Gustav Ernesaksaga Rakveres.

Terve päeva kumiseb peas: "Mu iiisamaaaaaaa. On miiinu arm...."

Peale selle läheb iseenesest halvasti. Detailid on liiga masekad, et meelde tuletada, aga ühel hetkel olin metsas ja mu kohal tiirutasid mingid suured linnud. Nagu kotkaste ja vareste lapsed. Karjusid ja lendasid. Selle peale tuli teisi samasuguseid veel juurde.

Kogunegem söömaajaks!

Aga Ernesaksast veel. Ta on nii mõnus ja kuidagi on ta kõikjal.

• Vaatasin alles emme-issiga telekat, laulupeo saade käis. Gustav Ernesaks dirigeeris. Mu isamaa on minu arm. Kui ma taastusravil ühel ööl Laulvat revolutsiooni nägin, olin pisarateni liigutatud (ja mitte Anu piinameetodi mõttes). Kõige ilusamas mõttes. Nii juhtus ka emme ja issiga telekat vaadates.
  
• Muusika õpetuses pean ära õppima Ernesaksa ja Tormise osa. Suvetöö, noh.

• Täna ostsin 2 Ernesaksa 1oo. juubeli marki.
  
• Täna ostsin veel oma esimese vinüüli. 5 krooni. Segakooride laulud, mis tavaliselt laulupidudel on. Ühel pool on L. Koidula sõnadel ja G. Ernesaksa muusikal "Mu isamaa on minu arm"

Rääkisin ühe inglasega. Ta pärineb kõikjalt noh: Iraak, Araabia, Venemaa, Inglismaa... Ja veel rohkemates kohtades käinud. Ütlesin, et ostsin oma esimese vinüüli. Rääkisime Eestist jne ja ma küsisin talt, kas ta ei tunne kuuluvust ühegi rahvaga, mis rahvusest ta enda meelest on. Vastus venis nagu, aga ütles lõpuks:
"Mul on inglise kodakondsus, küllap ma olen inglane"
Minu jaoks midagi uut.
Siis mõtlesin, et äkki meie olemegi erilised...
...et isamaad nii kalliks peame, et sajatuhandekesi küllaltki pisikesele laululavale-väljakule ronime...