★

Ma tunnen ennast üksildaselt. Selline tunne nagu Udo oleks mulle kõige lähedasem inimene praegu. Kõik teised on kuhugi kadunud või üritavad mind surnuks rääkida. On ka variant, kus ma saan viivuks inimesega kokku. Viiv on jumalast fun and all, aga basicly seda inimest mul pole. Sellest on kahju. Jama on ka see, et minu maja kuskil maailma taga asub. Ma ei saa siit ilma abita kuhugi. Nagu vangis. Külmas ja näljases vangis. Selg, põis, varbad-jalad - kõik valutavad. Ei oskagi otsustada, kas ma ei saa öösel õudukate või külma pärast magada. Ainuke hea asi mu seisundi ja elukorralduse juures on mu aju. See lollakas on rõõmus. Loeb. Harib ennast. Veab keha ringi. Katsub võimlema sundida, inimesi moosida, et need puid tooksid. Motiveerib ja on tänulik. Leiab lahendusi ja võimalusi, kuidas kõik paremaks teha. Et see aju nüüd vaid melanhoolseks ei muutuks. Siis pean kõik vastu.

Ma saavutan kõik, millest unistan.

 

Raskused on toredad selle poolest, et on millest unistada. Kui kuulsin, et 3 inimest 100st paneb kirja, millest unistab/mida tahab saavutada, ja on elus seeläbi edukamad kui ülejäänud 97, otsustasin sama teha. Unistused tuleb kirjutada olevikus, nagu sul juba oleksid need, nagu see oleks normaalseisund juba. Mul on lihtsad unistused. Nad on umbes sellised:

MUL ON SOE

MA OLEN TERVE; OMAN SUPER FÜÜSILIST VORMI

MU PEREKOND ON ÕNNELIK, TERVE JA SUUUUUR

REISIN MÖÖDA MAAILMA, FOTOKAS KAELAS

OLEN RAHALISELT JA AJALISELT VABA

MU ELUS ON PALJU RÕÕMU JA HEAD

Neid on veel. Antud tõin välja sellepärast, et need pole kellegi teise täita. Need on minu teha.

Unistuse teeb eesmärgiks see, kui sa talle kuupäeva juurde paned. Minu omadel on.

Seisan nagu ääre peal. Kas kukun ülepeakaela millessegi vingesse, mida ma ei tunne või rabelen ja vehin kätega, et püsida sellel nõmedal-nõmedal pinnal, mida ma nii hästi tean?