips no word would make
So still I wait
Vaatasin alla. Ta vaatas samamoodi mind. Midagi ei juhtunud. Mäletan ta heleoranže juukseid päikese käes. Mind muidu siiralt häirivad punapead ja muud porgandivärvi karvkattega inimesed, aga tema oli nagu midagi muud. Selline toon, mida pole kellelgi.
Selline see mu armastus on. Midagi võimatut ja saavutamatut. Nii on ilus.
No comments:
Post a Comment