PUNANE LAMP (ehk kui lahe on Aavo)

Väike vend jalutab sisse sinaka kingikotiga, mis on megarääbakalt kinni kleebitud rohelise isoleeriga. Ta näos on kaval naeratus. Ei ütle midagi. Kumbki meist, siis.

"See on Su varajane jõulukingitus."

Uurin pakki kahtlevalt. Käsib lahti teha. Nusserdan-jaman-nusserdan.

...tahan nutta. Heldimus- ja muidusuperheatunne. Kallistan vennat. 

Teeme pilte.

Mis eriti awesome... on see, et ta ma olen ~korra maininud, et tahan ise ka pilte ilmutada. Mul on keemiat ja fotopaberit. Filmikaameraid ka. Aga muude asjadeni polnud jõudnud veel. Nüüd on lamp ka :)

Ja see pole kõik. Ta on ALATI ülilahe. Üldiselt nagu kõik poisid: lõhub-lammutab-omab. Aga hetkedel, kui vaja ja loeb, on niii kallis ja hea. Kui ma esimest korda haiglasse jäin, siis ta saatis mulle (kirjavigadest kubisevaid) sõnumeid sisuga "millal juba koju tuled" ja "ma loodan, et Sul valus enam pole"
Koju jõudes leidsin, et oli lauale suurelt kirjutanud TSAU ELLU ja pisikese "venna tegi" selle kohal. Hunnik südameid oli ümber joonistatud. Ta sai alati aru, kui mul valus oli(/on) ja kallistas mind, et lohutada. Kui siis taastusravile ja uuesti haiglasse läksin, sain jätkuvalt sõnumeid :)
Viskas mind kunagi paberlennukiga näksi. Oleksin ta peale juba peaaegu karjunud, aga lennukile oli kirjutatud ELLU ON KALLIS (ja lennuk polnud seega üldse kiusu pärast visatud). Kraapis kriidi peale ELLU ON PARIM. Joonistab mu toa seintele lahedaid asju, veab konni mulle voodi ja always makes sure, et kui on šokolaadikreemi, siis mulle saaks ka vähemalt üks sai.

Siin peres on vist maailma lahedam.