Aeg läheb huvitavaks nüüd.

Need sõnad lausus mu ajaloo ja ühiskonna õpetaja H.L. selle peale, kui keegi tunnis kurtis, et kõige põnevamad ajad on möödas. Vastus jäi kõrvu. Kuupäev oli siis 16. sept. Kinnitus tugevalt mu ajju. Lootusena? Ei! Tõena. Sest täna tunnen seda minagi: AEG LÄHEB HUVITAVAKS. Hoiaks või hinge kinni, nii lähedal.
Kui juba ühiskonna õpetuseni jõudsin... homme on ühiskonna sidususe peale töö. Nigel seis mul pisut :P
Ega täna vara magama saa, eelmisest ööst küll varem kindlasti. Ainult hull läheb koolipäeval kell 5 voodisse! Aga sisimas juba teadsin, et ma kooli ei lähe. Ärkasin päeval kolme ajal.
"Aja ennast üles!"
Ilusad sõnad suurelt vennalt. Emalt sain veel teada, et 16. detsember on arstiaeg. Hambaarstile lähme seekord. Sellega ongi piirdunud mu inimeselt inimesele suhtlus.
Olen võimelnud nagu rangelt soovitati.
Olen lugenud Meistrit ja Margaritat. Unputdownable ja armastatav oli, nagu varemast ajast teadsin, aga kui *********SPOILER****************SPOILER**************SPOILER*******
Saatan andiski balli järel meistrile ja Margaritale nende keldrikorteri ja muu, muutus jamaks. See oleks veel okei olnud, et meistrile ja MArgaritale, aga mingitele suvakatele ka. Leebe ja tobedalt hea. Edasi ma ei lugenudki siis. ...Äkki tulevad nüüd hirmsad raskused, mis panevad mind paluma, et oleks vaid kõik kenasti leebeks ja heaks jäänud. Ei tea!
Olen ahju kütnud üleval toas. Saunaks. Sest see külmatunne ei lähe mu jalast ära. Ükskõik mis sokid, sääred, püksid ma jalga ka ei paneks... see ei lähe kuhugi. Kui ma valudes öösel Jumala ja Saatanaga rääkisin, leidsime kolmekesi, et ma pean lihtsalt aru saama, kes mu lähedastest-sõpradest on see halb inimene, kelle pärast ma haige olen. Sest ravi ju ei mõju - ei saa olla meditsiiniline asi. Siis ma saavat aru, mida teha. Aga nüüd ma pole sellele lainele enam sattunud ja kahtlen öises teoorias. Homme arstile :)

Olen otsinud perepsühholoogia tarvis armastuse kohta luuletuse. Shakespeare'i 29. sonett. Ma tean seda juba ammusest ajast ja on mulle kummalisel moel kallis. Kulunud moel.

Olen oma taimedega jamanud. 3 aaloed ja... näiteks 6? ahvileivapuud. Meeldivad nende paksud lehed. Mõnus. Murdsin koolis eile ühelt kummaliselt taimelt lehe. Minu üllatuseks venisid järele pikad niidid. Kui ta lähebki kasvama, kuidas ma suudan hoida ennast teda murdmast, et uuesti näha neid niite?
Muide, kas keegi üldse teab, mis taim see on? Ja mida ta eluks vajab...
Olen otsinud riideid homseks. Arstile juba lähen, võiks koolist läbi astuda. Kena riietus, leidsin ka päris kiiresti :)
Muidugi tuli korraldada nii, et suvakad registratuuris ei saaks minuga jällegi noomida... alastuse pärast.