Before I go :)

The exam made everything better. Distracted me nicely. I never studied for it though. But it was quite easy.

I guess this is almost the last post this month. And I won't be posting anything for a while after that. I'd love to post a random pic before I go tomorrow morning... just so that the last post isn't the one that says that it's the last post :D
Which is stupid.

Buy me the loveliest shoes ever. Also, this is a fashion blog that I'd actually recommend.

For some insight on my condition and what's going to happen tomorrow...
Go here
1. Spine Conditions > Herniated Disc - Lumbar
2. Spine Procedures > Lumbar - Partial Discectomy

Should I?

Today, as I was cleaning my room, I thought it would be a great idea to pack my things for the hospital. That soon resulted in my crying for hours. The last experience came back to me - it was horrible! I was helpless, I couldn't so a damn thing. It was awful.
I'm terrified.

Do you know what is the most painful thing a child could do to its mother?
I found out today. Here's the DIY:

1. Get sick or hurt yourself really badly
2. Need a lot of medication to function, but don't eat much
   
3. Cry and/or laugh uncontrollably (these should be your 2 most dominant states)
4. Understand that hospital is best for you and agree to go, but on your last 2 days home...
5. Go to your mother and say, "Don't make me go! I did nothing wrong! Don't make me go-Don't make me go-Don't make me go-Don't make me go-don't make me go. It's going to kill me. Don't make me go!" (repeat for hours)

Be sure to add a little bit of "DON'T LEAVE ME! PLEEEEEEASE, MUM" at the hospital and she's heartbroken. She'll never get over it and feel guilt for the rest of your lives >>> the worst thing one can do to its mother.
You can actually apply this on anyone that loves you, but does not have the power to make you well.
:(
Should I not avoid people before I go?
I've changed my mind on wanting people to come and visit me. The 3 that came to see me last time are more than welcome, but to be honest... the rest don't really know or understand how pathetic it gets there.

I need change. There's going to be one. At least.Sooner or later it's going to happen :)

sdbi

All the posts until my English exam (26.o5.2o1o) will be in English.

I'm leaving for Tartu in 2 days to have the second surgery. I reallllly don't want to waste any time, because I won't be able to do anything during the next 2 weeks. My plan is to read all the textbooks we have in biology, though. Such fun!

I finished painting sdbi last night. All I have to do now is varnish it. Hopefully, my dad will have it framed by the time I get back. Then I'll make a long post about how I got the idea, I'll upload the sketches of it etc.

Tomorrow is the day of the exam in social studies. I haven't done or read a thing yet.
Coffee and Skinny Love tonight!
Or a movie :P

And I'll find strength in pain

Käin koolis asja uurimas. Suvetöö:

• eesti keel (1 kirjand - natuke mõttetu nüüd :D)
  
• vene keel (tuhat asja... kuskil on nimekiri)
  
• matemaatika (3 kursust)
• bioloogia (no idea)
• muusika (Tormise ja Ernesaksa KT)
• kehaline kasvatus (taliolümpiamängude kohta referaat)
• filosoofia (referaat filosoofist)
• kunst (2 KTd - no idea millised)

Aega on 18. juunini. Lõtv.
?

Otsustan koju jalutada. Istun paarisaja meetri järel pikemalt maha. Vallavanem peab autoga kinni. Viib mu tädi juurde. Hästi kena. Vastik on muidugi olla, aga tunne, et inimesi huvitab, kui maas vedeled, on väga liigutav.

Räägin oma ülitšilli täditütrega juttu. Jään magama paariks tunniks. Keegi ei aja mind üles ega kobise. Nagu oleks normaalne, et keegi suvalt majja sisse astub ja sinna põõnama jääb. I love my relatives.

Creative high on peal. Enne haiglaid on need normaalsed vist. Detsembris ilmusid mu tuppa esimesed tapeedile tehtud pildid. Voodi kohale. Enne taasturavile minemist olin nutuäärel ja AGAMINAEIOLEJUMIDAGIHALBATEINUMIKSMINDKARISTADA-meeleolus. Siiski joonistasin. Ja nüüd olen vist võtnud eesmärgiks Stop Dreaming. Be it. valmis saada. Arvan seda, sest ma ei taha midagi muud teha. Okei, see pole päris tõsi: väga hea meelega joon ma palju kohvi ja räägin mõne imelise inimesega :)

Mumford & Sons

LITTLE LION MAN

THE CAVE

Lovely, lovely, lovely.

Täna öösel jätkasin ühte seisma jäänud pilti. Sneak peak...
Tuleb suurtele tiibadele hammastega mees joonistada ja mõned detailid lisada.
Inspireerija helistab. Kutsub kuhugi mahajäetud sõjaväeossa pidutsema. Umbes 2 000 000 kutti tuleks veel.
Nagu tahaks temaga kokku saada; nagu ei tahaks, et väikesed lapsed mu (alasti, pooleks selgrooga) laiba 40 päeva pärast varemetest leiavad :)

Any suggestions?

Edit: TÜRAMAIVÕIRAISK: MA TAHAN MINGISUGUSEID HULLE SÕPRU; KES MUGA KOHE OLEKSID NÕUS SELLISTELE ASJADELE MINEMA:!!
FAKKKKKKKKKKK, kui väga ma tahaksin olla terve, et ei peaks inimestest sõltuma :(

12. klassi lõpukirjand

Ärkan vara, mitu tundi enne kümmet. Pikutan voodis. Mängin sudokut telefonis. Midagi veel. Seoses Islandiga. It's fun.
Panen selga riided, mis juba eile valmis seadsin. Musta värvi mugavad teksad ja munder-jakk. Kui Rootsi printsessi pulma minnakse mundriga, siis kärab kirjandi kirjutamiseks igal juhul. Oranž pusa. Viin läbi oma ebauskliku kombetalituse: lasen peegli ees peale parfüümi Wish of Luck ja sosistan endale vaikselt:
"I wish you luck" ;)
Laon vajalikud asjad tasku ja suundun alla sööma. Tuju on ärev kõige paremas mõttes. Ema räägib muga mõnusalt juttu. Arutab erinevaid teemasid. Rahustab. Aknast paistab lõke ja hullult palju suitsu. Perfect. Ma arvan, et tänane päev tuleb äge. Legendary isegi?
Jõuan kergelt närvi minna, helistan sõbrale. Tunneb, et 6. teema on talle. Ajas naerma. Ütlesin, et ma tunnen tõmmet 2. ja 8. teema poole.
Udo viib poole kümneks poodi, et ostaksin šokolaadi ja vett. Arvan, et mul on raha, aga selle tunde hävitab kiri "16,40" pangaautomaadi ekraanil. Ostan vett. Šokolaadi lasen üle. Fuck it. Mul on 8 valuvaigistit. I'm on the top of the world. Kooli! Kössitan maas. Pani tuleb võimlast välja koridori, käsib isikutunnistused välja võtta. Kutsub raseda plika esimesena. Teda pole. Siis minu kui selgroovigastusega inimese. Esimesena saalis. Awesome! Hüüan kõvasti:
"Tere päevast!"
Tädid naeratavad. Pani selgitab asjade kulgu. Kõik meeldivad täna. Kuulame raadiost teemasid. Hakkan pärast teise teema kuulmist naerma. SEE ONGI MINU TEEMA! Roosa pastakas saab pealkirja kirjutamisel tühjaks. Okkkkei. Sisustan 5 ja pool tundi. Ilus. Seoses Paramaxi ja hommikuse Celebrexiga ei tunne ma midagi ja tahaksin ainult kirjutada ja naerda. Isamaalisusest, õnnestumisest ja valutusest ajendatult lähen Assamalla teele ja hääletan Väike-Maarjasse. Telefon on välja lülitatud. Ma mõistan, et hetkel, kui ravimite mõju kaob, on mul sellest retkest ilmatu valus, aga mul on 4 päeva pärast operatsioon. Siis on mul veel vähem võimalust armastatud spontaansuseks. Esimene auto viib kohale. Mõnus tüüp. Vestluse käigus selgub mu retke eesmärk. Lähen vanaisa vaatama. Kirjanik ju. Tema õpetas mind kirjandeid kirjutama üldse. Peaks nagu ette kandma, mis teemad olid ja mille mina valisin. Jutustan üksikasjalikult ümber lõikude sisu, näidete ja rahva iseloomujoonte seosed. Jõuan järeldusele, et ta oleks sama teema võtnud. Jätan hüvasti ja naasen tee äärde, et koju hääletada.Esimene auto venelasega võtab peale. Viib 6 kilomeetrit edasi. Jalutan. Üldse autosi ei liigu. Vastu tuleb ainult üks, kus on üks eesti näitleja sees. Küsib, kus V-M on. Ütlen. Naeratab. Sõidab minema. Valusaks läheb. Söön kõik Paramaxid taskust ära. Vedelen tee ääres. Hääletan. Paar autot möödub, keegi ei võta peale. Saabub imelahe auto. Sees 4 kutti. Mul on külm ja valus. Why not? Ma ei tea, kuidas ma edasi peaksin minema. Nad võiksid mu kõikjale maailmas vedada. Ilma et ma midagi jagaksin. Mul pole prille ka, et silte lugeda. Tüübid, kellega ma taga istun, on hästi lahedad. Seletavad, kuhu mingid teeotsad viivad ja kuhu ma tahan minna. Neil mõlemal on hästi tumedad silmad. Väga ilus. Sihukesed, et kui kuskil peol kokku saaks... oleks lõbus :)
Tahavad mu Rakverre kaasa võtta, aga panevad ilusti Assamalla ristis maha, kui olen andnud vahetuskaubana oma telefoninumbri. Töllerdan ja naeran. Ema helistab. Udo tuleb järgi. Ma armastan kõiki nii väga.
Esta Simmo, bien :D

Põletame

tohletanud taru, 5 seanahka, hääästi palju oksi ja pehkinud lillekasti.

Mis juhtub pärast jahti? Kõigile ei soovita :)

Seda vist ei teata minu kohta, aga mulle meeldib vaadata, kuidas pärast jahti sigu ja kitsi nülitakse. Mulle meeldis see juba väiksena. Väga väiksena. Jahimehed, kes meile esimest korda tulid, olid natuke ehmunud, et pisike roosas kleidis plikatirts isa veristele kätele sooja vett valab ja isal looma mao katki lõigata palub, et näha, mis seal sees on. Hästi krobeline on, muide.
See pole mulle kunagi õudne ega rõve olnud, sest ma pole neid konkreetseid loomi ise elusana näinud. Ja ma tean, et mu isa ja teised jahimehed, kellega ta jahis käib, on väga vastutustundlikud, jahilubadega ega lase loomadel piinelda. Kui ma selles kindel poleks, oleks kindlasti vastik. Kuuliaukudest on ka näha. Nad on ikka päris täpsed. Ma arvan, et mõni loom ei saanud arugi, mis juhtus, kui juba elutult maha vajus.
Ja mis veres ja soolikates nii jubedat on? Anatoomia, noh :)

Ellu, jumal küll, miks Sa meile sellist asja räägid?
Hmm, aitäh küsimuse eest. Väga hea küsimus. Põhjuseid on mitu.

1. Ma tahan rääkida asjadest, mis mulle kallid on ja/või meeldivad
2. Eile juhtus midagi, mis oli ägeeee---

---Eile oli seajaht. Jõudsin nülgimisele siis, kui siga oli juba üles riputatud ja noad naha vahel välkumas. Jahimeestega saab alati kildu. Lood, mis nad räägivad, on ülilahedad. Ma saan iga kord midagi uskumatut teada oma isa kohta. Siiski-siiski, minu ülendatud meeleolu ei tulnud sellest. Vaid. Alustati sisikonna välja laskmist ja issi lasi mul kausi tuua südame, maksa ja keele jaoks. Ma ei tea, kuidas ma seda kaussi hoidsin või miks ja mida ma tegin, aga tuppa läksin ma kauss keele ja maksaga ühes ja kuuma aurava verise südamega teises käes.
Ma olin nii õnnelik, et ostsin issile osta.ee-st 111 krooniga jahimehemärgi. Ma arvan, et võitsin oksjoni sellepärast, et keegi teine ei maksaks plekitüki eest nii palju :)

Gustav Ernesaksaga Rakveres.

Terve päeva kumiseb peas: "Mu iiisamaaaaaaa. On miiinu arm...."

Peale selle läheb iseenesest halvasti. Detailid on liiga masekad, et meelde tuletada, aga ühel hetkel olin metsas ja mu kohal tiirutasid mingid suured linnud. Nagu kotkaste ja vareste lapsed. Karjusid ja lendasid. Selle peale tuli teisi samasuguseid veel juurde.

Kogunegem söömaajaks!

Aga Ernesaksast veel. Ta on nii mõnus ja kuidagi on ta kõikjal.

• Vaatasin alles emme-issiga telekat, laulupeo saade käis. Gustav Ernesaks dirigeeris. Mu isamaa on minu arm. Kui ma taastusravil ühel ööl Laulvat revolutsiooni nägin, olin pisarateni liigutatud (ja mitte Anu piinameetodi mõttes). Kõige ilusamas mõttes. Nii juhtus ka emme ja issiga telekat vaadates.
  
• Muusika õpetuses pean ära õppima Ernesaksa ja Tormise osa. Suvetöö, noh.

• Täna ostsin 2 Ernesaksa 1oo. juubeli marki.
  
• Täna ostsin veel oma esimese vinüüli. 5 krooni. Segakooride laulud, mis tavaliselt laulupidudel on. Ühel pool on L. Koidula sõnadel ja G. Ernesaksa muusikal "Mu isamaa on minu arm"

Rääkisin ühe inglasega. Ta pärineb kõikjalt noh: Iraak, Araabia, Venemaa, Inglismaa... Ja veel rohkemates kohtades käinud. Ütlesin, et ostsin oma esimese vinüüli. Rääkisime Eestist jne ja ma küsisin talt, kas ta ei tunne kuuluvust ühegi rahvaga, mis rahvusest ta enda meelest on. Vastus venis nagu, aga ütles lõpuks:
"Mul on inglise kodakondsus, küllap ma olen inglane"
Minu jaoks midagi uut.
Siis mõtlesin, et äkki meie olemegi erilised...
...et isamaad nii kalliks peame, et sajatuhandekesi küllaltki pisikesele laululavale-väljakule ronime...

Lõpukell(a päev vähemasti)

Avaldus... Short bob? Tasuta asjad!

Kadrina Keskkooli direktorile

E. M.

12.a klass

Avaldus

Palun pikendust viimaste kursuste lõpetamiseks seoses halva tervisliku seisundi ja sellest tuleneva pika ja tiheda õppetööst eemalviibimise tõttu.

2o. o4. 2010

[Kui ma selles avalduses midagi väga valesti olen teinud, siis palun parandusi ja/või soovitusi]

Nüüd on küll kevad :)

Magasin just akna all päikese käes kuni viimane ära läks. Nii mõnus oli.

Viimane reede!

Öösel tuleb kallale inspiratsioon: saan valmis rohkem kooliasju kui viimaste kuude jooksul, alustan uut maali. Natuke tore, natuke lollakas :P

Tutti nädal.

ALGAB TUTINÄDAL!

Ma, muide, armastan Kaarel Einpalu aju.

Why is this bedroom so cold?

Puudun.
Piinlen.Õpin.

Homme algab tutinädal. See tähendab, et viimane koolipäev on nädala kaugusel ja ma pean nahast välja ronima, et kõik/enamus tehtud saaksin. Ma üritan kindlasti. Kuigi see mission impossible on.

Hea uudis on see, et nüüd saab lollakalt riides käia :)

Eelviimane keka maailmas.

I ♥ Bauhof.

Udo äratab kell 7:40something. Hetk hiljem saan kõne, mis motiveerib mu voodist välja ja 8ks ilusti riidesse. Ilusti on siinkohal tühi sõna, sest kõik, mis selga jõudis, paigutus sinna selleks, et ma paljas ei oleks. Peegli ette ei söendanudki minna.

Meie Opel/Deathtrap vajab kummide vahetamist. Ma ei teagi noh, osta või uus auto selle raha eest, mis kulub ta putitamisele iga kuu. Sõidame töökotta sisse. Ma ei saa enda poolelt välja. Ilu- ja jõunumbrid: ronin juhi poolelt välja. Hea, et sealgi nii väike vahe oli, oleks pea ees välja kukkunud.
Läheb kenasti. Peaaegu.

TO THE BAUHOF!
Hea juhus: see nv on kõik -20%. Fine by me. Eile koostasin nimekirja, mis maha on jäänud. Selle lühike sõnum on mul siiski meeles. Valin-valin-valin. Nimekirjas nimetatuile lisanduvad veel üks paar kindaid, labidasreha, kivikeste moodi junnid ja väetis.

