Jätkub.

Magan sisse. Saan ilusa võimaluse emaga juttu rääkida ja pannkooke süüa, Udo viib mu kooli. Kõik on kassipojad ja vikerkaared.
II tunni ajal saab mu tuupuritest kubisev klass ebameeldiva surpriisi: asendusõpetaja, kes tahab, et me kaasa mõtleksime ja arutaksime... ja ei kirjutaks vaid ta juttu üles. Kõik on segaduses ja vahivad tolbakate naeratustega ringi. Ei jaga matsu. Päeva produktiivseim ja meeldivam tund. Mulle.
Ei huvita, mis vahepeal juhtub, aga ka mata on tšill. Saan Paati näha. Olen seda oodanud.
Arstileminek. Blablabla, blablabla. Saan kanni 2 valuvaigistavat süsti. 10-15 minutit ja peaks mõjuma. Ei mõju. Komberdan apteeki. Ostan rohte. Tädi seal teeb mulle selgeks, mida arst välja ei öelnud. Soovitab kiirabi kutsuda, kui jalg täiesti tuimaks peaks minema. Siis on närvikahjustus käes. Ma ei tohiks üldse ringi töllata. Änxa.
Reedel on röntgen ja neuroloog ja üks päev puudu neljast nädalast.
No on elu.
Paneb uuest küljest vaatama küll.