Minu jalgratas

9. klassi lõpetamiseks (ehk aaaaastaid tagasi) ostis issi mulle 1000 krooniga ühelt sõbralt kasutatud jalgratta. Sõitsin sellega terve suve, sügisel kooligi. Elasime ~2 aastat aktiivset elu. Armastan seda ratast. Ühel hetkel hakkas talle mingi viga külge (varsti hakkas mullegi :S) ja jäi seisma. Antud momendilgi seisab kuuris.

Eile tulin mõttele. See on üks nendest vabadus- ja kõik-on-võimalik-ideedest. Tahan selle ratta korda teha. Ja kuhugi suvalt minema sõita. Niimoodi joogipudeli ja pangakaardiga. Suvel mainis mu vanem vend kohta nagu www.veloclubbers.ee ja et seal saaks jälgida-vaadata äkki keegi pakub soodsalt (või annab lausa vaid õllepudeli vastu) mingi mulle just vaja mineva jupi. Saaksin arutada-küsida, kuidas midagi teha kasvõi. Nimi ununes. Sest tol hetkel tema juba teadis, et ratas tuleb korda teha. Minul oli vaja enda küljes midagi korda saada. Muu oli teisejärguline.

Täna helistab Karl, mu vanem vend. Esialgu seoses sellega, kuidas ma näitust tahan teha. Jutt liigub sellele, et ta ostis omale TÄNA megakorraliku jalgratta. Nimelt oli seal samas velo clubbers'i lehel üks öelnud, et one morning only: müüa jalgratas 500 krooniga. 21 käiku, pidurid töötavad, kõik töötab&korralik. Tartus ka veel. Score. Võttiski ära. Saan innustatud.

Kohe, kui ma PUBLISH POST vajutan, tõusen siit arvuti tagant üles, kõnnin oma tuppa, panen soojalt riide. Jalutan kuuri. Leian oma jalgratta. Lükkan ta käe kõrval üle õue elumaja ukseni. Peatun. Naeran, sest mõistan, et KUIDAS-TAEVAS-KÜLL-MINA-SELLE-TREPPIDEST-ÜLES-SAAN. Arvatavasti on isa kuskil lähedal. Ta on skorpioni tähtkujust, seega ma ei tea, kas ta vinnab selle ise üles ja kiidab takka või omab, et ma suvalt midagi sellist teha tahan. Ma ei tea kunagi, mis juhtuma hakkab, kui ta mängu tuleb. But I love it. Okei, nii või teisiti on ühel hetkel täna see ratas mu toas. Lasen tal vajuda mu voodi najale. Istun sinna kõrvale ja ei tea, mida edasi teha.

Edit(19:03). I feel like WonderWoman: