1st exhibition

Õhtul astub neiu-Ellu kööki. Ema annab ühe verivorsti ja pool kruusi kohvi. Muud lihtsalt pole. Toitumine ongi ülehinnatud. Satun hirmsasse coffee-high'sse.

Enda toas. Valmistan joonise, mis peaks selgitama issile, milliseid riiuleid ma endale riidekappi tahan. Joonise kõrvale kirjutan veel paar asja, mille jaoks isa abi vaja. Üks neist on:
HUNNIK VALGE TAUSTAGA ALUSEID. MINU ESIMESE EXHIBITIONI TOORAINEKS.
Olen üllatunud. Kui nii, Ellu, siis nii. Toon veel kohvi. Valmivad mõtteämblikud ja tabelid, kavandid ja jaotused. Sorteerin vanu kritseldusi ja kuivatan lambi all uusi. VEEL KOHVI! Vuristan emale ette geniaalsed ideed näituse kohta. Ta on tõsiselt impressed. SCORE. Joonistan oma toas. Naeratan. Naeran. Külastan Udot. Blokib ja on igav. Lähen minema. Vahetan riideid. Proovin kleite ja kujutan ette, kui kihvt oleks kõndida galeriis, kus on üleval MINU TEHTUD PILDID ja INIMESED JALUTAVAD OMA VABAL AJAL SISSE, et neid näha, saada mingi emotsioon või mõte, VARASTADA neid, juua ennast odavalt täis, teha kultuuripede pilte, skoorida. Olen üüüüüüüüüberexcited. Värisen. Detaile teha on raske. Ajab kohutavalt naerma. Nägu valutab kramplikust naeratamisest. Sunnin ennast magama. Olen voodis 3 tundi. Mõtted tiirlevad asukohtade, inimeste ja raamide ja fotode ümber. Vajun magama.

Bass taob. Kõrvad valutavad. Tõusen vihasena voodist, marsin teise tuppa ja panen muusika vait. Udo paneb sama kõvaks tagasi. Poen teki sisse, Kings of Leon telefonist käima ja mõtlen unisena kõigele, mida saaks lugeda ebaõigluseks minu suhtes. Alustades minu printeripaberite kasutamisest (pathetic, i know) kuni pärisasjadeni välja.
Ilmub ema. Tahab, et ma Äti maja kütma läheksin. See maja ei huvita mind enam peaaegu üldse. Tore, et vanaisa sellise asja tegi, aga kui teda ennast ei eksisteeri seal sees, siis mis ma sinna ronin? Aa, ja siis selline asi ka, et mis jõu või tervisega? Ja-jaa, kõike teen. Teeb akna lahti, et ma värsket õhku saaksin. Arvab, et ma magan palju. Ta lihtsalt ei tea, et ma magama jään siis, kui teised tõusevad. Ei ütle ka. Uinun.
Tuba on odavalt külm. See ei lähe hästi kokku minu mulle-meeldib-varbad-teki-alt-natuke-väljas-magada-poliitikaga. Vihastan. Telefoni aku on tühjaks saanud. Voodist üles. Saadan mobla sirgjoones laua peale  puruks. Aken kinni. Muusika käima. Istun kaktuste juures ja leian, mida fakki ma öö otsa tegin. Kõik kohad on igasugu plaane täis. Neid hammastega mehi ja plaane-nimekirju. Olen vedanud ühe suure maali ka keset ööd oma tuppa. Muus olukorras ajaks see ratsionaalne segadus naerma. Laud on värve ja veepurke täis. Sinna lennanud 3250 ajas mõne ümber. See ei pahanda. Ongi ilusam. Teen ahju tule. Mossitan. Näen megakole välja võrreldes sellega, kui armas ma võin olla, kui naeratan. Kasvõi nii nagu eile.
Ma ei taha täna kedagi.
Peale Dexteri ja Rudy.