VAikus enne tormi.

Veedan hommikupooliku kausi najal. Ema vaatab pealt, kuidas ma oksendan viimseid maomahlu endast välja. Mu temperatuur on 35,6. Far out. Kõik valutab. Kohutav tunne. Tähendab... pea on üliselge. Et valu kogu tema hiilguses ja võimus tunnetada. Usun seda. Vajun magama. Ärkan valju Like a Rolling Stone'i peale. Udo pikk käsi on minu poole välja sirutatud. Tal on telefon peos. Helistab selline inimene, kelle kohta olen alati öelnud, et teda ei saa peaaegu kunagi ise kätte. Tema helistab sulle ja just siis, kui seda kõige vähem ootad. Ääretult mõnus ja ladus on temaga rääkida. Muidu ma kokutan ja olen lihtsalt vait :)
Aga temaga on hea.
Nagu tervem on juba olla.

Ah-jaa, õhtul pean vist sõda tegema. Vastik. Ma kutsuksin seda vabadussõjaks või ussipesast välja võitlemiseks.

Edit: see polnud mingi sõdagi. Aga eks ta peab selle minu selja taga. Alatult. Ainult kobises ja ütles korduvalt kohkunud häälel: "Eks Sa ise tead..."
Hakkasin naerma ja ütlesin, et ise ta teab, kui midagi ette ei võta. Soovitasin Rakverre Mari Viiku juurde sisse astuda. Sõbralikult.