Tööl!

Öösel tuli peale inspiratsioon, seega on 7 ärgata kergelt häiritud. Pesen hambad, teen võileivad. Panen kõige rõvedamad riided selga ja hakkan töö poole sammuma. Pärast 10minutilist jalutuskäiku võtab mu peale üks perekonnatuttav. Teine naaber aka 3-4 kildi kauguselt üks. Imeilusad sinised silmad. Räägime juttu. Ta naeratab ja naerab. Selline kartus millegi uue ees tuleb sisse. Sest ma ei mäleta, et ta oleks kunagi nii naeratanud ja olnud. Viib otse emme poe ette. Elan sisse. Esimene tööpäev ju. Läheb kenasti. Kirjutan luuletuse.

MÕRD

Rapsiva laine käes see loksub ja oigab.
See köiega kisteski vaevu loivab.
See on ebaefektiivne ja laisk,
see mu mõrd, hoor ja raisk.

Saabub kummaline tüdruk, kes ikka emme poes töllab. Kurdab. Helistab eilnegi üllatus. Tüdruk läheb ära. Kirjutan kaarti. Ei tea, kuidas see posti jõuab...
Panen poe kinni. Loen raha MILJON korda. Igaks juhuks. Klapib. Jalutan peaaegu koju. Pants võtab peale. Lähme poodi. Ja keda ma näen? Noh, hea. Ma ei tereta. Vaatan mujale. Ostame mugimist ja ma saan koju puhkama. Kuigi usun, et mingit puhkamist ei toimu, sest ma olen sellises tuhinas, et olen täna alustanud raamatu kirjutamist ja maali ning kirjutanud 2 luuletust. Vaba ja julge on olla. Feels awesome!