Kohtun kutsutud companyga. Tšill ja lahe on. Niimoodi võib poodides hängida küll. Istud lillede ja mullakottide vahel ja vaatad, kuidas inimesed sibulaid ostavad. Ehituspoed on üldse head. Seal saab kõige peal istuda. Nii, et keegi ei kobise ega jõllita. Jõuame õue. Meieni jõuab informatsioon, et Deathtrap tegi leivanumbrit, ja aja jooksul, mis rahulikult hängisime, oli ta kumm suvalt tühjaks jooksnud. Oijah :D
Imelik mõelda, et samal ajal oli ka Smolenskis midagi juhtunud, mis oli aga palju jubedam. Imeks pandavam ka.

Exciting trash.

Feel like it's all shit?

Don't!
Everything is good.
Everything is an opportunity :)

Kirikurotid kõik

Maksan 50 krooni, et enda maal endale jätta. Nagu mõni odav maffiafilm, kus pead oma papi suvalisele paadile andma.
Ei igatse seda raha, sest

• leidsin pangakontolt üllatavalt palju raha
• annan 50 krooni üle alandavates kahekroonistes

• nii on aus :D
  

Kaon koolist pärast 3. tundi. Saan selgituse killervalule: magnettorm. Teisipäevast. Yes, the day, kui mul see hakkas.

Enne kodu hängin mingisuguste parmudega prügikottide vahel :)
Õpin sellest palju tähtsat.

1. Prükkarid on sõbralikud, aga nad võivad vihaseks minna ja Su poole hüpata.
2. Pluus on korralik küll, kui seal ainult natuke rotikakat on.
3. Rasedad võivad suitsetada.
4. Venelastel on väikesed pead.
   

Neurokirurgiablogi.

Peaksin selle koha ümber nimetama Haigusblogiks või Neurokirurgiablogiks. Sest...

Avalik announcement: II operatsioon is in order. 29. aprill.

Lähen kohe pärast mingit eksamit, olen inka eksami ajal haiglas ja katsun bioloogia eksamiks kooli jõuda. Inka on mulle lihtne ju, selle saab ka kuskil võõras ja hirmsas kohas teha :)
Huvitav elu, ma ütlen. Olen 2 päeva puudunud, sest valu piinab. Eile hommikul oli isegi hea jalg valus. Scared to death, noh. Õnneks läks see üle. Ema tõi valuvaigisteid, mille najal ma katsun operatsioonini elus olla. Ma ei saa üldse magada. Kõik poosid on halvad jne. Jõudu pole, ilgelt väsinud.
Kõik on väga huvitav ehk...
Antideprekate mõju on märgatav. Nagu ei jagaks enam asjade tõsisust. Kui enne ajas mind kõik närvi ja muretsesin KÕIGE pärast, siis on mul praegu lausa laastav rahu kõigega. Mulle ei loe, kui mingi mõrraga sõjas olen või kui ma pean vähema kui 2 nädalaga mõne kuu materjali koolis ära tegema. Tore on.
Pluss ma olen niiiiii armunud, kui üks inimene olla saab :)

Kui konnad ründavad :)

Munapäev!!!!!!!

Täna on elamusterohke päev.

• Pean jõudma valmis palju asju. 2 kirjandit, õppima vene keele ja bioloogia. Kindlasti veel midagi. Keka mapp sai valmis. Igavesti kummaline. Peaks kajastama seda kudagi.
  
• Mu maailmahea sõber tegi nii, et ma uskusin hetkeks, et ta tappis ennast ära. Hakkasin sekundiga hüsteeriliselt nutma. See oli kohutav. Aga selliseid asju on ka vist vaja. Muidu ei saa arugi, kui kallis keegi on.
• Proovisin väikese vennaga Deathproofi vaadata. Includes spoilers> kui esimene plika ära tapeti, jonnis ta, et kinni paneksime. Vaatasime edasi. Tapeti terve autotäis plikasid ja venna läks segi. Loopis asju, karjus mu peale, üritas arvutit katki lüüa ja karjus jälle mu peale, et ma olen koos filmiga vastik. Hoidsin teda oma kasina jõuga kinni ja ütlesin tuhat korda järjest, et me võime selle koos kinni panna. Panin käima video, mis meid ruttu unustama pani.
• Värvisime mune. Olime perekond ja rõõmus. Asetasin värviga munale oma tatoveeringukavandi. Nüüd tean, et ma teen selle igal juhul.